Näitus „Planet Amor” seksipoes Planet Amor, Väike-Ameerika 11, Tallinn. Kunstnikud Pire Sova ja Perdita S., näituse tekstide autor Aet Kuusik. Näitus on avatud 8. oktoobrini 2025.
Kuulsin juba kevadel, et Pire Sova plaanib koos ühe teise kunstnikuga seksitöö teemal näitust teha ja olin elevil. Planet Amori väikestesse seksikaubast pungil ruumidesse jõudes oli üsna raske väljapanekut üles leida. Märkasin lettide vahel paari Perdita S.-i pliiatsiga joonistatud akti, mis olid siirad ja intiimsed. Neis oli isegi teatavat ajaloolisust, kergeid vihjeid Manet’ legendaarsele „Olympiale”, millele kunstiajaloos nii palju viidatud on. Ent peale paari joonistuse ja seksipoe sortimendi ei olnud suurt midagi vaadata. Ühel hetkel küsis abivalmis müüja: „Kas tulite näitust vaatama?” Mõne aja pärast juhatas ta meid läbi mitme ukse tagaruumi, kus peitis end Sova ja Perdita S.-i näituse tuum. See rituaal oli kummaliselt kahetine: keldris asuvas poes, mille kirju maailm on niigi seksipoe diskreetsuskorra alla peidetud, viidi meid veel kaugemale peitu ära. Seal kauges toas oli justkui midagi veel tabulisemat – seksitööteemaline kaasaegse kunsti näitus! Olgugi et on teadmata, kas näitusetegijad pressisid end sinna tagaruumi ise või oli see poeomanike soov, tõi see žest välja seksitöö näitustamise problemaatika, mida üritan järgnevalt avada.
On veider, kui miski tundub siin päris[1]
Nii mõnedki naiskultuuritöötajad kaaluvad seksitöö tegemist. Kui paljud selle plaaniga päriselt lõpuni lähevad, ei tea me kunagi; tavaliselt jääb asi aja ja pühendumuse puudumise taha soiku. Siin on näha ka üht suuremat seksitööga seotud valearusaama, et töö on lihtne – tegelikkuses nõuab see pühendumist, kannatlikkust, aega ja oskusi. Seda, et hooramine väärib tunnustust, tuletab näitusel meelde mu lemmikteos – Pire Sova loodud Maarjamäe Hoora teenetemärk, mis on raamituna pidulikult seksipoe seinale riputatud. Näituselt sai selle ka 35 euro eest soetada. Selleks ajaks, kui mina Planet Amorisse jõudsin, olid teenetemärgid juba läbi müüdud. Teine Sova teos kujutab endast tagasihoidlikku kastikest, mille sisse mündi poetamise järel saab piiluda august kellegi naise kena naeratust.
Ekraanil jookseb ka üks Perdita S.-i teos, mille jaoks palgati professionaalne camgirl, kes loeb ette seksitöötajatelt anonüümse küsitlusega kogutud kogemusi ja mõtteid – tööst, siirusest, kontrollist, klientidest ja hoorafoobiast. Tema silmad on kaadrist välja jäetud ning saatetekstis on mainitud, et talle maksti töö eest tema tavalise tariifi alusel. Müstilist tuvastamatut aktsenti kuulates tekkis tahtmine uskuda, et ta on neid asju ette lugedes vähem performatiivne kui oma töös.
Mind kummitas kriipiv soov teada saada, kes on Perdita S., kelle nimi sarnaneb tõtt-öelda üsna toredalt, kuid nähtavasti kokkusattumuslikult Pire Sova omaga. Selles, et küsimus Perdita S.-i salajasest isikust mind nii väga intrigeeris, oli midagi omakorda häirivat – miks see peaks kottima? Ja kui see (isegi) mind huvitab, siis kui paljud teema suhtes skeptilisemalt häälestatud inimesed seda teada saada tahaksid?
Seksitöötajatega käib kaasas üsna sarnane saladuseloor kui kvääri(kunstnike)ga – avalikkusele oleks mugav, kui nad kapist välja tuleksid. Selles nähakse vahest lausa ühiskondliku hüve potentsiaali. Üldsuse rõhuvat vajadust paljastada haavatavate inimeste privaatelu üksikasju on kunstnik ja seksitöötaja Sophia Giovannitti nimetanud „elatud kogemuse fetišiks”[2]. Marginaliseeritud gruppide heaolule ja õigustele jagub tähelepanu ja arutlusruumi tõenäolisemalt siis, kui meile esitletakse väga isiklikke ülestunnistusi, mis toetavad meie eeldatavat muretsevat hoiakut. Nii muutub aga oodatav trauma, millele oleks mugav kaasa elada, barrikaadiks, millest on raske üle ronida, ja keeruline on jõuda teiste sisukate probleemide-lahendusteni.
Seksitöö teema tõmbab vaatajaid ligi oma looritatud valulikkusega – moraalse kriisi, trauma, tabuga, kõigega, mis on natuke kõditavalt valus.
