Kollektiivne kureerimine on ühelt poolt üksikisikutest geeniuste kultusele vastuastumine, võimu ümberjagamine ja -mõtestamine, teisalt põrkub kollektiivsuse ja koos tegemise idee väsinud süsteemiga, mille keskmes on ületöötamiskultuur. Kuidas institutsioonide sissetöötatud mudelites ühiselt tegutsemisele kohta leida?
Kollektiivsus kui koos tegutsemine – koristustalgud „Teeme ära”? Jungi kollektiivne alateadvus, kuue käega udarat hoidev kamp või üksteist hoidev hipilaager? Sõnaraamatu kohaselt on „kollektiiv” „tegevuse ja eesmärkide, ka huvide poolest ühtekuuluv inimeste rühm” või kitsamalt „mingi asutuse, organisatsiooni liikmed või töötajad”. Kui Nõukogude Liidu taustaga Eestis viidatakse töökaaslastele kui kollektiivile, siis ingliskeelne „collective” rõhutab pigem isetekkelist kollektiivi, mis tegutseb ühise eesmärgi nimel; institutsiooni töötajaid kollektiiviks ei nimetata.
Suur osa loometegevusest on tegelikult ühel või teisel moel kollektiivne, ent iseküsimus on, kuidas protsessi navigeeritakse ja kuidas üksteist tunnustatakse. Paljude kultuuriürituste programmid sünnivad ju enamasti tänu mitme inimese koostööle ja vestlustele, aga lõpptulemuse eest vastutab tihti üks isik.
Struktuur vs. struktuuritus
Viimastel aastatel on kollektiivne kureerimine (ingliskeelses diskursuses „collective curating”) üha enam kanda kinnitanud – paljud festivalid saavad teoks mitme inimese koostöös ja ka tuntud festivalidel puudub ü k s s u u r k u r a a t o r. Aastal 2023 asusime kogu Kanuti Gildi SAALi tiimiga korraldama rahvusvahelist etenduskunstide festivali SAAL Biennaal. Pärast festivali kirjutasin Teater. Muusika. Kinos sellest, miks üldse kollektiivselt kureerida. Kuna Kanuti Gildi SAALil oli juba olemas (kohalikus mõistes) kollektiiv ehk töötajad, oli meil kollektiivse kureerimise suunal üks suur samm tehtud. Biennaali puhul seisneb kollektiivse kureerimise eripära aga selles, et keegi pole lihtsalt kuraator, vaid lisaks programmi koostamisele tegeletakse ka oma tavapäraste tööülesannetega. Meie kollektiivne kureerimine ei tugine väljatöötatud metoodikale, vaid see on katse ja eksituse meetodil kujunev praktika.
Ei eksisteeri lõplikku kollektiivse kureerimise mudelit. Selleks et leida midagi, mis töötaks ideaalselt, kulub aega ja vaeva ning SAAL Biennaal samuti alles otsib seda. Jo Freeman märgib oma 70ndatel kirjutatud essees „The Tyranny of Structurelessness”[1], et struktuurita inimgruppe ei olegi olemas. Kui püüeldakse ametlikult struktuurituse poole, viib see lõpuks ikkagi selleni, et grupis on mitteametlikud struktuurid, hierarhiad, reeglid ja eri ülesanded, mida on ametliku „struktuurituse” tõttu keeruline adresseerida.
„Kui mis tahes omadustega inimgrupp tuleb kokku, ükskõik kui pikaks ajaks või mis tahes eesmärgil, tekib selle käigus paratamatult mingil moel struktuur. See struktuur võib olla paindlik ja aja jooksul muutuda, see võib jagada ülesandeid, võimu ja ressursse grupiliikmete vahel võrdselt või ebavõrdselt. Aga see kujuneb välja sõltumata sellega seotud inimeste võimetest, iseloomust ja kavatsustest. Fakt, et meil on erinevad anded, eelsoodumused ja taust, teeb selle paratamatuks.”[1] – Jo Freeman
Samuti tekib sõnaga „kollektiivne” – puudutagu see siis mis tahes loometegevust – ettekujutus, et kõike tehakse ühiselt ja ühtemoodi, kuigi tegelikkuses koosneb kureerimine tohutu paljudest võrdselt olulistest ülesannetest. Struktuur ei ole selles kontekstis sugugi negatiivne asi ning juhtimine on eelkõige oskus ja vastutus, mida saab kanda vaheldumisi. On kindlasti kollektiive, kes teevad kõike ühiselt ja arutavad iga viimase kui detaili koos läbi. On neidki, kes jagavad ülesanded ära, tegutsevad eraldi ja tulevad siis uuesti kokku.
