Mis indeksitest mõtleb ja millise puu kõrval seisab ametist lahkuv Müürilehe kujundaja ja fototoimetaja, kes on läbi aastate kogu sisulise sigrimigri tundliku käega ühtseks kompaktseks tervikuks kokku õmmelnud?
Sa oled olnud Müürilehe kujundaja umbes 15 aastat. See annab põhjust alustada suure küsimusega: mis muutused meediaväljal ja maailmas laiemalt sind kõige rohkem mõtlema panevad, muret ja rõõmu tekitavad?
Suur küsimus tõesti. Ehh. Mulle teeb muret sotsiaalmeedia totaalsus, seal tekkiv kontrollimata võim ja algoritmimullid, mis võivad normaliseerida kõiki seisukohti. Keskpõrand kaotab oma võlu.
Mingid murettekitavad nihked ühiskonnas on sellest muutusest igatahes mõjutatud. Populism, näiteks. Mis tahes värvilist sousti võib häbenemata suust välja ajada. Suurtegi meediaväljaannete pretensioonid nišistuvad. Ja kuidas me käsitleme sõjateemasid – nagu oleksime suurte arvude ja kilbil kangelaslikkuse juures unustanud, et sõda on kole. Halb. Teeb osalised katki.
Allikakriitilisus või mõttepaus pole tuututamiskultuuris enam nii oluline. Tuut ja säuts ja lendab, esimene tuut võidab. Kuskil siin kaardil on TI vohamine ja TI loodud loop’iv sisu. Märgiline oli Trumpi ja co. show ovaalkabinetis Zelenskõi osalusel. Vaatasin kajastust peaaegu reaalajas ja see kuulutas küll mingit kadu. Iga minut aina uskumatum! See ongi tänapäeval parim meedia? Nagu toimuks mingi simulaakrumite võidukäik ja ilutulestik.
Eks kultuur lainetabki. Pendel käib, miski, mis näib hea ja seejuures kindel, võib küll olla hea, kuid mitte kindel. 15 aasta perspektiivis näeb selle juba ära küll. „Isside aeg tuleb tagasi,” ütles keegi näoraamatus praeguste tendentside kohta.
Aa, rõõm ka, et kus on rõõm. Sain sõbralt Hans Roslingu raamatu „Faktitäius”. Kui maailmasuurte küsimuste üle mõtiskledes meel tumedaks kisub, siis lehitsen seda. Elagu sõbrad ja mullikontroll!
Mis ülesannet, kui üldse, näed ühel nüüdiskultuuri väljaandel kiirendatud maailmas?
Ülesanne ongi olla aeglustav. Kui keegi märkab info igapäevases bitistumises igatseda läbiseeditumat teksti, midagi ajas ja üle aja avanevat, peab selliste tekstide jaoks koht olemas olema. Me ei ole ainsad, muidugi, neid põhjalikumate käsitluste allikaid veel on, eriti kui kasutada on mitu keelt. Haridus, harimine – need on paratamatult aeglased protsessid. Kultuuritaju võib tekkida ka amps-teadmiste pealt, minna mingis spetsiifilises valdkonnas ka väga sügavale, kuid selle taju mõtestamine ja konteksti paigutamine on nüüdiskultuuri väljaannete ülesanne.
Kultuuritaju võib tekkida ka amps-teadmiste pealt, minna mingis spetsiifilises valdkonnas ka väga sügavale, kuid selle taju mõtestamine ja konteksti paigutamine on nüüdiskultuuri väljaannete ülesanne.
Kasutasime kirjeldamiseks ajalist mõõtkava, aga kui mõelda vahenditele, nagu argument või empaatia, siis ju näib, et bitistunud ühiskonnas on kedagi samasse paati tõmmata paras väljakutse.
Seda küll. Tõejärgsel ajastul on käibeargumendid lahjemate standarditega. Õnneks võib lati madalamale seada (paadianaloogiaga jätkates): kui ka ühest paadist teise ei kolita, siis kvaliteetsest, veidi pikemast kui bitisest kohtumisest endast sünnib ehk veidike empaatia võimalikkust, teadmist teistest paatidest merel. Igas sellises paatide kohtumises elab ja areneb meresõidukultuur. Miski alati ühendab, proviant või paadi tüüp või väljakutse iseloom. Kui enam üldse juttu ei räägita ja uppujale appi ei minda, siis on, tõsi, päris pahasti.
Töötad õppejõu, fotograafi ja disainerina. Sinu eri ametid on seotud tugevalt visuaalkultuuriga. Kuidas on sinu suhe visuaalkultuuriga ajas muutunud ja miks?
