„Vasaksirge” annab rusikahoobi tühikäigul kulgevatele majandusaruteludele. Seekord osutame, kuidas Euroopa Liidu lähenemine rohepöördele, mis ühendab eksponentsiaalse majanduskasvu keskkonnakaitsega, on vaid kaval bränding ega paku struktuurseid lahendusi, mida kliimakriisi ületamine eeldab.

Kliimamuutus on reaalne teaduslikult tõestatud kriis ja ühtlasi meie ajastu suurim väljakutse. Normaalsuseks on saanud rahvusvaheliste organisatsioonide aina murelikumad raportid, meeleheitel teadlaste artiklid, narratiivsed meediakajastused ja poliitiliste tippkohtumiste rituaalsed tseremooniad.

Euroopa Liit (EL), saades inspiratsiooni oma ajaloost, mis on täis parema tuleviku lubadusi, on asunud täitma nn kliima kaitsja rolli. Nii on EL võtnud endale kohustuse võidelda eurooplaste helge tuleviku eest – loomulikult turupõhiselt ja „rohemajanduse” raamistikus. Kliimakriisile vastuastumiseks on koostatud Euroopa roheline kokkulepe (EGD), mis lubab vastata vohavale kriisile tehnoloogiliste uuenduste, investeeringute ja institutsionaalsete kohandustega. Süsteemset muutust eeldav kliimakatastroof on moondatud seeläbi lihtsalt üheks järjekordseks kriisiks ehk ajutiseks ja lahendatavaks olukorraks.

Kliimakriisi kaubastamine

ELile meeldib müüa rohepööret kui ambitsioonikat ja paradigmat nihestavat suurprojekti, mis lubab ühtaegu päästa planeedi, elavdada majandust ja kindlustada Euroopa geopoliitilist mõjuvõimu. Müügikõnes tuginetakse peamiselt kasumiootusele, tehnoutopismile ning teaduslike faktide ja vastuargumentide vaigistamisele. Rohepöörde diskursus laulatab ELi keskkonnapoliitika ja rohelise majanduskasvu ideed, väites, et tehnoloogiline innovatsioon, turuinstrumendid ja tõhususe kasv võivad ühendada eksponentsiaalse majanduskasvu keskkonnakaitsega. Ent seda rohelist narratiivi varjutab must südametunnistus: aeglaselt langevale süsinikuheitele on lisandunud hüppeliselt kasvanud nälg mineraalide ja materjalide järele. 

Seniste tarbimismahtude säilitamisel nõuab ELi valitud rohepöördestrateegia suurenevat materjalikulu, uute alumiiniumi-, hõbeda- ja teiste nn üleminekumetallide kaevanduste avamist ja vanade keskkonnakahjulike tarneahelate püsimist ning sellega kaasneb ebavõrdsuse suurenemine globaalse põhja ja lõuna vahel.[1] Isegi kui Euroopa õhk muutub puhtamaks või süsinikuheide väheneb, tuleneb see peamiselt asjaolust, et Euroopa delegeerib oma tootmise kõige saastavamad etapid osavalt globaalsesse lõunasse. Keskkonda kahjustav tegevus ei kao, vaid see paigutatakse ümber meist kaugemale. Lõpptarbijaks on aga ikka Euroopa, kelle elustiil hoiab üleilmse reostuse taset kõrgena.

Isegi kui Euroopa õhk muutub puhtamaks või süsinikuheide väheneb, tuleneb see peamiselt asjaolust, et Euroopa delegeerib oma tootmise kõige saastavamad etapid osavalt globaalsesse lõunasse.

Roheline kasv kaubastab kliimakriisi. See on mõtestatud ümber majanduslikult kasulikuna, et õigustada poliitikaid, mille toel jätkata industriaalset tootmist, rekonstrueerida infrastruktuuri ja kaevandada toorainet. Kriis pole murdepunkt, vaid võimalus tugevdada Euroopa konkurentsivõimet, ignoreerides samal ajal majandusliku laienemise materiaalseid piire. Majandus muutub „rohelisemaks” ja poliitika „jätkusuutlikumaks”, süsinikust saab kaup ja kliimakriisist investeerimisvõimalus. CO₂ on uus turuühik, mida saab müüa ja osta, suurendades emissioone seal ja istutades puid siin. Kui EL müüb rohepööret, ei müüda lahendust ega vastuhakku, vaid status quo kinnistamist.

Rohepööre kellele?

Rohepööre on sündinud ühiskondlikus kontekstis, kus majandusliku kasvu imperatiiv on püha ja poliitilised kujutlused tulevikust ei ulatu kaugemale tehnotsentrilisest lootusest kliimakriisi hallata, muutmata seejuures sakraliseeritud neoliberaalset korda. Küsimus ei ole aga ainult selles, kas Euroopa roheline kokkulepe täidab nii oma eesmärke, vaid kelle heaks ja kelle arvelt seda tehakse.

