Esimene etendusjärgne mõte oli, et see on kui semiootiku märg unenägu. Teiseks tekkis soov kõike uuesti näha – ja sinna otsa tuli rõõm tollest tahtmisest endast.
„Enigma”, elektron.art. Lavastaja Elle Viies. Dramaturgid Alissa Šnaider ja Paavo Piik. Helikujundaja Michaela Kisling, valguskujundaja Kristiina Tinnu Tang, tehniline tugi Marko Odar. Laval Maryn-Liis Rüütelmaa ja Edgar Vunš. Esietendus 27. augustil Von Krahli Teatris.
Lapsena mulle mõistatusmängud eriti ei meeldinud, sest harva seletati vastuse loogika hiljem lahti. Jäta lihtsalt meelde, et vokk. Pärast seda on mõistatused mu elust eemale jäänud, ehkki töötan päris palju keele ja sõnadega. Samas tundub, et kaasaegsete loomingus polegi neid üleliia palju kasutatud, olgugi et teisi rahvapärimuse elemente kohtab omajagu nii disainis kui ka teatris, muusikast rääkimata. Mu isiklik tõrksus mõistatuse kontseptsiooni suhtes pehmeneb aga siis, kui sõnastan ta meelega keerukast riukast ümber alternatiivkirjelduseks. Mitte niivõrd õige-vale, kuivõrd paljusus. Sellist mõtteviisi näib Elle Viiese „Enigma” ka jagavat, sest lavastuse tuumaks on tähendusloome ning teineteise- ja teisitimõistmine. Kas keha saab asendada sõna ning kas sõnad võivad mõistmist vahel hoopis liigselt sogastada?
Kas keha saab asendada sõna ning kas sõnad võivad mõistmist vahel hoopis liigselt sogastada?
Lavastuses ei peidetud lahtisi niite suure kulminatsiooniga tervikteki sisse – usun, et kihte, mida maha kraapida, jäi saali veel omajagu. Kui „Enigma” ühe sõnaga kokku võtta, valiksin selleks „puhtuse”. Nautisin rütmistatud tervikut, mille valgus, heli ja rekvisiidid koos laval toimuvaga lõid, näiteks [spoilerihoiatus!] järsku tekkinud dramaatiline punktvalgus, tahke vereloik ja püss, mis teeb pauku nii sõnas kui ka helis. Michaela Kislingu kiiksude ja puhkpillidega muusikaline kujundus meenutas vaheti vanade nukufilmide omi. Eriti jäid meelde suupillid, mida, nagu aevastustki, polnud kordagi näha, üksnes kuulda (aevastus on nimelt sellise sõnastusega mõistatuse vastus, aga ise ma selle peale poleks tulnud, sest ma olen ikka üsna tatiseid aevastusi näinud). Maryn-Liis Rüütelmaa ja Edgar Vunš loovad tähendust peamiselt oma kehadega, pikkides žestikuleerimise vahele tekstikatkeid näiteks valge hobuse tõelisusest (aga erinevalt isehakanud elufilosoofide öisest ibast paneb see päriselt kaasa mõtlema). Kuna iga liigutus kannab mõnda silpi või terviktähendust, pole siin ruumi liialdada. Nii Rüütelmaa kui ka Vunši puhul paistavad silma liikumise klaar jõulisus ja tugev kehataju, mis loob ebamäärases ruumis turvatunnet.
Eraldi tähelepanu väärib kõigile istmetele pandud kavaleht – ei küsitud sentigi, ehkki sellise eest maksnuksin vabalt. Väikesest köitest leiab žestileksikoni, hunniku ägedaid illustratsioone ning mänge sõna ja siirdega. Osa žeste kinnistus mu tajus küll juba etenduse ajal, tekitades midagi selle tunde sarnast, mis tabab siis, kui vaatad viimati lapsena nähtud multikat ja saad tegelikult esimest korda sõnadest teadlikult aru. Ehkki Viies on saanud koreograafias inspiratsiooni viiplemisest, ei ole „Enigma” omailmas lill ega vanaema siiski samad mis eesti viipekeeles. Kogu see keel sureb tõenäoliselt viimase etenduse lõppedes välja.
Kavalehes on rohkelt häid lauseid, aga eriti kõnetab lk 26: „Rääkides tuleb keelt hoida pehmena. Kalk keel tapab mõtte enne selle sündi.” Lisaks vanale heale „keele” mitmetähenduslikkusele on siin mitu muudki tugevat elementi. Näiteks sõna „kalk” näib siin niivõrd õige, et usun selle taotluslikkusesse, ja taotlusega sõna on võimas sõna. Sama võimas on lavastus, mis teab lõpuni välja, mida teha tahab.