See suhe on küpsenud. Kunagi olin kõigetarbija, mida laiem lehvik, seda parem. Praeguseks on mul mingid seisukohad ja tõekspidamised, mille pealt toimetan, teatav süsteemsus nii teadmistes kui ka – ma loodan – väljundis. Sisendi puhul olen samuti valivam, kõike lihtsalt ei jaksa enam ära süüa.
Kui alustasin fotograafiaõpinguid, siis polnud ei Facebooki, Instagrami ega YouTube’i. Internet oli aeglane ja visuaalivaene, pildifailid veebi jaoks liiga suured, fotosid anti kliendile DVDl, telefonidega sai küll pilti teha, kuid nende kvaliteet oli pehmelt öeldes lahja. Visuaalia kättesaadavuse mõttes on toimunud sürreaalselt kiire areng. Samas on visuaalkultuuri roll ühiskonnas ikka veel teisejärguline, kirjutatud keeles tekstid on justkui vaikimisi „tõsisemad” ja „tähtsamad”. See on tinginud ka olukorra, kus traditsiooniliselt on visuaalsele kirjaoskusele vähe tähelepanu pööratud. Visuaalia kättesaadavuse ja mahu revolutsioon on neid jõujooni kõigutanud – visuaaliat ei saa enam lihtsasti ignoreerida –, kuid mõtestamine, kirjaoskus ja tõsiseltvõetavus vajavad endiselt tuge. Heldur Paulsoni peaaegu viie aasta tagune etteaste Pärnu linnavolikogus liigitus siiski juba üsna ilmselgelt obskuurse rumaluse alla. Värskemad põlvkonnad ujuvad visuaalias vaikimisi veidi paremini, kuid see on nagu igasuguse loomuliku õppega, et teadmiste korrastamine kulub varem või hiljem ikkagi ära.
Kunagi võitlesin visuaalkultuuri apologeedina võib-olla rohkem, praegu näib, et rahulikult toimetades, pildi ja teksti vahele sildu ehitades jõuab kaugemale.
Tõejärgsel ajastul on käibeargumendid lahjemate standarditega.
Oled Müürilehe praeguse maketi autor. Mis alustel sa selle välja töötasid?
Hüppasin liikuvale rongile ja polnud siis ega ole olnud hiljem mingit hästi tasustatud võimalust, et rahulikult suurepärast, praktilist, kontseptuaalset ja loomingulist maketti haududa. Pigem on see makett nagu mingi liikur, mis on käigu pealt arenenud ja muutunud ad hoc printsiibist lähtuvalt. Toimetus esitab sisulisi soove ja vajadusi, mina üritan anda vormilisi vastuseid. Kuskil heljuvad enda väljendus, maitse ja autoripositsioon, kuid see ei ole olnud peamine. Olulisem kui Madise kujundajamanifesti igakülgne väljaelamine on olnud siiski Müürilehe nägu, soovitavalt loetav ja äratuntavalt järjepidev. Tasakaaluotsing pildi ja teksti vahel, elusa terviklikkuse taotlus on olnud kandvad jõud. Nüüd, kui olen lahkumas, luban endale võib-olla ka veidi kahetsust, et mõned ekstravagantsemad mõtted on rakendamata jäänud.
Oled küll pärit Tallinnast, kuid elanud juba väga pikalt Tartus. Müürileht sai alguse Tartus, aga toimetus on nüüd suuresti Tallinnas. Mis teeb Tartu sinu jaoks selleks „õigeks” kohaks?
Olen kasutanud kolme indeksit: kopraindeks, karuindeks ja piimapakiindeks. Esimesena hakkasin mõtlema kopraindeksist: kui kaugele peab minema, et kobrast näha? Mida lühem maa, seda parem elukeskkond. Karuindeksist rääkis hiljem ühes loengus Valdur Mikita ja see on sisuliselt sama mehhanism – kui kaugel on karud. Paraku on need indeksid viimasel ajal pekkis. Üks kobras kolis möödunud talvel oma tegemised täiesti Tartu kesklinna ja karud töllerdavad ka viimasel ajal kuidagi laialt ringi. Piimapakiindeks veel töötab, kuid selle järgi saabki ainult linnaelu hinnata. Kui kaua läheb keskmiselt aega, et jalgsi koju pakk piima tuua? Tartu võidab, Tartu on inimlikus, jalgsi mõõtkavas linn.
Need indeksid on muidugi subjektiivsed. Koprad osutavad vee ja looduskeskkonna lähedusele, see ei pruugi erutada. Ma ise hakkasin alles suhteliselt hiljuti piima jooma, enne polnud mul lähimast piimapakist sooja ega külma.