Neoliberaalses ühiskonnas seisab üksikisik peaasjalikult iseenda eest ja teistele toetumist peetakse nõrkuse märgiks. Mistahes tüüpi kollektiivne tegutsemine on aga paratamatult veidi kui pimedas kompamine ning sellega kaasneb aktiivne töötamisviiside ja võimumudelite ümbermõtestamine – positsiooni prestiiži asemel keskendutakse vastutusele ja töö mõtestamisele. Paljude kollektiivsuse nüansside ja vormide puhul pole vahet, mis on õigem või valem – koos tegutsemine tekitab katkestuse harjumuspärastesse töötamisviisidesse ja hierarhiatesse. Tööalased suhted moodustavad (eriti kultuurivaldkonnas) kogukonna, mis tegutseb tihti ühiste eesmärkide nimel, seega ongi eraeluliste ja tööalaste suhete vahele keeruline piiri tõmmata. Seda tähtsam on, et mõistaksime, kuidas tervislikult üksteisega koos eksisteerida.
Kapitalistlikud mudelid toetuvad aga unelmatele karjääriredelist, millel pidevalt positsioone ja prestiiži pidi üles ronida, ning ideele lõputust kasvust – ka kunsti rahastus muudkui suureneb. Nii on suurim kiidusõna „efektiivsus” – mitte „põhjalikkus” või „detailitäpsus”. Selline süsteem püsib veel jalgel, aga on mitmest kohast murenemas. Ilmselt tajume kõik, et ideaalid, millega oleme end toitnud, võivad lähiaastatel drastiliselt muutuda. Ühest küljest on just kogukonnale toetumine lahendus sellega toimetulekuks, teisalt on sellistes oludes kollektiivsuse poole pöördumine paljudele kättesaamatu utoopia.
Kui eelarvesse on lisatud vaid ühe kuraatori töötasu, siis kuidas katsetada kollektiivset kureerimist, kutsuda endaga liituma veel inimesi? Kui artikli eest on ette nähtud tasu ühele inimesele, siis kas väljaanne toetaks kaaskirjutajale teise honorari väljamaksmist?
Ana Vujanović ja Bojana Cvejić toovad raamatus „Toward A Transindividual Self”[2] välja, et ebakindlad olud ja teiste kaasamiseks vajalike ressursside puudumine tõukavad üksikisikut üha enam isolatsiooni, ent paradoksaalsel kombel on selle peamiseks ravimiks kogukond ja ühtekuuluvus. Kui vabakutselisusega kaasneb ebakindlus – töötatakse lühiajaliste lepingutega, ületundide tegemine on eeldus –, siis institutsioonidel on (võrreldes näiteks vabakutselistest kunstnikest koosneva rühmitusega) privileeg katsetada mitmekesi kureerimist. Institutsiooni töötajatel on enamasti stabiilne sissetulek, isegi kui nad on ületöötanud.
Kollektiivne kureerimine vs. kurnatus – sümptomid
Kollektiivse kureerimise meka on koosolek. Midagi ühiselt tehes on vaja kordades rohkem aega varuda, selgitada, mõtiskleda, tutvuda. Selleks et vältida turvalise kesktee valimist, tuleb pingutada, et põhjendada, miks mõnel juhul kõhutunnet usaldada. Vaadata videoid ja tutvuda sellega, mida kolleegid on vahepeal festivalidel näinud. See on pidev sõnastamismaraton ja ajamahukas ettevõtmine, mille käigus peab iga arvamuse ärakuulamiseks edasitormamise asemel kannatust varuma.
