Näitus-audiolavastus „Kaotusest laotusse”, Eesti Rahva Muuseum. Kuraator Jan Kaus, kunstnik Henry Griin, dramaturgid Jan Kaus ja Henry Griin, valguskunstnik Oskar Harding, kujundaja Märt Puusta, helirežissöör Külli Tüli. Näitus on avatud 4. jaanuarini 2026.
Labürinti saatvas bukletis märgib kuraator ja kaasautor Jan Kaus pahaendeliselt: „Eestlaste suur, Teise maailmasõja lainetustest põhjustatud paguluselugu on saanud õnneks (selleks korraks) läbi…” Aga ei ole ju! Pagulased ja nende järeltulijad elavad endiselt enamjaolt seal, kuhu põgenemistee neid viis, ja neile on lisandunud arvukalt uuspagulasi, keda (mõningase mõttepingutuse hinnaga) samuti teise maailmasõja (järel)lainetuse ohvreiks võib pidada. Kuna Eesti riik paisati 50-aastase okupatsiooniga arengutasemelt (ütleme) 100 aastat minevikku, helbime me kogu seda suppi vb veel 100 aastat (mida Putin oma punnitustega meile ka kuidagi lihtsamaks ei tee). Muuseas, Putinil kui tuntud süvavõltsingul ei tohiks olla erilisi probleeme valitseda veel n-sada aastat. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Kuna Eesti riik paisati 50-aastase okupatsiooniga arengutasemelt (ütleme) 100 aastat minevikku, helbime me kogu seda suppi vb veel 100 aastat.
Mõte ehitada näitusesaali labürint on muidugi hea. Veel parem oli mõte lahendada see käigustikuna, kus tuleb otsida varjatud uksi ja läbipääse, tunda tupikuis hirmu, lahendada mõistatusi, võttes kokku kogu oma aju, fantaasia ja julguse, et tungida edasi pimedusse… Noh, liialdasin. Tegu pole mingi Minotaurose labürindiga, ja ka mina pole (vähemalt minu ID-kaardi andmetel) Theseus. Oletan, et mul kulus labürindi läbimiseks paarkümmend minutit, kuigi valvur hoiatas, et vaja on 45. Mis olekski vb täis tiksunud, kui ma kõik saatetekstid kohusetundlikult läbi kuulanud oleks. Mida ma muidugi ei teinud… Märksa huvitavam oli fantaseerida koopa, labürindi jms teemadel kui süveneda sellesse vältimatult ajaloolisse (pinna)laotusse. Saatetekst avas tausta, kuid polnud edasiliikumiseks (vihjete andjana) vajalik. Lisaks – mis oli tegelikult juba väga halb – sain ühe tasuta vihje (õigupoolest lausa spoileri) ka valvurilt.
Vähemalt ei teadnud ma saabudes näitusest midagi peale selle pealkirja. Kõik muu – labürint, ajalugu, pagulaskirjandus – selgus käigupealt või mõningatel juhtudel (pagulaskirjanduse näitel) alles pärast näituse läbimist, selle taga lugemisnurgas (teatavas arusaamatuses) raamaturiiuleid silmitsedes. Käigustiku visuaalse poole eest vastutav Henry Griin oli väheldasele labürindile välja mõelnud üsnagi keerulise ja vaheldusrikka takistusriba loogika. Kuigi, mis seal salata, eks ta liiga lihtne ikkagi oli. Selgesti oli tajutav ka soov jutustada ruumide kaudu mingit lugu, millest parema ülevaate sai küll bukletist ja aadressilt erm.ee/kaotusest-laotusse.
Üks tuba, ühtlasi üks labürindi kõrgpunktidest, kujutaski endast treppi, millele ronides üle seina naabertuppa kiigata sai. Ja nagu sellest veel vähe oleks, oli seal ka püss! Tegu siis pesuehtsa (ehkki küll pooliku luku ja laskemoonata) vintpüssiga, millega sellegipoolest tore tuppa sihtida oli. Tekkis isegi teatav kiusatus sellega sinna pikemaks ajaks vahipostile jääda (plaan, mis küll õnneks ei teostunud). Teine, sedapuhku pigem verbaalne kõrgpunkt oli luuletus Stalinist, kellegi Anu Lampi meenutavas ettekandes. Erilise maiuspalana avastasin hiljem kusagilt kardina tagant ka selle ärakirja.
Huvitava (ja samas odava) labürindi põhitingimused – tupikud, kardinad, peeglid, ootamatud või varjatud läbipääsud – olid täidetud. Puudusid tõelised salauksed, suletud uksed, mille võtmed on peidetud, valejälgedele juhatavad „vihjed”, koodid, mõistatused, kujud või statistid (Minotauros, kääbused, Ariadne?)… midagi kindlasti veel, millest praegu puudust tunda ei oska. Aa. Kottpimedus. Valeseinad. Rägastikud. Seened. Aga aitab juba küll.
