„Vasaksirge” annab rusikahoobi tühikäigul kulgevatele majandusaruteludele. Seekord võtame ette selle suve kuumima teema ja üritame aru saada, miks toidukaupluste külastamine rahakotti järjest suurema augu tekitab.
Oleme Euroopa Liidus oma toiduainete hindadega kaheksa kõige kallima riigi seas, kuid erineme teistest vastava tabeli esiotsa riikidest selle poolest, et neis saavad inimesed Eestiga võrreldes üle kahe korra suuremat palka ja pensionit. Miks?
Arutelu toidu kalliduse ja hindade odavdamise võimalikkuse üle on seni keskendunud põhiliselt kolmele aspektile: käibemaksumäär, poodide juurdehindlus ja konkurents jaekettide vahel.
Imestatakse, miks uute kaubanduskettide tulek ja sellega kaasnev tihedam konkurents pole hindu allapoole toonud; vaieldakse selle üle, kas hindu tõstab kaubanduslik komponent või käibemaks ning kas toiduainete käibemaksumäära alandamine tooks kaasa nende langemise või mitte. Lõpuks küsitakse, miks meil midagi ette ei võeta. Kuigi küsimuste teravik on suunatud ühte punkti, on nendega seotud probleemistik piisavalt erinev, et vastata neile eraldi.
Kõrge käibemaks = napp hinnakonkurents?
Alustame sellest, et kuigi mistahes kauba hinna määravad nõudlus ja pakkumine, on üldise hinnataseme kujunemine mõnevõrra keerulisem protsess.
Hinnad kujunevad üldjoontes järgmise valemi alusel: tootjahind + kaubanduslik komponent + riigimaksud. Seejuures on ainukeseks kindlalt fikseeritud komponendiks maksud. Meil kehtivad paari erandiga 24% suurune käibemaks ja aktsiisid. Seejuures on kaubahinna komponentidest vaid aktsiisid seotud kauba ühikutega, ülejäänu on aga alalises muutumises sõltuvalt konjunktuurist, tarnijatest ja kaupluste müügitaktikast. Tuleb arvestada ka sellega, et kui mõne kauba puhul võib kaubanduslik komponent moodustada rohkem kui 70% toote hinnast, siis nii mõnegi teise (näiteks mitmete puu- ja aedviljade) puhul võib see jääda kehvas turusituatsioonis ka negatiivseks.
Arvutuste kohaselt moodustavad riigimaksud ja kaubanduslik komponent meil üsna võrdsel määral kokku keskmiselt natuke vähem kui poole toote müügihinnast. Teine pool sõltub tootjast ja kulutustest, mis tehakse enne toote jõudmist meie kaubandussüsteemi.
Peaministril on õigus, kui ta ütleb, et meil on liiga palju kaubanduspindu ning et neid ehitatakse vaatamata raskele majanduslikule olukorrale ja käibe stagneerumisele juurde.
Üheks vähese hinnakonkurentsi põhjuseks võib olla meie kõrge käibemaksumäär. Kui võtta aluseks eespool mainitud jaehinna komponentide proportsioonid, siis käibemaksu puudumisel ei moodustaks kaubanduslik komponent toidukaupade hinnast mitte viiendikku nagu praegu, vaid peaaegu kolmandiku. On põhjust arvata, et sellise osakaalu korral tajutaks kaubanduslikku komponenti ja selle muutusi tunduvalt reljeefsemalt ning sellisel juhul oleks see meie endi valikutest enim sõltuv komponent juba ammu suurema avaliku tähelepanu all.
Samas ei tohi unustada, et ka meie keskmine sissetulek on suutnud kuni viimase ajani kohaneda siinse hinnataseme ja -struktuuriga. Meil on kujunenud möödunud kümnenditega välja tarbijakäitumine, mis arvestab toiduainete hindade suhtelise kallidusega. On tõsi, et see kohandumine on olnud juba mitu aastat ebaühtlasem ja aeglasem ning just seetõttu on muutunud keeruliseks senisest suurema hulga inimeste majanduslik toimetulek.
Elavdame konkurentsi piirangutega
Kuigi ma pole kunagi olnud meie ülilihtsa maksusüsteemi imetleja, ei usu ma põrmugi sellesse, et toiduainete käibemaksumäära alandamine tooks praeguses konkurentsiolukorras automaatselt kaasa sellega võrdväärse hindade alanemise. See võiks juhtuda vaid juhul, kui kaubandusketid ja valitsus lepiksid kokku mõlemat poolt rahuldavas ja kontrollitavas hindade langetamise mehhanismis. Paraku ei suuda ma näha ei sellist soovi ega ka selle realiseerimiseks vajalikku mehhanismi. Aga isegi kui see oleks võimalik, kuluks ka parimal juhul kokkuleppele jõudmiseks ja selle rakendamiseks palju aega ja raha.