Teistpidi on mul olnud alati imelik öelda, et olen Tallinnast pärit. Pähe tulevad kesklinn, mäed ja paneelmajad, trollid-trammid, edevad arenduspiirkonnad, wannabe-linnakultuur. See mõttevaib on vale, olen kasvanud üles Nõmmel, see on – vähemalt oli – Eesti suurim küla. Heureka-moment tuligi siis, kui hakkasin ütlema, et olen Nõmmelt. Kõik said aru, ei mingeid täiendavaid küsimusi, vaib oli õige. Tartus on varjunditele rohkem ruumi.
Visuaalia kättesaadavuse ja mahu revolutsiooni tulemusena ei saa seda enam lihtsasti ignoreerida, kuid mõtestamine, kirjaoskus ja tõsiseltvõetavus vajavad endiselt tuge.
Mis on sinu põhiline maksiim kujundajana, mis n-ö kivitahvlisse raiutuna ukse kohal ripub?
„2 mm”. Vähe tähemärke, hea odav raiuda ka. See on tegelikult samamoodi nii palendamises kui ka fotograafias – hea ja suurepärase vahe on väga väike. Viimase kahe millimeetri jahtimine moodustab suurema osa pungestusest, kuid 87% jaoks vaatajatest jääb see töö nähtamatuks ja seeläbi tänamatuks. Seepärast tulekski see silma alla riputada, et ei võidaks kiusatus optimeerida – aitäh on ju ikka sama suur.
Meedia, erinevalt kunstist, on kokkuvõttes tootesarnane asi ja ega seal seda tarbija tänu eriti ei saa, see on sisuliselt avalik teenistus.
Avalikus teenistuses võivad sõimukirjadki omal moel tunnustavalt mõjuda – teed nähtavasti piisavalt, et muutust oleks tunda. Tegevuse valdkondlik kuuluvus või liiga lühike pai ei tohiks siiski anda automaatselt indulgentsi optimeerimiseks.
Praegu mõtlen, et võiks päriselt ära teha, raiuda „2 mm” kivisse, nii laua peale asetatava tahvli suurusena. Võib-olla siis suurejoonelise meeldetuletusega: „2 mm / kõiksus tänab”.
Sind on nähtud ikka ja jälle mootorratta seljas mööda tuhisemas, mismoodi sinust mootorrattur sai ja kuidas sa sadulasse jäänud oled?
See mootorrattaihalus algas suhteliselt noorelt. Kahtlustan, et siin taga oli vaba minemise, rännuromantika. Vennaskonna laulud, sama seltskonna raamatud mõjutasid ka, eriti reaalne oli Võluri tegelaskuju. Tegingi endale 16-aastaselt A1 load ja korraks oli mul Minsk. Siis võeti load ära ja nii jäi 17 aastaks. Kolmekümnendate keskel hakkas kiireks kiskuma; kui nüüd varsti jälle sõitma ei hakka, siis öeldakse, et keskeakriis, ja sellele mõttele võimalusegi andmine tundus vale. Tuli torm, murdis maal ohtralt puid ja sellest metsakoristusest sain ootamatu väikese lisasissetuleku, mis võimaldas projekti „Madis ratta selga” rahastada. Tsikli number on 13KB – Müürilehe kujundajale väga kohane! Pidevalt on mingi jama pisikeste pildifailidega. Aastaid oligi tsikkel mu ainus motoriseeritud sõiduvahend, isegi traktorina olen kasutanud – aga seda ma ei soovita. Päriselu võib aga üsnagi tekstiromantikavääriline olla, kuigi tänapäeval enam päris kaabu ja ülikonnaga sõita ei saa. Nüüd, eelmise talve alguses ostsin endale auto, praktiliselt esimese, nii et mu tsikkel nähtavasti arvab sel aastal, et olen sadulast kukkumas. See ongi see traktori teema: mootorsaagi olen tsikliga vedanud küll, kuid maakodu pidades on rohkem transat vaja teha, kui tsikli peale mahub. Praegu naudin seda maakodu varustamise lihtsust, et iga prussihange ei ole päevapikkune logistikaväljakutse, muudkui tassin asju edasi-tagasi, kuid eks näis, kuidas tasakaal kujuneb.
Viimase kahe millimeetri jahtimine moodustab suurema osa pungestusest, kuid 87% jaoks vaatajatest jääb see töö nähtamatuks ja seeläbi tänamatuks.
Oled võtnud Müürilehe veergudel muu hulgas sõna nii matkamise kui ka Kaitseliitu kuulumise teemal, mis tähendab, et tunned end metsas mugavalt. Kui minna nüüd pisut metsafilosoofiasse, siis quo vadis, Eesti mets?
