Kuidas näitavad kultuuritarbimise harjumused klassikuuluvust, kas võib juhtuda, et mõni kunstivorm on vägivaldsem kui teine, ja milline on kirjaniku roll ebavõrdses maailmas. Need on vaid mõned teemad, mis tulid jutuks prantsuse nüüdiskirjanduse staari ja sotsioloogi Édouard Louis’ga.

Selleaastasel kirjandusfestivalil HeadRead külastas Eestit üks prantsuse nüüdiskirjanduse kõlavaimaid hääli ja, mis seal salata, ka esindusnägusid – Édouard Louis. Meedia kihas juba enne kirjaniku Eestisse jõudmist ning järjekord avalikule vestlusele Maria Eskoga ulatus Kirjanike Majast Niguliste kirikuni välja. Kõik soovijad saali ei pääsenud. Louis’ poliitilised ja autobiograafilised tekstid klassi, vägivalla ja seksuaalsuse teemadel haaravad lugejaid üle maailma. Eesti keeles on ilmunud tema seni mastaapseim teos „Muutuda: meetod” (Tõnu Õnnepalu tõlkes) ning suisa pamfletilikuks nimetatud „Kes tappis mu isa” (Heli Alliku tõlkes). 

Kohtume Pride’i kuu esimesel päeval, vahetult pärast Tallinna Pride’i paraadi ja sinu intervjuud festivalil HeadRead. Kas ja kuidas sina Pride’i tähistad? Mõned ütlevad, et Lääne-Euroopa Pride on kaotanud oma poliitilise teravuse – kas see peaks olema pigem protest kui paraad? Kas midagi peaks muutuma selles, kuidas me seda tähistame?

Jah, ajastus oli täiuslik. Ma arvan, et see kriitika on rumal, sest minu meelest on Pride’i eesmärk eelkõige rõõmu tuua. See on pidutsemine. Ja just selles kontekstis on pidutsemine poliitilisem kui karjumine. Geid, kväärid, transinimesed – neid õpetatakse olema õnnetud selle üle, kes nad on, häbenema iseennast, oma iha, keha, unistusi. Nii tundsin mina kogu lapsepõlve. Kui nägin esimest korda LGBT+ Pride’i Pariisis, oli see nii liigutav, sest inimesed olid õnnelikud ja ma ei teadnud varem, et mul on õigus oma iha üle õnnelik olla, seda tähistada; olla see, kes ma olen. 

Teine probleem selle kriitikaga – mida oli hiljuti ka Prantsusmaal väga palju – on, et see paigutab seksuaalsuse poliitilises hierarhias kõige madalamale astmele. Prantsusmaal oli paraadivastase kriitika keskmes, et see peaks olema poliitilisem, mis tähendab kriitikat kapitalismi, neoliberalismi, rassismi ja kolonialismi suunal. Ja siis tundubki, nagu Pride’i paraadil peaks rääkima kõigest, aga iha ja seksuaalsus jäävad viimaseks. Minu jaoks on see probleem, et me asetame seksuaalsuse poliitilises hierarhias kõige alla.

Näiteks olen Prantsusmaal osa Adama liikumisest, mis on suunatud politseivägivalla ja riikliku rassismi vastu. Adama oli ühe noore mustanahalise mehe nimi, kelle politsei mõned aastad tagasi tappis, lihtsalt põhjusel, et ta oli mustanahaline ja kõndis tänaval. Kui lähed rassismivastasele marsile, seisad paraadi eesotsas ja karjud „homod vabaks”, siis see tekitab jamasid. Kutsun sind rassistiks, sest see on marss rassismi vastu. See ei ole marss, kus rääkida seksuaalsusest.

Kui Pride’i paraadil seisab keegi eesotsas ja karjub „persse kapitalism”, siis kõik arvavad, et see on lahe. Minu jaoks on see tõsine probleem. Ma arvan, et Pride peab jääma tähistamise, tantsu ja rõõmu paigaks. Kui tahame võidelda rassismi, kapitalismi ja neoliberalismi vastu, siis selleks on meil teised liikumised ja kohad. On väga oluline, et igal liikumisel oleks oma keel ja me ei kustutaks neid ega looks hierarhiat eri keelte vahel.