Seetõttu on konkurentsikeskkonna muutmine ainuke koht, kus saaksime ühiskonnana hinnatõusu pidurdamiseks midagi konkreetset ette võtta. Tõeliseks konkurentsiks on vaja lisaks paljudele ostjatele ka palju müüjaid. Kaubanduskettide domineerides pole võimalik müüjate paljususe nõuet täita. Niisiis tuleb konkurentsi teravik suunata ekstensiivse laienemise asemel hindadele.
Näiteks väidetakse meil, et kui maksumäära alandada, võtab kaubandus enamiku rahast endale. Võtabki, sest pole midagi, mis seda takistaks. Näiteks Taanis on pidurdatud kaubanduspindade vohamist seadustega, mis kirjutavad ette kaubanduspinna maksimaalse suuruse. Meie jaekaubanduses toimuvast nähtub, et kaubandusettevõtete laienemise vajadus ja võimalused on piiritud.
Eesti tarbija saab valida paljude võimaluste vahel ja külastada kauplusi peaaegu mistahes ajal, saamata aru, kui palju selline luksus talle täiendavalt maksma läheb.
Peaministril on õigus, kui ta ütleb, et meil on liiga palju kaubanduspindu ning et neid ehitatakse vaatamata raskele majanduslikule olukorrale ja käibe stagneerumisele juurde. Lisaksin sellele ühe täienduse: meie kauplused on olemasoleva käibe teenindamiseks ka tunduvalt kauem lahti, kui oleks optimaalne. Kuigi kaubanduses on töötajate palk keskmisest madalam, moodustab see ikkagi märkimisväärse osa jaekettide kuludest. Palgakulu mõttes on suur vahe, kas kauplus on avatud näiteks 100 või 80 tundi nädalas. Meie konkurentsitingimused on aga sellised, et ükski kauplus ei saa sulgeda uksi palju varem kui tema naaber, niisamuti ollakse avatud pühapäeviti ja pühade ajal.
Ketid hinnakonkurentsi ei taga
Jutt kaubanduspindade ülemäärasusest ei meeldi loomulikult paljudele. Uutest pindadest on huvitatud nii ehitajad kui ka kinnisvaraarendajad, aga ka pangad ja isegi omavalitsused, kes ihaldavad uusi maksumaksjaid, kelle nimel ollakse nõus isegi kaubandusettevõtetele vastu tulema ja linnaliiklust ümber korraldama. Huvitatud on ka kaubandusketid, kes ei saa ühtegi potentsiaalikat piirkonda ilma võitluseta konkurentidele loovutada. Selline olukord meeldib ka puudulikult informeeritud tarbijale, kes saab alati valida paljude võimaluste vahel ja külastada kauplusi peaaegu mistahes ajal, saamata aru, kui palju selline luksus talle täiendavalt maksma läheb.
Kuigi eri poolte huvidest seoses kaubanduspindade suurendamisega võib aru saada, on täiesti vastuvõetamatu, kui liialt suurte pindade tähendust püütakse teha olematuks väitega, et nende mõju hindadele ei saa olla suur, kuna üür moodustab hinnast väikese osa. Paraku pole see parem kui öelda, et pole vahet, kas elad saja või kahesaja ruutmeetri suuruses majas – maamaksu osa kuludest pole ju suur. Ometi teab igaüks, et samaväärse kvaliteediga hoone kütmiseks kulub poole suurema pinna korral kaks korda enam energiat, lisame siia veel koristajate töö ja vahendid jne.
Pealegi ei ole õige võrrelda kaubanduspindade ülalpidamisega kaasnevaid kulutusi kaupade müügihinna ega isegi mitte kaubandusliku komponendi suurusega, vaid üksnes komponendi selle osaga, mille võrra on kaubad meil kas kallimad või kallinevad kiiremini kui mujal. Tundub, et seni, kuni hinnad saavad meil vabalt kerkida, ei huvita sellised detailid mitte kedagi, isegi mitte hinnatõusu vastu protestivat, kuid kehvasti informeeritud tarbijat.
Meelde tasuks tuletada sedagi, et konkurents toimib kõige paremini siis, kui turul on palju sõltumatuid ostjaid ja tarbijaid. Kui domineerivad kaubandusketid, pole see nõue täidetud. Konkurentsi ei muuda optimaalseks ka asjaolu, et turul on kahe asemel seitse ketti, sest kui ketid ei saa suurendada kogunõudlust, peavad nad saama inimestelt kauba eest kätte iga võimaliku sendi. Nii tekib olukord, kus igal olulisel tuiksoonel on ühe või kahe kaupluse asemel rohkem peaaegu samaväärseid pooltühjasid jaepindu, mis jagavad omavahel kaubakäibe, mida suudaks teenindada vabalt ka üks kauplus.
Heido Vitsur on LHV majandusanalüütik.
