Müürilehe pikaaegne muusikatoimetaja paneb ameti maha, mis oli sobilik ettekääne, et ta intervjueerijapuki asemel vastajatoolile istuma panna ning uurida tema seisukohti seoses muusika, kodupaikade ja ühiskondlike muutustega.
Nimeta asju, mis on sinu subjektiivse nägemuse kohaselt viimase 10–15 aastaga ühiskonnas ja kultuuris paremuse poole liikunud ja vastupidi.
Üle kõige on hea meel selle üle, et vähemuste häält on ühiskonnas rohkem kuulda ja igasugune LGBTQ+-vastane torisemine mõjub aina enam nagu tüütu porikärbsepõrin, millel on üha vähem võimu. See ei tähenda muidugi, et me ühiskonnana sallivuse seisukohalt veel finišijoone lähedalgi oleksime (kas me selle kunagi üldse ületame?) ja et me ei peaks enam sellega seoses valvsad olema, sest kui isegi hamburgeri kebabiga asendamine kellegi identiteeti ohustab, siis mis me muudest asjadest räägime. Õnneks näib, et suurem osa ühiskonnast liigub praegu ikka tuleviku, mitte mineviku kursil, aga kõikvõimalikud kriisid ja inimeste üksi jätmine loovad pinnase vastandumiseks. Kultuuriväljal torgib kõige rohkem paigalejäämine. Seda mitte sisu, vaid ikka rahastuse vallas, millega kaasneb lõpuks ajude äravool teistesse sektoritesse. Kui rääkida mu lemmikteemast ehk ööelust, siis pole vist saladus, et koroonaeelne ekstaas on eri asjaolude survel asendunud talveunega. Mitte et meil poleks ägedaid tegijaid ja pidusid, mis Euroopa suurlinnades toimuvaga ühte jalga astuvad, ja ega sealgi asjad roosilised pole, kuid näib, et inimestel on vaja mingit erilist sütikut, et end peole ajada. Olen siiski veendunud, et see möödub. Aga et mitte lõpuni negatiivselt kõlada, tahaksin ikkagi kiita neid, kes läbipõlemist soodustavates tingimustes ikka tegutseda jaksavad. Oleks minu teha, annaksin neile teenetemärgid ja riputaksin kaela aurahad.
Sa ei mõtle ööelu all ilmselt päris igat baari, kus on võimalik öösel maha istuda? Mis sind ööelu puhul eriti kõnetab? Ühtlasi tahaks teada, mida sa tunned, kui kuuled ööeluga seonduvat sõna „reiv”?
Eks ööelu ökosüsteemi kuulub kõik, mis toimub pimeduse katte all. Kõlab ju üks Põhja-Tallinna üteluski nii, et peol käimine peab olema eelkõige lõbus ja lõbus on siis, kui kohal on toredad inimesed. Kõige rohkem hindan muidugi kohti, kus on võimalik muusika mõttes midagi uut avastada ning mis kannavad lisaväärtust oma põhimõtete, programmilise mitmekesisuse ja inimestega, keda need tegurid kohale meelitavad. Eks sotsialiseerumine ja muusika mind öösse tirisidki, aga lisaks leidsin sealt eest palju suurema maailma. Mind tõmbabki kogu see inimaspekt ning koondumine mingite kindlate väärtuste ja huvide järgi. Ja mis „reivi” puudutab, siis sellele sõnale võiks nüüd väljateenitud puhkuse anda.
Mainisid oma praegust kodukanti Põhja-Tallinna. Kas tunned seal palju kirutud gentrifikatsioonisaapa survet või elu käib kõigest hoolimata omasoodu?
Mis saaks olla tõesem meemidest, mis väidavad, et kui hakkad märkama enda ümbruskonnas ainult peanuppu katvaid mütsikesi või Aesopi seepi, siis su üürihind varsti tõuseb… Hinnaralli on muidugi karm, aga selles ei saa süüdistada pelgalt gentrifikatsiooni ja see ei kehti ainult Põhja-Tallinna kohta. Teisalt on hea näha, et koht, kuhu ma kaheksa aastat tagasi üsna pimesi kolisin, tõmbab ligi üha rohkem hotspot’e ja areneb. Seda endisaegset elu jagub õnneks endiselt nii Kopli trammi kui ka majaesisele muruplatsile, mis on nagu omaette Morna linn. Ma arvan, et kui seda poleks, kaoks ka koha võlu. Ja ei tahaks ju ka, et Kopli trammist saaks mingi müütiline sõiduvahend, millest on võimalik lugeda ainult Silvia Urgase ja Gregor Kulla meenutustest.