Kirjandus ei esinda selliseid inimesi nagu minu isa või ema – töölisklassi, vaeseid, eraldatud inimesi.

Sa kirjutad autobiograafilist proosat, nii et need, kes on su loomingut lugenud, tunnevad sind üsna hästi. Kui inimesed sind tutvustavad, kas on midagi, millest nad on valesti aru saanud? Või kas sooviksid muuta midagi selles, kuidas inimesed sind tajuvad?

Väga keeruline küsimus. Ma ei tea. See on naljakas, sest mul on tunne, et publik saab minust aru, aga ajakirjanikud mitte. Kui ma reisin ja kohtun inimestega, siis neil on mu raamatutele väga erinevad vaatenurgad. Ma ei tunne, et mind paigutatakse mingisse kindlasse kasti, millega ma end ei seostaks, sest vahel lähen ühte kohta ja inimesed räägivad palju homoseksuaalsusest mu raamatutes, siis lähen teise kohta ja inimesed räägivad klassist, ja kolmandas kohas räägitakse minu poliitilisusest ja vasakpoolsusele pühendumisest. Lugejad on palju targemad kui meedias tehtud kommentaarid, mis võivad olla kitsarinnalised. Eriti suurtes meediaväljaannetes, nagu Le Monde ja The New York Times.

Mis seal toimub? Mida ajakirjanikud teevad?

Nad on enamasti rumalad, kipuvad kõike lihtsustama. Mind on viimastel aastatel peavoolumeedias palju kritiseeritud, sest minu raamatud, see, kes ma olen ja mida ma teen, on nende jaoks alati liiga sotsioloogiline, liiga poliitiline, liiga pühendunud, liiga vägivaldne, mu raamatud on alati „liiga midagi”. Aga ma olen selle üle rõõmus, sest ma püüan teha kirjandust viisil, millega nad pole harjunud.

Hakkasin kirjutama, olles kirjanduse vastu vihane. Mul oli tunne, et kirjandus ei esinda selliseid inimesi nagu minu isa või ema – töölisklassi, vaeseid, eraldatud inimesi. Ja seetõttu tahtsin esitada kirjandusele väljakutse, et anda neile inimestele hääl ja nägu. Minu jaoks seisneb see väljakutse selles, kuidas kirjutada raamatut ja luua poliitilisemat, vägivaldsemat, otsekohesemat, liigutavamat kirjandust. Mõnikord peavoolumeedia ei mõista seda ja saan palju kriitikat. Vahel on see frustreeriv. Siis tunnengi, et publik on palju targem, neil on laiem arusaam sellest, mida ma teen. 

Ajakirjanikud väiksemates väljaannetes ja kultuurivaldkonnas või nooremad inimesed nagu sina – nemad on nutikamad. Väga suured institutsioonid on alati väga vanamoodsad, aga ma ei kirjutagi nende jaoks. Ma olen õnnelik, kui nad mind ründavad, sest inimesed, keda ma kirjanduses armastan, on alati olnud rünnaku all ja tunneksin piinlikkust, kui mind vahel ei rünnataks.

Sinu kirjanikutee algas esseistikaga. Pärast sotsioloogiaõpingute lõpetamist 2013. aastal koostasid sa artiklikogumiku Pierre Bourdieu’st. Mis sind tema tööde juures esialgu paelus?

Kõik. Ma olin 20-aastane, kui Pierre Bourdieu’d lugesin, ja see oli šokeeriv. Sain äkitselt kõigest aru – oma lapsepõlvest, oma minevikust, töölisklassist, kus üles kasvasin. See õpetas mind mitte inimeste üle kohut mõistma. Sotsioloogia – ja eriti Bourdieu – näitas mulle, et reaalsust ei tohi hukka mõista.

Kui olin laps, siis vihkasin oma vanemaid. Ma vihkasin oma isa. Ma vihkasin oma ema. Ma vihkasin oma venda. Nad olid mu vastu nii vägivaldsed, kutsusid mind pedeks, ütlesid, et ma pole normaalne, et olen koletis, et peaksin olema teistsugune. Nad olid jõhkrad, etendasid pidevalt maskuliinsust, öeldes väga rassistlikke asju.