SAAL Biennaali kollektiivsel kureerimisel on kaks eripära. Esiteks korraldab kogu tiim lisaks biennaalile iga aasta kahte teist festivali ja hoiab koos hooajasisest programmi. Teiseks on igal tiimiliikmel peale kureerimise ka igapäevased tööülesanded – olgu selleks piletimüügiga tegelemine, lava ülesehitamine või taotluste kirjutamine. Kui paigutada kollektiivsuse ideaal kurnatud süsteemi, ilmnevad mitmed süsteemi mõranemise sümptomid.
Kollektiivi hoiavad koos tõekspidamised ja jagatud kirg, mis on nii sügavalt isiklikud, et nende pealt pole harjutud töötunde lugema. Kiirematel hetkedel kerivad pöörded kõrgustesse ja stamplauseks saab „selleks pole aega”. Kuigi räägime ületöötamisest väärtuste tasandil, on mingi teise, vaiksema mõõdupuu järgi läbipõlemine kurnatuse meistrivõistlustel kui saavutus. Kes töötab rohkem üle ja kes suudab läbipõlemise köiel kauem tasakaalu kaotamata kõndida? Kas sa üldse teed oma tööd kirega, kui sa pole väsinud?
Poola teatriuurija Marta Keil on toonud kureerimisest rääkides korduvalt esile just Ida-Euroopa konteksti eripärasid. Ta mainis ka eelmisel SAAL Biennaalil tehtud ettekandes, et kantuna lootusest Lääne kombel hea elu peale saada, tegid Ida-Euroopa riigid neoliberalismi kursuse läbi justkui turbokiirusel (mis on võimendanud ka praegust pettumust). Kui tugeva töökultuuriga rahval on silme ees unistus eramajast, robottolmuimejast ja karjääriredeli tipust, on keeruline tutvustada neile kollektiivsust või ametikohtade jagamist. Töörügamine on auasi – just nimelt raskelt lükkamine, mitte niivõrd selle hõlbustamine, mõtestamine, vaatlemine.
Ühiselt unistamisest
„Me elame ajal, mil kellelgi pole millekski aega. Seega pole aega ka mitte midagi tegemiseks. On tohutult suur vahe, kas on kiire või on tunne, et on kiire. Meelega mitte midagi tegemine ning aja võtmine ilma igasuguse plaani või kindla eesmärgita viib kõige loomingulisemate ja inspireerivamate hetkedeni.”[3] – Barbara Raes
Kaotame oskust ühiselt aega veeta ning kollektiivselt millestki unistamine muutub üha kaugemaks mälestuseks. Kureerimisprotsessis on aga tähtsad just koos unistamine, suurelt mõtlemine, samuti artiklite ja raamatute lugemine, aktiivselt vestlustes osalemine, rahvusvaheliselt toimuvaga kursis olemine – et hoida kätt pulsil pidevalt muutuval kontekstil, milles üldse toimetatakse. Lisaks on oluline teada, mida vajavad parasjagu kunstnikud, teised kultuuritöötajad, publik, ühiskond. Kui aga to-do list leegitseb neljast nurgast, ei tundu kellegi suhtes õiglane võtta endale paar tundi, et teha mitte midagi. Ja kui võtaks – kas oskaks seda ilma põdemata kasutada?
Isegi kultuuritöötajatena toimime süsteemis, mille peamiseks toimemehhanismiks on ratsionaalsed teadmised ja loogika, mis väljenduvad mõõdetavates tulemustes – piletitulu, ministeeriumi rahastus. Selle süsteemi „pilli järgi tantsides” tagab institutsioon ühest küljest oma väärtuse ja saab toetada kunstnikke, ent minetab neidsamu ratsionaalseid väärtusi esikohale seades samas just oma olulisust. Kui hoolivus on teisejärguline hobitegevus, siis mis „tuge” kultuuriväljale peale ruutmeetrite ja taotluseridade täpsemalt pakutakse? Kuraatoritöös on hool samas nii juba mõiste enda tähendusega kivisse raiutud vastutus kui ka isiklik probleem – kui oled hea kuraator, leiad selleks (kuidagi) aega ja jaksu.