Kui isegi hamburgeri kebabiga asendamine kellegi identiteeti ohustab, siis mis me muudest asjadest räägime.
Alustasid Müürilehte kirjutamist aastal 2012. Alguses ei makstud artiklite eest isegi sümboolset tasu. Millest oli kantud see kirg kirjutada? Juba siis räägiti ju aktiivselt muusikaajakirjanduse kriisist ja hääbumisest.
Kõlan vist selles intervjuus nagu papagoi, aga mind huvitaski väga muusika ja kõik sellega seonduv. Mäletan, kuidas lugesin Siim Nestori ja Valner Valme plaadiarvustusi ning unistasin, et saaksin ise sama tööd teha. Kui tollane Müürilehe peatoimetaja Helen Tammemäe mulle selle võimaluse andis, mille eest olen talle elu lõpuni tänulik, kaaluski see entusiasm kõik muu üle. Toonast juttu muusikaajakirjanduse hääbumisest ma ausalt öeldes isegi ei mäleta.
Sinu toimetajakäe alt on käinud läbi sadu plaadiarvustusi, sh suuresti kriitika kohalike artistide suunal. Miks plaadiarvustus kui formaat sinu arvates nii visa surema on?
Kui läheneda plaadiarvustustele artistide vaatest, siis ühest küljest on see neile üks võimalik promoviis ning teisalt oma loomingule tagasiside saamise koht, nii et mingis mõttes hoiavad seda elus artistid ise, kes enda loomingu kriitikute ette lükkavad. Viimasel ajal on mulle tundunud, et negatiivne kriitika võib osutuda isegi suuremaks müügiartikliks kui keskpärane hinne. See tõmbab tähelepanu ja annab lugejatele võimaluse kriitiku arvamusele vastanduda. Teisalt on vähemalt Eesti kontekstis konstruktiivset negatiivset kriitikat teha ja leida pigem keeruline. Ma ei tea, kuidas 90ndatel ja 00ndate alguses neid sildu põletada suudeti. Ajakirjanduse vaatevinklist: kui vaadata lugejanumbreid, ei ole see veebis kindlasti eriti populaarne žanr, aga olen ise mõelnud arvustustest kui väikesest ajakapslist, mis annab aimu just selle konkreetse aja kultuurist ja keelekasutusest ning väärib sel moel säilitamist. Kui nüüd küsida, et miks selleks ei piisa intervjuudest või artiklitest, siis arvustus on omanäoline vorm, kus kirjutaja saab oma käekirja, fantaasia ja analüüsiga kiita ja laamendada, nii et long live the plaadiarvustus.
Kas hakkad nüüd Müürilehe-järgses elus ka ise plaadiarvustusi kirjutama?
See on tõesti irooniline, et kogu Müürilehe-aja jooksul olen kirjutanud vähem kui kümme plaadiarvustust. Mingil hetkel hakkas pikkade formaatidega töötamine mulle rohkem huvi pakkuma ja sinnapaika see arvustamine jäigi. Nüüd sellele mõeldes tundub, et võiks uuesti proovida küll.
Eks sotsialiseerumine ja muusika mind öösse tirisidki, aga lisaks leidsin sealt eest palju suurema maailma.
Saatanlikud algoritmid, tehisaru meloodiad, TikToki-DJd, sandikopikad artistidele jne – muusikatööstust kujutatakse pidevalt kui pooleldi kreenis laeva. Mis on sinu take?