Kogu mu pere hääletas paremäärmuslaste poolt ja ütles, et araablased ja geid tuleks saata koonduslaagrisse. Mu isa kordas seda pidevalt. Siis kolisin linna ja olin esimene oma peres, kes läks edasi õppima, ja mu viha mu pere vastu oli nii suur, nii suur. Hakkasin Bourdieu’d ja teisi sotsiolooge lugema ja mõistsin, et kõik see, mis nad olid, kogu see vägivald oli nende elu tagajärg; selle vägivalla tagajärg, mida nemad olid pidanud taluma, selle tõrjutuse tagajärg, mida nad kogesid.

Kõik mu pereliikmed katkestasid kooli 13- või 14-aastaselt, läksid tehasesse tööle, ei õppinud edasi, ei käinud teatris, ei reisinud, ei ületanud kunagi riigipiiri. Mu isa on nüüd viiekümnendates ja ta pole kunagi näinud ühtegi teist riiki peale Prantsusmaa. Ta pole iialgi lennukiga sõitnud ega kuulnud ühtegi teist keelt ega lugenud ühtegi raamatut. Kuidas sa saad maailma mõista, kui sinult on kõik see ära võetud? Loomulikult ahendab see mõtlemist ja sulgeb vaated. See teeb mõtlemise väikseks.

Nii et jah, Pierre Bourdieu oli nagu plahvatus mu elus, äkitselt sain sellest kõigest aru. Ta pani mind mõistma ja õpetas mulle, kuidas kirjutada. Ma taipasin, et kui tahan kirjutada ja saada aru maailmast enda ümber, peab mu kirjutamine olema vastupidine kohtumõistmisele. Kohus on koht, kus mõistad kohut, karistad, paned süüks, aga kirjutamine peaks olema koht, kus lahustad süü, kus mõistad, kuidas inimesed on selliseks saanud, nagu nad on. Ma mäletan, kuidas värisesin Bourdieu’d lugedes, nutsin. See oli nii võimas.

Ma mäletan, kuidas värisesin Bourdieu’d lugedes, nutsin. See oli nii võimas.

Mis on Pierre Bourdieu’ peamised ideed või teemad, mida kõik peaksid teadma?

See on keeruline, sest see on väga sügav teooria. Üks asi – mida ma eile ka Tallinnas vestlusel mainisin – on see, mida Bourdieu ütleb mehelikkuse kohta. Kohas, kus mina üles kasvasin, oli kõige keskmes mehelikkus. Mehelikkus oli mu lapsepõlve kinnisidee. Tead küll, sa pead olema tõeline mees, karm vend, pead alati tugev olema. Iga päev, see on nagu palve. Inimesed palvetasid pidevalt mehelikkuse poole ja mäletan, kuidas lugesin Bourdieu’d ja ta ütles, et töölisklassis on vahel väga tugev mehelikkuse kultuur just seepärast, et neilt võetakse kõik ära. Neilt võetakse ära ligipääs rahale, kultuurile, reisimisele, võimule – kõigele. Ainus, mis alles jääb, on keha ja seda kõigest mõneks aastaks, enne kui ühiskond ka selle hävitab. Seetõttu pole üllatav, et inimesed ehitavad ideoloogia keha ümber – tugevuse ümber – ja lõpuks mehelikkuse ümber, sest see on kõik, mis neil on. Ja kui sul on midagi, siis pead uskuma, et see on tähtis. Kui teed ajakirjandust, pead uskuma, et ajakirjandus on oluline demokraatia, ideede, mõtlemise jaoks. Kui sa sellesse ei usu, siis sa ei tee seda. Kui mina kirjutan, pean uskuma, et see on tähtis. Muidu poleks mul energiat seda teha.

Järelikult, kui mu isal või vennal on ainult keha, siis nad peavad uskuma, et keha on kõige tähtsam asi. Ja nii seob Bourdieu omavahel sotsiaalsed struktuurid, sotsiaalsed klassid ja mehelikkuse – see on väga oluline. Loomulikult eksisteerivad mehelikkuse küsimused ka valitsevas klassis, aga see on teine kontekst, kus peab asju teisiti seletama. Seal tuleb mehelikkus võimust, teis(t)e üle domineerimisest.

