Duo Ruudul valmis suve hakuks värske „Ilmateade” ehk teine täispikk album, kus räägitakse nii rannailmast, udust, kuid ka vastlapäevast! Uurisime Ann-Lisett Rebaselt ja Katariina Kivilt, milliste ennustuste pealt prognoos valmis ning mida nad ise selle suveilmaga ette on võtnud.
Alustame muidugi sellest, et teil on seljataga esinemine Glastonbury festivalil. Mis emotsioonidega te selle teate vastu võtsite, et seal üles saate astuda, ja kas teate ka, kuidas te Glastonbury korraldajatele silma jäite?
Keegi meist ei olnud nii suurel festivalil isegi külastajana käinud, rääkimata üritusele artistina minemisest. Läksime festivalile avatud meelega ja olime valmis tegelema igasuguste probleemidega nende ilmnemise järjekorras. Kohapeal läks kõik aga ladusamalt kui oskasime arvata ning publik võttis meid suurepäraselt vastu. Meie ülesastumine Glastonburyl oli meie mänedžeri Marili Jõgi mitme aasta töö, mille tulemusena jõudiski sõna meist Glastonbury rahva sekka ja asi diilini.
Teid on kiitnud ka mitmed välismaised meediaväljaanded ning olete igal pool maailmas tuuritada saanud. Mis Duo Ruudu puhul teie arvates välispublikut köidab?
Oleme mitmelt poolt üle maailma saanud kommentaare selle kohta, et meie muusika on teatud mõttes meditatiivne ja rahustav. Olgugi, et keelest ei saada aru, on see saanud hoopiski meie trumbiks. Kuna eesti keelel just väga palju sugulaskeeli ei ole, mõjub see pea igal pool pisut eksootiliselt. Küllap köidavad inimesi ka erinevad helid, mida sellel pealtnäha lihtsal pillil pakkuda on.
Selle albumi lood põhinevad taaskord pärimustekstidel. On teil arhiivis kaevates silma jäänud mingeid põnevaid tähelepanekuid, kuidas meie esivanemad inimeseks olemist tõlgendanud on?
Kõige tugevamalt on pärimustekstides tuhnides ikka ja jälle meieni jõudnud arusaamine, et inimeseks olemine on ilmselt miski, mis ajas suurel määral ei muutu – rõõm on rõõm ja kurbus jääb kurbuseks. Samas oleme neid tekste lugedes tunnetanud, et neid lugusid jutustades on meie esivanemad valinud sõnu suurema aukartusega kui seda tänapäeval tehakse. Usk, et sõnadel on suur vägi, kumab paljudest tekstidest eredalt läbi – olgu selle näiteks siis näiteks „Kuuse koht”, kus surmast ja leinast on otsustatud rääkida hoopis läbi looduse, või „Hobusemäng”, mille taga peituva mõttega kutsutakse esile kaitsemaagiat.
Teie plaadil teevad kaasa ka Puuluup, EiK ja Erki Pärnoja. Milliste ideedega te nende juurde läksite ja kuidas need ideed koostöös muundusid?
Iga artistiga oli lugude kirjutamine muidugi ise nägu, aga nii koostööd kui ka lugude sünd tuli kõigiga väga orgaaniliselt. EiKiga kohtudes avastasime, et meil mõlemil olid poolikud lood, mis väga hästi omavahel kokku sobisid, Puuluubiga lugu sündis ühe pikemat sorti jämmi tulemusel ning Erki Pärnojaga põrgatasime mõtteid kordagi samasse ruumi sattumata. See oli ka üks aspekt, mida me teiste artistidega koos lugude kirjutamisest ootasime – uued ja meie jaoks värsked lähenemised muusika loomisel.
Antud album valmis nelja aasta jooksul ning olete öelnud, et siin on kokku saanud killukesed nendest kohtadest, kuhu te muusikat tehes sattunud olete. Mis on need kõige erilisemad mälestused, mis seda plaati suunanud on?
Selle plaadi muusikat kirjutades oleme mõlemad palju kasvanud – nii muusikutena kui ka inimestena. Seega seostuvad erinevatel ajahetkedel kirjutatud lood meile meie enda elu erinevate etappidega. Siiski on ka ühiseid mälestusi erinevate lugude ideede tekkimistest. Üks kõige kirkamaid hetki oli Portugalis, väikese linnafestivali heliproovis, kus juhusliku katsetamise käigus tekkisid „Kuuse koha” kõige kandvamad ideed. Suures osas sellistest juhuslikult leitud momentidest „Ilmateade” koosnebki.
Mida ennustab Duo Ruudu ilmateade selleks suveks?
Me soovitame päikeseprillid alati läheduses hoida, sest eredaid hetki tuleb palju.
