Edasi, valgusesse!
Elu lakkamine on üks neid antuseid, mis inimesena sündinule alatiseks mõistatuseks jääb. Enamus õpetusi, mis juhendavad olemist ja olemasolemist, juhendavad ka olemasolemise lõppu. See juhendamine on alati kahetine – ühtaegu nii ainukese osalise jaoks, kui ka neile kõigile, kellel tuleb hakkama saada mitte kunagi päriselt kaduva jahmatusega taipamisest, et see on meie saatus. See on meie kõigi saatus, meil ei ole sellest pääsu. Nii nagu veri ja valu ei ole haigused, ei ole ka surm haigus. Ta on määrav signifikaator meie tegudele, meie unistustele, meie rõõmudele. Ta ei ole vaenlane vaid pigem treener, coach. Enesekindluses vankumatu nõuandja. Sest olemasolemises võib ta olla ka lahendus teiste seas, mis võib anda hääbuvale meelekindlusele ootamatu jõu ja vabaduse. Nagu kiri, millest on parem, et see saatmata jäi.
Kuid ühest asjast ei pea vajalikuks erinevad õpetused liigselt rääkida, sest see on meil niigi loomuses ega vaja eraldi lahti seletamist – see on kahjutunne. Kahju on hämaramaks jäänud toast, tuttavast häälest, usaldusväärsest sõbrast, mehest, kes unistas nii nagu ei keegi teine. Sellest on kahju. Kahju on kutsumusest, mille eripäraks on priiskav ringikäimine elujõuga, loova libiidoga ja mida on mõnel anda rohkem kui teistel. Ja selle võrra on ju teada, et mure ja väsimus külastavad eelkõige neid, kellel on palju anda. Keskpärasust aga peaaegu mitte kunagi. Nii on seatud.
Kahju on sellest, et me jäime ilma lummava elukaare kõrvaltvaatamisest – nii kütkestava mehena kui ka oma valdkonna ühe liidrina. Nii, nagu elukaar koosneb astmetest, millest ei saa mööda ega ümber, koosneb ka näitleja loominguline areng astmetest, millest ei saa ette rutata ega mööda hiilida. Mees Keskea Künnisel, Ülevaltsündinud Mees Hilises Keskeas, Ars Eroticas Kogenud Küps Mees, Vanem Mees Autobussis, Vaimse Terviklikkuseni Jõudnud Vana Mees, Mr. Kuldse Lootose Saladus – need on kõik need astmed, mis meil jäävad nägemata. Meil jääb koos Jörgeniga vananemata. Meil jääb nautimata ühe näitleja kunstnikutee oma kutsumuse arenemisel vapustavate nüanssideni. Sellest on kahju.
Ei ole palju neid näitlejaid, kes on oma ande, mille Looja on neile andnud enese elatamiseks ja sellest ka rõõmu tundmiseks, otsustavad pühendada tervikuna oma kutsumusele ja mitte lõpetada juurdeõppimist, sünteesimist ka peale läbilööki. Mida iganes see ka meie maa ja rahva kontekstis ei tähenda. Need on need näitlejad, kelle tooni ja hoiaku tõttu inimesena minnakse vaatama filme ja etendusi, pealkirja või autorit teadmata. Jörgen tegi nii. Mitte oskused, vaid see toon, mida inimene endas ise muuta ei saa, annab talle selles valdkonnas domineerivad eelised. Jörgenil need olid.
Edasi, valgusesse! Valgusesse, mida ei saa mõõta luumenites ja mille allikat ei ole näha. See on olemine. Ja mitte lakata rahulikult sisse ja välja hingamast, ükskõik milliseid deemoneid me oma teel kohata võime.
Olemasolemine lakkab siis, kui viimane meie hulgast lahkub.
Tuli jääb põlema.
Seda tuld ei ole meil voli kustutada.
Edasi, valgusesse, Jörgen.