Veel üks Bourdieu’ idee on see, et iga klassi kohta peab olema omaenda teoreetiline raamistik ja kirjelduskeel. Tema kõige tähtsam raamat on „La Distinction” – „Erinevus” –, mis uuendas pärast Karl Marxi täielikult klassianalüüsi. See on jagatud kolmeks osaks: üks osa on töölisklassist, üks keskklassist ja üks kõrgklassist. Igal klassil on oma mõisted ja teooriad, mille kaudu neid mõista. Nii et kui räägin praegu mehelikkusest, siis pean silmas töölisklassi. Kui räägime valitsevast klassist, vajame teistsugust analüüsi. Ja kõige olulisem mõte on see, et Bourdieu aitab mõista kultuuri kui võimu ja domineerimise vormi. Klassikalises ehk marksistlikus klassianalüüsis määras klassi see, kui palju raha sul on ja milline on sinu koht tootmissuhetes. Pierre Bourdieu tõi sisse kultuurilise kapitali. Ta ütles, et klassikuuluvus ei seisne ainult rahas, vaid ka selles, mis raamatuid sa loed, kui tihti käid ooperis, kontserdil, mis sporti harrastad, kas mängid golfi või jalgpalli, viiulit või klaverit, kas sööd juustuburgerit või kala, jood šampanjat või õlut.

Kõik see – iga pisimgi detail meie elus – on seotud domineerimise süsteemiga. On „legitiimsem” mängida klaverit kui tänaval jalgpalli. On peenem minna ooperisse kui MMAd vaatama. Kui oled eksamil, on mõistlikum tsiteerida Mozartit kui Lady Gagat. Veel parem, kui tsiteerid Straussi, kes on veel nooblim kui Mozart.

See on eriti oluline siis, kui räägime kultuurist, sest mida teeb Bourdieu? Ta purustab selle idee, mida kodanlus armastab korrata – et kultuur on miski, mis ühendab inimesi, loob sildu, avab meeli. Ta näeb kultuuri hoopis võimu ja domineerimise tööriistana. See lõhub kodanluse naiivsuse, nende uskumuse, et kultuur avab ukse maailma.

Klassikuuluvus ei seisne ainult rahas, vaid ka selles, mis raamatuid sa loed, kui tihti käid ooperis, kontserdil, mis sporti harrastad.

Kuidas see sind kirjanikuna tundma paneb, et oled ise osa kõrgkultuurist?

See teebki selle keeruliseks, sest ma tean, et kui kirjutan raamatu, tegutsen domineeriva klassi väljal. Mida ma teha saan, et seda vägivalda võimalikult palju tühistada? Vägivalda, mis kultuuriga paratamatult kaasas käib. Kuna see pole kõigile kättesaadav, loob see hierarhia. Kui näen oma ema, on tal minu ees häbi, sest ta teab, et olen lugenud raamatuid, mida tema pole. Ma räägin teistmoodi, sest olen lugenud Toni Morrisoni või Marcel Prousti, aga tema mitte. Ja ta tajub seda igal hetkel.

Kui olen temaga koos, siis näen, kuidas ta püüab rääkida paremini, teisiti. Ta proovib oma töölisklassi väljenduslaadi varjata. Nii et see, et olen kõrgemal kultuurilisel positsioonil, muudab mind vägivalla kandjaks, isegi kui püüan seda temaga suheldes vähendada. Aga see vägivald on objektiivne. See pole isiklik valik. Ja tead, vaata mind – ma ei kanna triiksärki ega lipsu, ma kannan tossusid. Ma ei mängi mingit rolli. Aga ikkagi mu ema tunneb seda vägivalda, mis kultuuriga kaasneb.

Me ei peaks püüdma muuta kultuuri lihtsaks, et see oleks kättesaadavam, sest kui teed lihtsaid asju, siis need ei muuda maailma. Võta näiteks kõik need supermarketite bestsellerid ja armastuslood – need võivad jõuda suure publikuni, aga ei muuda maailmas midagi.

Kas arvad, et raamat, mida sa kirjutad, peaks olema kõigile kättesaadav? On sul mingi kindel publik, kellele sa kirjutad?