Algoritmid võivad ju olla saatanlikud ja konkurents suurem kui kunagi varem, aga see-eest on artistidel ka palju rohkem võimalusi end nähtavaks teha. Enim tekitab sealjuures muidugi ahastust see, kui vähe artistid ise sellest tulu saavad, kui sa pole just Taylor Swift. Mina kasutan kõige rohkem Bandcampi platvormi, sest sealt ostes jääb artistile rohkem raha kätte ning kui viitsid kaevata, satub seal ikka igasuguste veidruste otsa. Kui rääkida alternatiivse muusika perspektiivist, jäi mulle hiljuti silma ühe oma skeenes tuntud techno– ja noise-artisti Codex Empire’i postitus, kus ta teatas, et paneb oma projekti senisel kujul pausile, sest võimalused mängida live’is sellist muusikat, mida tema teeb, on nii palju vähenenud. Selle asemel et muuta oma stiili või alluda trendidele, otsustas ta lihtsalt keskenduda muudele kunstiprojektidele. Techno on liikunud peavoolu ja selle märksõnadeks on harder, faster, stronger. Jahun jälle sellest tsüklilisusest, aga praegu on paratamatult kiire muusika aeg. Mis tehisaru puudutab, siis mul on hea meel, kui see pakub tööriistu, et oma loomingut mõistuse piires täiendada ja mingeid tööprotsesse kiirendada, aga üldiselt on TI diskursus ja selle derivaadid mind algusest peale külmaks jätnud. Samas tuli just paar päeva tagasi uudis, kuidas The Velvet Sundowni nimeline bänd on kogunud Spotifys pea miljon kuulamist, kuid väidetavalt on tegu tehisintellekti loodud muusikaga ja sellist kooslust ei eksisteerigi. Üks ajakirjanik kurtiski, et ta kuulas seda ja pidi kahetsusega tunnistama, et see kõlas isegi okeilt. Nii et varsti peame oma allikakriitilisust ka muusika puhul rakendama hakkama, sest tegelikult on tegu omamoodi kaaniga, kes imeb päris inimeste muusika verd ja võib tänu sellele isegi kopikaid teenida.
Lisaks muusikale oled kirjutanud moest, disainist, koolikiusamisest, surmast, intervjueerinud visuaalkunstnikke jne. Toimetajana on see ampluaa veel kordades laiem. Kas näed enda kogemust pigem kui hulka mikrokraade või kui oskusliku loojutustaja pikaajalist kasvamist?
Müürilehe puhul on olnud õnnistus, et olen saanud kirjutada asjadest, mis mulle endale huvi pakuvad. Artiklit alustades ei tea sa aga kunagi, kuhu teemasse süübimine sind viia võib – olen Rahvusraamatukogus sadu numbreid Meie Meelt ja FHMi läbi lapanud, lugenud Vietnami sõjaveteranide PTSH lugusid ning võrrelnud matusebüroode pakutavaid teenuseid. Mõned käsitletud teemadest on olnud pikemaajalise kaaluga ja kasvatanud huvi veelgi, aga mida rohkem ma süvenen, seda enam näen, kui vähe ma tean. Akadeemilise aususe huvides ma endale seega mikrokraadi ei annaks. Kui, siis vanade noorteajakirjade sirvimises.
Techno on liikunud peavoolu ja selle märksõnadeks on harder, faster, stronger.
Tähelepanumajanduses on üha suurem osa meediasisust liikunud videosse. Kuidas sulle autori ja toimetajana tundub, kas kaotame sellega midagi? Või kas kirjutatud teksti uus roll ongi muutuda salvestatud kõne subtiitriteks?
Kuna tänapäeval on kõik arvamusliidrid, on mul isiklikult tekkinud TikTokis ja Instagramis poliitikauudiseid kommenteerivate või ajaloolisi fakte edastavate sisuloojate suhtes kerge paranoia, eriti seetõttu, et palju pannakse rõhku hüperboolsusele ja afektiivsele esitusele. See kahandab mu jaoks info usaldusväärsust, mistõttu mul on kompulsiivne harjumus asju üle guugeldada.
Meedia videosisus ma iseenesest probleemi ei näe. „Aktuaalset kaamerat” vaatame ju samuti liikuva pildina – see on kiire viis end asjadega kursis hoida, aga kui ainult ühte meediumisse kinni jääda, ei tule vist kellelegi üllatusena, mida see teeb meie süvenemisvõimega. Soovitan võtta ette mõne paberlehe ja vaadata, mis mahus ja kui palju rohkem artikleid sa võrreldes killustunud veebiversiooniga läbi viitsid lugeda.