„Hoolt on ajalooliselt peetud väheväärtuslikuks, sest seda on seostatud eelkõige „naiseliku” ja hoolekandmisega, mida nähakse naiste tööna, kuna see on seotud koduse sfääri ja naiste keskse rolliga reproduktsioonis.”[4] – The Care Collective
Mulle meenub näide sellest, kuidas lapsena ootasime pidevalt vanaisaga autos vanaema järele, sest tal läks alati nii kaua aega. Vanemaks saades sain aru, et tal läks kaua aega, kuna ta andis enne loomadele süüa, lülitas teisel korrusel tuled kustu, täitis kõigi veepudelid, pakkis kaasa snäkid, sest autosõidu kahekümnendal minutil läks alati kellelgi kõht tühjaks ja pilgud pöördusid vanaema poole. Kuna hoolitsemist ja säärast detailidele keskendumist on peetud pikalt „naiselikuks” kvaliteediks, ei olegi sellele patriarhaalses ühiskonnas vormunud süsteemides kohta.
Kollektiivne kureerimine kui poliitiline valik
„Tunne, et oled mattunud ootuste, kiireloomulisuse ja üksilduse alla, mis domineerivad etenduskunstide väljal ja paistavad moodustavat suurepäraselt töötava lõksu: me ei saa nii edasi minna, aga teeme seda siiski, kuna teist varianti ei paista olevat – või ei ole piisavalt ruumi, et jõuda mõne alternatiivini.”[5] – Marta Keil
Kogukondlikkus on tänapäeva maailmas üha vähem oluline, sest „tänu” neoliberaalse ühiskonna luksustele peame vähem üksteisele toetuma, vähem tüütute kohustuste või lähedaste abistamisega tegelema. Keskendume „eneseabile”, mis lähtub eelkõige indiviidi heaolust, jättes meie omavahelise seotuse sageli tagaplaanile. Jagatud kogemused loovad aga kogukonna liikmete vahel tugevamaid sidemeid. Kui teha midagi läbi ühiselt, on seda võimalik koos artikuleerida ning analüüsida, parandada ja arendada. Siinkohal teen väikese shout-out’i ka kogu Kanuti Gildi SAALi kollektiivile, kellega koos mõtlemine on viinud koobaste, uste ja radadeni, mida üksinda kunagi ei avastaks.
Kollektiivsus kurnatuse kiuste on poliitiline valik. Ajal, mil inimesi toob kokku viha ja mingi osa väsinud indiviididest ihaldab autoritaarseid režiime, kus keegi lihtsalt ütleb, mis on õige või vale, on ühiselt tegutsemine oluline. Millegi kollektiivselt tegemine joonistab mustvalgelt välja meie omavahelise seotuse piirjooned. Koos olemise oskuse arendamine ning usalduse treenimine loovad pinnase millestki uuest unistamiseks ja selle elluviimiseks. Kuna ühiselt tegutsevatel inimestel on indiviidist enam jõudu ja häält ning eneseteadliku struktuuriga grupid oskavad üksteist usaldada, on sellel tohutu palju potentsiaali uue ja jätkusuutlikuma kultuuritöö käimalükkamiseks.
Kirjutamise ajal on SAAL Biennaal alles algamas. Seda artiklit mõjutasid vestlused Marta Keili ja Satu Herralaga, planeerides töötuba, mida nad biennaalil juhendavad. Festival on paik, kus kohtab palju inimesi, kes ühiselt kogevad, mõtlevad, vestlevad, vaikivad – panen oma panused sellele, et midagi sealt kindlasti võrsub.
[1] Freeman, J. 1970. The Tyranny of Structurelessness.
[2] Vujanović, A.; Cvejić, B. 2022. Toward a Transindividual Self, lk 127. Oslo National Academy of the Arts.
[3] Raes, B. 2014. Radiantly Burning out and Stacking Stones. – FoAM.
[4] The Care Manifesto: The Politics of Compassion. – The Care Collective. Verso Books, 2020.
[5] Keil, M. 2022. Festival as a Condition to Think-With. – ANTI – Contemporary Art Festival, 31.08.
Heneliis Notton on Kanuti Gildi SAALi dramaturg ja see tüüp, kes läheb kohapeal täiega lukku, ei oska midagi öelda ja kirjutab siis kolm kuud hiljem sellest kõigest pika teksti.
Ann Pajuväli on kunstnik ja illustraator, kes töötab peamiselt digigraafika ja joonistusega. Tema looming liigub tuttava ja abstraktse vahel, taandades igapäevaobjekte poeetilisteks fragmentideks.