Tead, sellele on kaks vastust. Esiteks, mulle meeldib kirjutada valitsevale klassile, et neid häirida. Ma sunnin neid vaatama vaesust, vägivalda, allasurumist – ma näitan neile asju, mida nad ei taha näha. Nii et minu jaoks pole probleem, kui sihin neid, kes raamatuid loevad ehk valitsevat klassi.

Aga teisalt, näiteks Jean-Paul Sartre andis ükskord intervjuu teatri teemal. Ajakirjanik küsis temalt: „Jean-Paul Sartre, miks te arvate, et teater on kodanlik? Miks just kodanlane käib teatris?” Olgu see Prantsusmaal või Tallinnas, kui lähed Eesti rahvusooperisse, vaatama näiteks „Macbethi”, siis kes istub saalis? Kas see naine, kes koristab bussijaamas tualette? Ei.

Sartre annab sellele väga ilusa vastuse. Ta ütleb: „Teater ei ole kodanlik – teater muutus kodanlikuks.” Nii et kui tahad teatrit mõista, ei pea rääkima selle olemusest, vaid ühe varguse loost – sellest, kuidas teater varastati. Sest kui vaadata antiiktragöödiaid – Sophoklest, Euripidest, Aischylost – või Shakespeare’i tragöödiaid, siis need olid rahvalikud etendused. Väga erinevad inimesed väga erinevast keskkonnast tulid neid vaatama. Ja need polnud kerged teosed.

Sophokles on väga keeruline. Shakespeare on väga keeruline. Sartre ütleb, et kui tahad teatrit mõista, pead aru saama, kuidas kodanlus selle tasapisi üle võttis ning muutis selle eristumise ja domineerimise tööriistaks. Ja kui lähed nüüd mõnele peenele õhtusöögile Tallinnas või Pariisis, siis mida keerulisemat teatrit oled näinud, seda rohkem on sul seal võimu. „Oo, kas nägid seda etendust?” küsitakse seal. 

Mida kättesaamatum ja haruldasem, seda šikim see on. See, mida Sartre ütleb, on väga huvitav, sest see tähendab, et – vastupidi sellele, mida mõned populistlikud kirjanikud väidavad – asju ei tohiks teha lihtsamaks, et need muutuksid kättesaadavamaks. Sophokles ei ole lihtne. Sophokles on väga sügav.

Aga küsimus on, kuidas teha kultuuri tänapäeval teisiti, et see kodanluselt tagasi võtta?

See on täpselt see, mida püüan kirjutades teha. Ma tunnen, et olen väga mõjutatud Kreeka tragöödiatest – sellest, kuidas tahan teha asju otseselt, vastandlikult, kirglikult, jõuliselt, tundeliselt. See on sõda selle vastu, mida paljud nimetavad tänapäeval kirjanduseks.

Naljakas, et kui hakkasin raamatuid avaldama, lugesin meediast palju arvustusi ja kriitikat. Sageli öeldi, et see raamat on väga hea, sest sealt puudub paatos. See on lause, mis tuli ikka ja jälle esile. Ja ma mõtlesin: aga mis siis paatosel viga on? Kui lugeda Sophoklest, siis see on paatost täis!

Mu vend suri 38-aastaselt. Ta tarbis alkoholi ja oli väga õnnetu. Ta oli lõksus Põhja-Prantsusmaa väikelinnas ja tundis, et kõik tema unistused ja lootused on purunenud. Ja ta jõi ja jõi ja jõi. Kolm aastat tagasi kukkus ta põrandale ja suri. Ta oli 38. Kui ma ei kirjuta lugu, mis ajab nutma, siis valetan tema elu kohta. Teeksin selle vastuvõetavamaks, kergemaks. Nii et mõtlesin, et okei, pean kirjutama raamatuid, mis on täis kirge ja pisaraid nagu tragöödiates. Ja võib-olla jõuame seda tehes teistsuguse publikuni. Loomulikult pole see mingi maagia, aga peame proovima just niimoodi kirjanduse reegleid muuta.