Rohepöörde investeerimiskavadest on kõik reaalselt mõjusad valikud, nagu tootmise vähendamine, tarbimise piiramine või energianõudluse langetamine, teadlikult välja kirjutatud kui poliitiliselt võimatud. Edendades tarbimise praegust taset säilitavaid lahendusi, saavad poliitikakujundajad õigustada alternatiividest keeldumist, nimetades neid äärmuslikeks, ebarealistlikeks või ebapopulaarseteks. Samas on EGD konsensus sõnastatud justkui kehtiva olukorra alternatiivina. Nii luuakse illusioon, et fossiilkütuste tootjad on „rohelised” abilised. Sellised firmad nagu Shell, Ørsted või Enel mitte ainult ei jää ellu, vaid saavad rohepöörde ametlikeks partneriteks, kellele jagatakse heldelt avalikke toetusi ja poliitilist mõjuvõimu. 

Energiaturvalisust ei peaks määratlema fossiilkütuste pideva kättesaadavuse, vaid vastupidavuse ja paindlikkuse kaudu: hajutatud energiavõrgud, nõudluse juhtimine, majanduse aeglustamine ja kohaliku puhta energia tootmine.

Näib, et Euroopa „kliima kaitsja” kuvand on suuresti vaid kaval bränding. Vana fossiilne paradigma püsib paigas, sellele on lisatud vaid uus sõnavara ja logod. Seejuures pole uue kujunduse eesmärk mitte vähendada ebavõrdsust või kindlustada energiaturvalisust, vaid leida viise, kuidas majanduskasv saaks kõige mugavamalt jätkuda. Ja kes selle kinni maksab? Mitte suurtööstused, vaid töötavad inimesed, kellele pärandatakse kõrgemad hinnad, häviv ökosüsteem ja kasvav ebakindlus. Eriti kõrget hinda maksavad globaalse lõuna elanikud, kes seisavad silmitsi loodusmaastike ja elukohtade hävimise ning ebainimlike töötingimustega, et tagada Euroopa „roheline” eluviis. Üleminek ei ole õiglane, kui see suurendab ebavõrdsust ja nõuab ohverdusi töötajalt, samal ajal kui kõige suuremad saastajad ehk ettevõtted saavad riiklikku tuge ja uusi partnerlusi. Ehk kui küsida, kellele Euroopas rohepööret tehakse, siis vastus on selge: neile, kellel juba on võim ja kapital.

Mis on alternatiiv?

Neoliberaalse paradigma viga seisneb selles, et meil ei ole – ega hakka eeldatavasti olema – tehnoloogilist suutlikkust korraldada ELi majandust ulatuses, mis võimaldaks kasvu jätkudes ka kliimaeesmärke täita. Reaalsuses nõuab rohepööre kliimakriisi juurprobleeme kinnistavatele ideedele vastuhakkamist viisidel, mis ei otsi leevendust sümptomitele, vaid astuvad sammu alternatiivse süsteemi mõtestamise poole. Tõelise „rohepöörde” märksõnaks on süsteemne muutus.

Esimene samm nõuab keskkonnaprobleemide käsitluse toomist elulisele tasandile, kus planeeti ei nähta mitte ammendamatu ressursiallika, vaid jagatud eluruumina. Energiaturvalisust ei peaks määratlema fossiilkütuste pideva kättesaadavuse, vaid vastupidavuse ja paindlikkuse kaudu: hajutatud energiavõrgud, nõudluse juhtimine, majanduse aeglustamine ja kohaliku puhta energia tootmine. Selles raamistikus ei tegutseta enam korporatiivsete huvide kaitseks, vaid lähtutakse tavainimeste huvidest – pidurdades ületarbimist, võttes ettevõtteid vastutusele ja muutes energiatootmist kogukondlikumaks. See näeb ette, et jagame ressursse vastutustundlikult ja õiglaselt, pannes samal ajal valitsused surve alla.

Rohepöörde investeerimiskavadest on kõik reaalselt mõjusad valikud, nagu tootmise vähendamine, tarbimise piiramine või energianõudluse langetamine, teadlikult välja kirjutatud kui poliitiliselt võimatud.

Vaatamata kliimakriisi epitsentri näilisele geograafilisele kaugusele meist kaasneb praeguse rohepöördega häving seni, kuni hoiame kinni majanduskasvust ja tarbimisküllasest elustiilist. Seetõttu peab altpoolt surve kasvama solidaarsusliikumiseks, mis ei jää globaalse ebaõigluse suhtes naiivseks ja nõuab vastutust neilt, kes sellest enim võidavad. Hulk liikumisi on juba praegu suutnud takistada fossiilse infrastruktuuri pealetungi ja müksanud Euroopat õiges suunas. Survet avaldades on võimalik liikuda sellise energia- ja ühiskonnakorralduse poole, mis ei toetu lõputule kasumile, vaid eetilisele vastutusele, jagamisele ja kestlikkusele.

[1] Chancel, L. 2020. Unsustainable Inequalities: Social Justice and the Environment. Belknap Press. 

Dalia Doman on hariduselt riigiteadlane ja pooleldi sotsioloog. Ta omandab praegu Tartu Ülikoolis Euroopa õpingute magistrikraadi.