Kas arvad, et Müürilehe tegemine pikendas või lühendas sinu eluiga?
(Naerab) Keegi ütles kunagi, et kui tahad nooruslik olla, siis tuleb noorte inimestega suhelda. Selles mõttes on Müürileht olnud mu elueliksiir. Kui aga võtta arvesse enda artiklites kahtlemist ja viimase hetke kirjutamisrallile kulunud närvirakke, siis äkki asi jääb lõpuks tasakaalu?
Ühesõnaga petturi sündroom (imposter syndrome) pole ka sulle võõras olnud?
Oleme tutvunud, jah.
Kui su elu oleks meem, siis milline see oleks?
@kinnituste „kahe aasta tagune mina ei olnud cringe”.
Pole vist saladus, et sinu värv on must. Millal ja kuidas sinu suhe mustaga alguse sai ning mis seda elus on hoidnud?
Ei teagi, kumb 11-aastase minu enne kätte sai, kas maailmavalu või tume ja kurvapoolne muusika, aga sinna ma selle alguspunkti paneksin. Kui hakkad juba mingisse nähtusesse süvenema ja aega investeerima, asub see vaikselt su isiksust vormima ning sealt hargnevad omakorda lahti uued huvid ja austus teatava esteetika vastu, avaldugu ja arenegu see siis läbi moe, filmide, kirjanduse, muusika või maailmavaate üleüldiselt. Ilmselt oli mingi eelsoodumus olemas, sest armastus kestab.
Kas teismeea tumedas muusikas on ka midagi sellist, mida suudad senimaani kuulata?
Absoluutselt. Pean täpsustama, et kui räägime mu teismeea muusikast, ei ole see mitte industrial, EBM või mõni tume wave, vaid pigem nu metal, mis muutus 2000ndatel peavoolus väga populaarseks. Linkin Parki „Hybrid Theory” ja Deftonesi „White Pony” olid ühed lähtepunktid ning litivad endiselt sama võimsalt. Käisin muide äsja ka Berliinis Linkin Parki kontserdil, mis teismeeas ei õnnestunud. Kuigi Chester Benningtoni, nende algset vokalisti ja üht kõige retsima häälega lauljat, kes 2017. aastal suri, ei saanudki ma kunagi näha, on neil nüüd uus laulja Emily Armstrong ja see on ikkagi emotsionaalne kogemus, kui terve olümpiastaadion kaasa laulab ja rahvas mosh pit’i lendab.
Avinurmes saab alati teistmoodi välja puhata kui linnas, isegi kui pead füüsilist tööd rügama.
Oled pärit Avinurmest, kus käid regulaarselt siiamaani. Mis teeb Avinurme nii meeldivaks ja vastupandamatuks? Mis on kolm asja, mida tuleks Avinurmet külastades teha?
Avinurmes saab alati teistmoodi välja puhata kui linnas, isegi kui pead füüsilist tööd rügama. Lähed sinna, loed lehti, niidad muru, laod puid, päästad veevanni hüpanud konnasid ja vaatad õhtul krimireedet. Perfektne. Ajaloohuvilisi peaks kõnetama Avinurme kiriku lugu, suviti promon ikka jaanilaupäeval toimuvat Tünnilaata ja kevaditi soovitan tulla kanuumatkale.
Berliin või Avinurme?
Oi-oi-oi. Üks on kodu ja teine koht, kus rohi on rohelisem ja mis tekitab FOMOt, et jään millestki ilma, kui ma parasjagu seal ei ole. Olen minevikus korduvalt pikemaks ajaks Berliini kippunud, aga lõpuks eri põhjustel ikka koju tulnud. Võib-olla tuleneb see mu sealsest olmekogemusest, aga praegu meeldib mulle rohkem kogeda Berliini seda külastades, mida teen ka võimalikult tihti, kui mingi sündmus hirmsasti sinna tõmbab või kui ühte mega Liibanoni toidukohta igatsema hakkan. Mitte et mul oleks raha ainult toidu pärast reisida. See keerutav vastus algsele küsimusele viitab muidugi sellele, et ma ei suuda valida. (Naerab)