Sinu teoseid on seatud ka teatrilavale ning mängisid peaosa Thomas Ostermeieri lavastuses „Kes tappis mu isa”, mille esietendus toimus 2020. aastal Berliinis Schaubühnes. See pole just tavaline, et kirjanik ise lavale astub. Mis selle otsuseni viis?

Nõustusin sellega kahel põhjusel. Esiteks, selle ettepaneku tegi mulle Thomas Ostermeier, saksa lavastaja, keda imetlen kõige rohkem, juba keskkoolis kirjutasin temast referaadi. See ettepanek oli nagu unistuse täitumine – töötada kellegagi, keda ma väga armastan –, seega ütlesin jah. Just seetõttu see tunduski eksperimentaalne – nagu sa ütled –, et kirjanikud ei astu just sageli näitlejatena lavale, ja mulle meeldib eksperimenteerida ja teha asju, mida ma justkui ei tohiks teha.

See oli oluline ka põhjusel, et tulen keskkonnast ja perekonnast, kus ei loetud kunagi raamatuid. Meid ei õpetatud seda tegema. Isegi raamatute lugemise hoiak on klassipõhine oskus. Kuidas õpitakse olema kaks tundi paigal, vaikides, keskendudes, süvenedes? See on miski, mida keskklass õpetab oma lastele juba väiksest peale. Muidugi on alati erandeid, aga suuresti on see klassiõpetus.

Töölisklassis on see hoopis vastupidi. Väärtus on olla aktiivne ja lärmakas – eriti poisi puhul. Mehelikkus tähendab seda, et oled lärmakas, rahmeldad, teed sporti ja oled füüsiliselt aktiivne. Kui oled poiss, kes istub vaikselt ja rahulikult, arvatakse, et oled haige. Haige või gei – ja minu puhul oli neil ka õigus. Nii et toona oli raamatute lugemine võimatu.

Bourdieu on kirjeldanud palju seda, kuidas raamatud on omavahel seotud. Mida rohkem loed, seda rohkem suudad lugeda, seda rohkem haarab see endasse. Loed Marguerite Duras’d, siis Svetlana Aleksijevitši ja näed, kui erinevalt nad kirjutavad. Siis loed Émile Zolad ja Victor Hugod – nemad kirjutavad hoopis teistmoodi, aga tajud kirjandusajaloos mingit sidet, viiteid, inspiratsiooni. Kui sa pole aga kunagi lugenud, on see kõik abstraktne – lihtsalt hunnik lauseid.

Mul oli väga pikka aega võimatu raamatuid lugeda. See tundus igav. Mu isa ütles ka alati, et raamatud on igavad. Ja see oli ka gei asi, naiselik tegevus. Võib-olla töölisklassi naised mõnikord lugesid armastusromaane, aga mehed ei lugenud kunagi. Raamatud olid minu maailmas väga kättesaamatud, aga kooliga käisime vahel teatris ja seal suutsin ühe tunni istuda ja vaadata, sest laval liikus midagi ja see oli ligipääsetavam.

Nii et kui Thomas mulle pakkumise tegi, mõtlesin, et võib-olla ma jõuan sel moel publikuni, kelleni ma oma raamatuga ei jõua. Vahel tulevad etendust vaatama gümnaasiumiõpilaste grupid ja näen publikumis klassikuuluvust. Need lapsed ei ole need, kes loevad raamatuid, aga nad suudavad vaadata mu etendust ja kuulata, mida ma laval ütlen.

Kirjanik ei peaks ainult raamatuid kirjutama, vaid võiks püüda oma häält ka teistesse ruumidesse viia.

Mõnikord on teater sotsiaalselt vähem vägivaldne kui kirjandus. Just seepärast tahtsin seda valdkonda ka uurida – sest mul on tunne, et suudan nii poliitiliselt rohkem mõjutada kui raamatuga. See vastab ka su eelmisele küsimusele, et kellele raamatud ja üldisemalt kultuur kättesaadavad on. Kirjanik ei peaks ainult raamatuid kirjutama, vaid võiks püüda oma häält ka teistesse ruumidesse viia. Minu jaoks tähendab kirjanik olemine kirjutamist, laval olemist, intervjuude andmist, meeleavaldustel osalemist, poliitiliste esseede kirjutamist ajalehtedesse – see tähendab katsetamist võimalikult paljude väljendusviisidega, et jõuda eri auditooriumiteni. Kui kirjutan ajalehte poliitilise essee, jõuan teistsuguse publikuni kui romaaniga. Kui olen laval, jõuan jälle teistsuguse publikuni. Tuleb väljuda sellest väikesest kirjanduslikust maailmast.