Hambaarsti või juuksuriga nad nii ei käituks
Patriarhaadi probleemid puudutavad seksitöötajaid samamoodi nagu teistes ametites tegutsejaid (naisi). Seksitöötajad jäävad oma õigustest ilma tihti just inimeste soovi tõttu neid „päästa”, samas kui päästmisvajaduse nüansseeritusse ei jõuta süveneda. Siinne tekst ega näitus ei räägi olukordadest, kus seksitöö on sunniviisiline või seotud inimkaubandusega. Need probleemid on küll väga olulised ja vajavad tõsist tegelemist, kuid suur osa seksitöötajatest teeb seda tööd teadliku valikuna, mitte olude sunnil. See, kuidas seksitööd ühiskonnas valdavalt nähakse, põhineb aga suuresti eeldustel seoses seksitöötajate tausta, valikuvabaduse, motiivide ja moraalsusega. Neid töö sotsiaalset aktsepteeritust ja sellega kaasnevaid raskusi puudutavaid küsimusi avavad Perdita S.-i video „Lioness” ja voldikusse kogutud seksitöötajate endi sõnad.
Perdita S.-i osalemine näitusel, arvestades, et ta positsioneerib end kunstniku ja seksitöötajana, on oluline, et käivitada põhjalikum arutelu seksitöötajate identiteedi, õiguste ja seisukohtade teemal. End avalikult seksitöötajana out’inud ameerika ajakirjanik Melissa Gira Grant on osutanud, et seksitööst rääkimine on alati vaatemänguline, ükskõik kui kaastundlik või toetav seda esitlev platvorm ja publik ka ei oleks. Seksitöö teema tõmbab vaatajaid ligi oma looritatud valulikkusega – moraalse kriisi, trauma, tabuga, kõigega, mis on natuke kõditavalt valus. Heal juhul kaasatakse mõni token-hoor, kellelt küsida tüüpilisi küsimusi, et oma ettekujutusele kinnitust saada, kuid selleni, mis seksitöötajaid ennast huvitab, ei jõuta.[3] Seksitöötajatele ruumi loomine, et nad saaksid ise rääkida ja küsimusi lauale panna, aitab vältida olukorda, kus igast seksitööteemalisest arutelust tehakse peep show. Sellele vaatamata oleks tahtnud kogeda teoseid koos teiste, tavaliste poekülastajatega, tundmata end oluliste küsimustega väikesesse abiruumi peidetuna.
Nii seksi- kui ka kunstiturg elab kapitalistlikus kontekstis selle najal, et müüakse midagi erilist, püha ja seletamatult ilusat.
See on illusioon, võimatu armastus […] nad tulevad, sest naudivad kannatust
Kaasaegse kunsti ja seksi müümise vahel on palju seoseid ning ehk on just seetõttu potentsiaalselt viljakas rääkida seksitööst kunsti vahendusel. Seda aga juhul, kui sõna saavad ka seksitöötajad ise. Oleks naeruväärne, kui tänapäeval püütaks luua mõnda marginaliseeritud gruppi – olgu need rahvusvähemused või kasvõi naised – käsitlev näitus, kaasamata selle grupi esindajaid. Kui juttu tuleb aga millestki nii intiimsest, müstifitseeritust ja nähtamatust kui seksitöö (aga ka nt seksuaalidentiteet), hakatakse mängima piilumismängu ja flirtima saladuseloori seksikusega.
Lauren Berlanti „julma optimismi” mõiste kirjeldab olukorda, kus see, mida me ihaldame, on takistuseks meie enda õitsengule. See, kuidas ühiskond seksitööst räägib, on kantud fantaasiast ja hirmudest seoses sellega, mis on seks ja mis on inimelu väärtus. Fantaasia ja müstifikatsioon mängivad seksi müümisel olulist rolli, kuid see saab takistuseks seksitööd käsitlevate tõsiste vestluste puhul, mis võiksid viia meid (seksi)töötajate heaolu parandamise ja õiguste kaitseni. Giovannitti toob paralleeli kunstiga, mida ümbritsev diskursus põhineb samuti fantaasial ja hirmul panna hind inimese eneseväljendusele või -teostusele. Nii seksi- kui ka kunstiturg elab kapitalistlikus kontekstis selle najal, et müüakse midagi erilist, püha ja seletamatult ilusat. Erilisus, pühadus ja ilu võivad seal tõesti olemas olla, kuid müstifikatsiooni taha kaob tõsiasi, et tegemist on väga paljude inimeste tööga. Ehkki see töö etendab naudingut, loomulikkust ja inimlikkust, nõuab see vaeva ning seda tehakse muu hulgas raha pärast.
Vaevalt et üks näitus aitab ühiskonnal seksitöö julmast optimismist läbi pureda ning seksitöötajate positsiooni muuta. Oleks vaid tahtnud, et ka keskmine Planet Amori külastaja kohtuks teostega, mis olid „eripubliku” jaoks tagaruumi pandud. „Planet Amor” väärtustab seksitööd kui tööd ning annab võimaluse seksitöötajatel endil üsna vahetult oma kogemustest rääkida. Võiks loota, et seksipoodi jõudnud inimene on valmis seda kogemust ka vastu võtma.
[1] Siin ja edaspidi on alapealkirjadeks seksitöötajate öeldu näituselt.
[2] Giovannitti, S. 2023. Working Girl: On Selling Art and Selling Sex. Verso.
[3] Gira Grant, M. 2014. Playing the Whore: The Work of Sex Work. Verso.
Anita Kodanik on kuraator, õpetaja ja kirjutaja, kes elab Tallinnas ja armastab tormi.