Metsa puudutavad otsused on väga pika vinnaga. Mahavõtmine käib kähku, uue metsa kasvatamine võtab paaaalju aega. Metsa ei kasvatata iseendale, metsa kasvatatakse ja hoitakse oma järglastele. Mulle tundub, et suur mure on pika madina peale lihtsustunud arutelus, keeruliste teemade käsitlemises pealiskaudsete, kuid hea lennuvõimega loosungitega. Hiljutisest ajast meenub märgalade taastamise temaatika. Ämbrikolin ise on justkui väärtus, kuid peaks siiski piinlik olema sellist kolinat teha. ERRil peaks kindlasti piinlik olema, ministrilt ootaks ka enamat, kogukonnale saab andeks anda. Öeldakse, et on oskus puude taga metsa näha. Kui seda veidi kohandada, siis mina ütleksin, et on keeruline metsa taga ökosüsteeme näha. Suured ja keerulised süsteemid, nagu märgalade mõju ökosüsteemile, mulla süsinikuringluse roll raieringi jooksul – need teemad ei lase endast just eriti kergesti bitipikkust seksikust välja pigistada. Lobisõjas, paraku, on võidulootus suuremal rahakotil ja julgemal demagoogial. Praegu, mulle tundub, on esil lihtsamad raha- ja majandusargumendid, mis ei aita aga kindlustada päriselt kestlikku, metsaajas kestlikku ja säästlikku majandamispoliitikat.
Kellegi kuulumine Kaitseliitu ei pruugi näidata tema ja metsa suhte soojust, see – riigikaitse toetamine – on sisuliselt üks metsa ökosüsteemi teenustest. Samuti on võimalik matkata, sõltudes RMK matkataristust ja veebirakenduste toest, see ei ole ei hea ega ka halb – hoides inimmassi laudteedel, kaitseme samuti õrnemaid ökosüsteeme teadmatusest ja hooletusest tehtud kahju eest, kuid probleemiks on üldine võõrdumine. Mets jääb rabalaudteel või laial valgustatud suusamaanteelgi kaugeks, kogemus linna- ja instagramilähedaseks.
Kuid mets on ka toores, kõver, suvaline, rägune, teedeta ja metsik, märg ja torkiv ja ebamugav. Võib-olla lõpuni arusaamatu, kindlasti lõpuni hindamatu. Oluline on endale meelde tuletada ja lastele õpetada, et me sõltume ökosüsteemide teenustest ja meil inimliigina või eestlastenagi on ohtlik voli need teenusepakkujad pankrotti lasta.
Piip või veip?
Kunagi, kui olin umbes kakskümmend, tegin piipu. Piibu nimi oli Krupskaja ja ta oli sõprade kingitus. Kuid siis põles Krupskaja läbi ja piibukott varastati ka rahakoti pähe ära. Enamiku staažist olen rullinud. Oli ka veibiperiood, kuid ma ei saanud sellega hakkama. Kuidagi liiga palju muretsemist: kas vedelik on kaasas ja kas akud täis ja kas juhe on kaasas ja kas adapter on kaasas ja kas elektrit on ja kas midagi lekib kuskilt ja kust õiget vedelikku saab ja kas seda ikka on piisavalt ja kumb aku suremas oligi ja kas uus põleti oleks parem ja… Paar aastat tagasi lõpetasin jälle ülikooli, rullisin, stressisuitsetasin liiga palju ja igatsesin piipu, kuid kõhklesin ka, et äkki peetakse hipsteriks. Esimese piibuperioodi ajal olid mul rastapatsid, ea indulgents ja üsna üleolevalt ükskõik minu pihta suunatud ühiskondlikust arvamusest, kuid nüüd kollitas mingi hipsterihirm. Õnneks sain aru, et see on loll mõte. Praegu suitsetan piipu ja pole rohkem tagasi vaadanud.
Kas Müürilehe tegemine pikendas või lühendas sinu eluiga?
(Naerab) Sattusin kunagi rongis ühe tuttavaga kokku. Porgandid sõitsid juba, istusime vahekäigus põrandal ja arendasime teooriat all-nighter’itest. Tuttava hüpotees oli, et igal inimesel on neid mingi kindel ja lõplik hulk. Mõni kulutab neid jooksvalt pidudele ja pummeldamisele, teine eksamiteks õppimisele, kolmas binge-tarbib meediat, eks. Minu suur ja regulaarne kuluartikkel on olnud Müürileht. Kui vaatan, kui raskelt nad viimasel ajal tulnud on ja kui kõva on olnud intress, siis nähtavasti on minule ettenähtud varu otsakorral.
Mis tüüpi all-nighter’itele sa seda allesjäänud reservi kulutada tahaksid?
Looming ja all-nighter’id on meeldiv kombo. Öösel on konkurents universumi inspiratsioonimullidele väiksem, rahulik on ka, miski ei plingi ega plärise, keegi ei tülita, nii on hea voogu, flow’d otsida. Aga eks näis, elul endal on ka kombeks nõudmisi esitada. Normaalselt magamine on ka hea. Tervislik. Pikendab kindlasti eluiga.