Ma vihkan seda kuvandit, mille järgi kirjanik elab kuskil maakohas ja kirjutab lihtsalt oma raamatuid, katkestades igasuguse kontakti maailmaga. Muidugi ta arvab, et see on väga šikk. Kõige šikim kirjanik on see, kes elab nagu metsik inimene – ei räägi kellegagi, ei anna intervjuusid, sest meediategelane olemine on justkui midagi madalat. Prantsusmaal on see isegi solvang, kui öeldakse, et keegi on meediategelane.

Aga mida see tähendab? See tähendab, et meediasse rääkima minnes võtad keskklassilt nende privileegi ära, sest keskklass armastab olla ainus, kes midagi teab. Kui kirjanik ei ilmu kunagi meediasse, siis kuidas sa saad temast midagi teada? Pead olema selles ringis, kus temast räägitakse. Aga kui astud kirjanikuna meediasse, saavad võib-olla ka töölisklassi inimesed sinu nimest teada. Täpselt see juhtubki.

Aeg lendab ja me pole veel jõudnud rääkida sinu raamatutest, mis on eesti keeles ilmunud. Miski, mis neid seob, on vägivald. Kas tunned sellega seost ja kuidas defineerid vägivalda enda jaoks?

Jah. Ma arvan, et peaaegu kõigi jaoks on vägivald nagu sünnitunnistus. Kui sünnid, visatakse sind maailma, mida sa pole valinud – ja sa sünnid geina, naisena, mustanahalisena, vaesena, juudina, araablasena, palestiinlasena. See on maailm, mis on täis vägivalda. Isegi enne, kui oskad rääkida, ümbritseb see vägivald sind ja määrab ära su koha. Naisena pead olema selline ja tegema seda, gei või lesbina kannatad oma iha tagajärgede tõttu. Nii et enamiku inimeste elulugu on lugu sellest, kuidas sünnitakse vägivalda ja püütakse sellega toime tulla, selle vastu võidelda. Isegi heteroseksuaalse rikka valge mehena, sest ka siis võib su peres vägivalda olla, näiteks isalt pärit maskuliinsusnõude kujul. Kõigil on oma vägivald. Nii et see pole nii lihtne. Kõik on sellega seotud.

Minu jaoks sisaldab vägivald ühiskonna tõde ja see peab olema iga maailma analüüsi lähtepunkt. Kui raamat ei tegele vägivallaga, on see naiivne, sest vägivald on kõikjal. See on maailma vundament. Ja minu jaoks on probleem selles, kui vähe me seda näeme. Kui vaatan kirjandust, siis tunnen, et kirjanduse ja maailma vahel on täielik katkestus, sest maailm on sügavalt vägivallast läbiimbunud, aga kirjanduses on see nii alaesindatud. Kui palju raamatuid räägib tegelikult vägivallast?

Kirjanduse ja maailma vahel on täielik katkestus, sest maailm on sügavalt vägivallast läbiimbunud, aga kirjanduses on see nii alaesindatud.

„Muutuda: meetod” kirjeldab sinu kogemust seksitööga, mis toimus väga ebavõrdsetel tingimustel. Võrdluseks kõrvutaksin seda Virginie Despentesi hiljuti eesti keelde tõlgitud „King Kongi teooriaga”, mis kujutab seksitööd võimestavana. Mida sa arvad seksitööst kui nähtusest? Kas see on eetiliselt võimalik ja mis tingimustel?

Tulin töölisklassi perekonnast, kes ei andnud mulle raha õppimiseks ja elamiseks, nii et pidin tudengina ise raha teenima. Olin ettekandja, töötasin raamatupoes, tegin seksitööd. Mul oli 500 ametit ja seksitöö oli parem kui teised. Kui olin ettekandja, sain ühe tunni eest kümme eurot, kui tegin seksitööd, maksti vahel tunni eest 400 eurot. Oleksin eelistanud seda mitte teha, aga see ei olnud halvem kui muu töö. Usun, et inimestel peaks olema vabadus seksitööd teha, kui nad seda tahavad, aga probleem tekib siis, kui nad ei tee seda vabatahtlikult. 