Kuraatori suurim teene oli labürindi tõlgendus (hermeneutika, eksegees vms) pagulaskirjanduse kaudu või vastupidi. Iga ruum oli pühendatud mingile teosele, kusjuures kandev roll oli Karl Ristikivi „Hingede ööl”. See kõik selgus – vähemalt mulle – bukletist, mida pärast näitust kodus lugesin (labürindis olin komistanud ainult ühe Stalini luuletuse otsa, mida ei osanud seostada ühegi teosega). Buklett täitis oma ülesande vähemalt ses mõttes, et suutis tekitada huvi paljude väliseesti autorite vastu, keda ma lugenud pole.
Jan Kaus oli omaks võtnud väliseesti vaatepunkti Eesti aja- ja kannatusloole, käies selle välja Eesti normaal(aja)loona – justkui „õige” Eesti lugu olekski nähtav vaid väliseesti vaatepunktist.
Enesekolonisatsioon
Kui mõelda, mis on näituse eesmärk, mis asja ta ajab, siis seda on omajagu. Lisaks juba mainitud pagulaskirjanduse, eestlaste põgenemisloo, ajaloolise „martüüriumi” ja eestikeelse raamatu 500 aasta asja tagasihoidlikule lükkamisele teeb ta veel midagi, mis mind häiris, ilma et ma selle põhjusele alguses isegi pihta oleks saanud. Teatav konstruktiivne (järel)valgustus saabus alles bukleti ja järelemõtlemise kaudu. Asi polnud ainult kuraatori pikkades targutavates poeetilistes sõnavõttudes, mis asja, nagu mulle tundub, siiski vb keskeltläbi ära ajasid, vaid selles, mis asi see üleüldse oli. Ja see asi, nagu mulle tundub, oli enesekolonisatsioon. Kui tavaliselt on see Eestis miski, mida tehakse kas Lääne või Venemaa vaatepunktist, siis praegusel juhul, konfiguratsioonist tulenevalt, oli tegu esimese väga kummalise alaliigiga – enesekolonisatsiooniga väliseesti vaatepunktist. Jan Kaus oli (liigagi empaatiliselt) omaks võtnud väliseesti vaatepunkti Eesti aja- ja kannatusloole (mis, nagu me teame, on üks ja seesama), käies selle välja Eesti normaal(aja)loona – justkui „õige” Eesti (lugu) olekski nähtav vaid väliseesti vaatepunktist. Ühest küljest ju selge: kui teemaks on pagulaskirjandus, mida muud see vaatepunkt olla saakski. Teisalt mõjub Kausi poeetiline lahmimine, kuidas pagulane „uppujana rabeleb” kahe riigi (Eesti ja asukohamaa) vahelises „kuristikus”, erakordselt naeruväärselt või silmakirjalikult, kui mõelda neile kümnetele (sadadele?) tuhandetele kodueestlastele, kes siin samal ajal maha löödi, surnuks piinati või Siberisse küüditati. Kodueestlased olid need, kes (mistahes ajaloolise mõõdupuu järgi) kannatasid, samas kui väliseestlaste, maapealsest põrgust pääsenute rolliks jäi (ajaloo ja kodueestlaste silmis) võitjana poseerimine ja poeetiline õhkamine koos aeg-ajalt poetuva pisaraga teemal, kuidas keegi neid ei mõista. Täiesti rahulolevast, Lääne kõikenägevalt positsioonilt teoks tehtud enesekolonisatsioonist jäi puudu veel ainult (tüüpilise rootslase) küsimus „miks te venelastele politseid ei kutsunud?”.
Ärge saage must valesti aru, mul pole midagi pagulaskirjanduse ega väliseestlaste vastu. Pooled mu lähisugulased on väliseestlased. See lihtsalt pole ajaloolise kannatusloo materjal. Martüürium oli siinsamas. Ja Venemaal…
On pehmelt öeldes problemaatiline (ja karmimalt väljendudes otseselt vale) võtta Eesti ajaloo hindamisel omaks võitjate, st väliseesti (mis siis, et ilmselt tahtmatult) silmakirjalik vaatepunkt. Selle asemel et näidata väliseesti vaatepunkti sellena, mis see on – pagulaste psühholoogilise probleemina –, mängib Kaus selle oma näituse(tekstide)ga nii suureks väliseestlaste ajalooliseks kannatuslooks, nagu II maailmasõja järelmina polekski midagi mõne pagulase siseheitlustest hullemat juhtunud. Oleks täiesti mõistetav, kui seda teeks – iroonilises, neurasteenilises vms võtmes – mõni väliseesti kirjanik, mida Kaus aga ju pole. Kodueestlase ja kuraatorina oleks ta pidanud (et asi ka ajaloolisest aspektist adekvaatne tunduks) säilitama kriitilise distantsi näituse kontseptsiooni ja Eesti ajaloo väliseesti enesekolonisatsiooni vahel. Ühesõnaga on kuraator oma poeetilise esseismiga üle pingutanud, suurt muud mul sellele näitusele (peale, nagu juba öeldud, labürindi teatava piiratuse) ette heita pole. Ruumilises, pooleldi (pagulas-, mitte „kuraatorikirjanduse” plaanis) ka kirjanduslikus, aga kindlasti mitte ajaloolis-ideoloogilises plaanis õiges suunas tehtud samm, mis tekitas mõtteid. Vb liigagi palju.
Erkki Luuk on töötu.
