Gregor Mändma luuletuse lüüriline mina võtab suvel ette igasugu asju.

suve alustan suplusega süümepiinades

suvel mõtlen seksist ja sentimentaalsusest ja seksin ja olen sentimentaalne

suvel ma ei taha jubedalt et juhtuks midagi jubedat

suvel saan targaks poisiks ja mõistan et greatest thing you’ll ever learn is just to love and be loved in return (Grace Slick? Nat King Cole?)

suvel meenutan raamatutest nopitud tsitaate ja panen need märkmikusse kirja näiteks: vabadus on nagu algarv (Bolaño) 

suvel lõpetan teiste mõtete plagieerimise

suvel loen kirjandust millest pole pääsu (meeleheitlikku kirjandust?)

suvel leian tasakaalu isikliku ja üldistatava vahel

suvel tervitan tänaval peanoogutusega vana klassikaaslast ja huvitun ta uuest töökohast

suvel andestan mind pilastanud mehele (ma olen avatud meelega
mis teha kui sulle meeldivad lapsed
loodan et sul pole süümepiinu)

suvel otsin kedagi kes mulle kitarri õpetaks kirjutage palun mandmagregor@gmail ILMA tapitahtedeta

suvel lõpetan Sirbi artikliga kõik sõjad
ja talla alt selle sita otsimise mille sisse ma ei astunud

suve lõpetan süüdimõistetuna laiskuses

see oleks päris normaalne suvi kui nüüd nii mõelda

**

Gregor Mändma on paljaste jalgadega unenägu.