Paljud on seksitöö vastu, sest nad ütlevad, et inimesed on sunnitud seda tegema, neid kasutatakse ära. Ameerikas oli põllumajanduses veel 19. sajandil väga oluline osa mustanahalistel orjadel. Inimesed ei võidelnud põllumajanduse, vaid orjuse vastu. See tähendab, et kui seksitöö on tänapäeval orjus, siis tuleb võidelda orjuse, mitte seksitöö vastu. Oleks olnud absurdne 19. sajandil põllumajanduse vastu võidelda. 

Võitlus seksitöö vastu on sageli moraalne. Nagu seksitöötajad ütlevad, on seksitöö töö ja iga töö puhul on raskeid hetki, halbu kogemusi. Aga toetan vabadust teha oma kehaga seda, mida inimene soovib. Kuigi kirjeldasin „Muutuses” rasket kogemust, ei taha ma, et inimesed arvaksid, et see on seksitöövastane seisukoht. Ei ole. Ma toetan igasugust vabadust. Ainus piir, mida ma ei aktsepteeri, on vabaduse puudumine. Selle vastu ma võitlen.

Mul oli tegelikult seksitööd tehes ka väga ilusaid ja liigutavaid hetki. Mõned mehed, kellega kohtusin, olid nii häbelikud. Mina olin 18, nemad 50. Nad arvasid, et olen nii ilus, sest olin noor, ja leidsid, et mu nahk on nii pehme. Nad olid nii lugupidavad, sest häbenesid oma keha ja vabandasid selle pärast, kuna tundsid vanusevahet. 

Virginie Despentes on kirjutanud „King Kongi teoorias” täpselt sama. Ta ütleb, et suurema osa elust olid mehed tema vastu kohutavad – nagu mehed sageli naiste vastu on. Aga mõnikord pakkus just seksitöö neid ainsaid hetki, kus mehed olid natukenegi lugupidavamad. Muidugi ei tohiks luua seksitööst mingit ilustatud pilti. Ilmselt oleks parem, kui seda ei peaks tegema, aga ausalt öeldes oleks parem elada maailmas, kus ei peaks üldse tööd tegema. (Naerab)

Usun, et inimestel peaks olema vabadus seksitööd teha, kui nad seda tahavad, aga probleem tekib siis, kui nad ei tee seda vabatahtlikult.

Mida sa praegu loed ja kas sul on mõni lugemissoovitus?

Loen praegu prantsuse kirjanikku Pierre Michoni, kes on kirjutanud väga ilusa raamatu ihast ja Homerose „Iliasest”. 

Soovitaksin inimestel lugeda ka Jamaica Kincaidi. Ta on kirjanik Kariibi mere saarelt Antigualt. Kincaid on kirjutanud kolm autobiograafilist raamatut: „The Autobiography of My Mother”, „My Brother” ja „Mr. Potter”, mis räägib tema isast. Need on minu hiljuti loetud raamatutest kolm kauneimat. Tema tekstid on uskumatud – väga ilusad, jõulised, traagilised – ja ta väärib palju laiemat lugejaskonda.

Samuti soovitan lugeda kanada kirjanikku Anne Carsonit, keda olen tõlkinud inglise keelest prantsuse keelde. Ta kirjutas raamatu „Autobiography of Red”. See on lugu koletisest, sest Vana-Kreeka kangelase Heraklese üks kaheteistkümnest ülesandest oli tappa koletis. Anne Carson mõtestas selle loo ümber, nii et Heraklesel ja koletisel oli teismeeas armulugu. See on kvääriteemaline raamat kahe poisi vahelisest armastusest. See on üks kauneimaid kahekümne esimese sajandi raamatuid. Need on minu kolm soovitust.

Lisanna Lajal fännab häbitult.

Sille Riin Rand alias Sidekriipsuta on fotokunstnik, kelle nime kirjutatakse aeg-ajalt valesti.