Rõivad on muutunud niivõrd odavaks ja ajutiseks eneseväljendusvahendiks, et nende ületootmine ja massiline äraviskamine põhjustab kosmosestki nähtavaid keskkonnaprobleeme.
Avame veebipoest tellitud pikisilmi oodatud paki: kolm puuvillast T-särki (13 eurot) ja ilus suvepluus (kõigest 8 eurot). Kulleri toodud pakk on justkui stoppkaader. Selle ees ja taga on pikk teekond ning rõiva silmale nähtamatu elukaar. Kust see alguse sai ja kuhu pärast äraviskamist või äraandmist jõuab?
Rõivaste kandmine ei ole valiku küsimus, vaid inimese füsioloogiast tulenev baasvajadus. Rõivad on ühtaegu nii materiaalsed kui ka tähenduslikud objektid. Ent levinud arusaam rõivast kui staatuse ja kuuluvuse sümbolist paneb selle materiaalset mõõdet unustama. See on kaasa toonud mitmeid üleilmseid kriise.
Rõivaste igavene elu
Viimase pooleteise sajandiga on rõivaste tähendus läänemaailmas muutunud. Tööstusrevolutsiooniga sündinud uued ametid tõid endaga vajaduse riietuda vastavalt ühiskonna ootustele ning seda vajadust aitas rahuldada masstootmise areng. 20. sajandi keskpaigas muutusid rõivad esimest korda oma olemuselt lühiajalisteks ja trenditundlikeks. Rõivastega hakati väljendama identiteeti, mis võis olla muutuv. Tegu ei olnud veel kiirmoega, kuid suunaks olid võetud odavad sünteetilisest kangast rõivad. Kiirmood (H&M, Zara) puhkes õitsele 20. sajandi lõpus ning praegu paistab see ultrakiirmoe (Shein, Temu) valguses juba kohati vastuvõetav, ehkki kumbki seda loomulikult pole. Odavad rõivad on paljude elu lahutamatu ja enesestmõistetav osa.
Enne masstootmist oli rõivaste materiaalsus inimeste jaoks igapäevane ja tajutav. Riideid lasti õmmelda rätsepal või tehti ise, mis eeldas teadmisi nii kangastest kui ka töömahust. Rõivas oli investeering, milleks oli vaja aega, materjali ja raha. 20. sajandi keskel koosnes täiskasvanud prantslase garderoob umbes poolesajast rõivaesemest, Eestis võis see arv olla veel märgatavalt väiksem. 2024. aastal Belgias tehtud uuringu järgi on naisel vanuses 16–55+ keskmiselt 227 ja mehel 167 rõivaeset. Rõivaste arv on märgatavalt kasvanud, sest need on odavad ja nende eest hoolitsemine on võrreldes pesumasinaeelse ajaga imelihtne.
20. sajandi keskel koosnes täiskasvanud prantslase garderoob umbes poolesajast rõivaesemest, Eestis võis see arv olla veel märgatavalt väiksem.
Aastatuhandeid kandsid inimesed peamiselt vaid lina, puuvilla, villa ja siidi ning puutusid kokku just nende materjalide puhastamisega, tuginedes ajaga omandatud kogemustele ja tehnikatele. Rõivaste hooldussiltide süsteem loodi 20. sajandi keskpaigas, kui kadus oskus eri materjalide eest hoolt kanda. Hooldussilt ,,ütles”, kuidas tuleb rõivast puhastada. See tähistas ka kaugenemist rõiva materiaalsuse tunnetamisest ja tunnustamisest. Praegu on pesupesemine ootuspäraselt masinate töö. Rõivad tähendavad tarbija jaoks lihtsat osta-kanna-pese-loobu-tsüklit, kuid nende elukaar on kordi pikem, saades alguse toormaterjali kasvatamisest või kaevandamisest ja ulatuslike keskkonnamõjudega tootmisprotsessist ning lõppedes orgaanilisteks aineteks või plastosakesteks lagunemisega. Rohkem või vähem nähtavalt saadab rõiva elukaart kemikaalikompott, mis mõjutab nii tootja kui ka kandja keha ja tervist ning keskkonda. Inimesed küll teavad, et rõivastes peitub toksilisi ja ka igavesi kemikaale, kuid eelistavad seda suuresti ignoreerida.
Rõivad jäävad alati aineliseks. Keskkonda mõjutavad enim rõiva materjal ja tootmisviis. 2000. aastal võrdsustus toornaftapõhise sünteetilise kiu – polüestri – ja puuvilla tootmise maht. 2023. aastal moodustas sünteetiline kiud 67% tekstiilikiudude kogutoodangust. Ent sünteetiline kiud ei biolagune, vaid jääb igaveseks plastiosakestena keskkonda. Paradoksaalselt valmistatakse sünteetilisest kiust suurem osa lühima kasutuseaga rõivastest ehk kiirmoest.
Looduslik või sünteetiline?
Paljud teavad, et polüester on sisuliselt plast ja näiteks puuvill naturaalne – nahale parem, tervislikum, ,,loomulikum” ja ,,rohelisem”. Aga mil määral rohelisem? Puuvilla kasvatamisel, eelkõige Aasias, kasutatakse pestitsiide, et saada rohkem ja paremat saaki. See rikub nii keskkonda kui ka põllumeeste tervist ning kulutab ebaproportsionaalselt palju vett – ligikaudu 10 000 liitrit ühe kilo puuvillakiu kohta ehk viis korda rohkem, kui kulub ühe kilo polüestri tootmiseks. Samas on polüestri tootmine suurema energiakuluga ja selle tooraine – nafta – transportimine põhjustab sageli keskkonnakatastroofe. Ühe T-särgi valmistamiseks kulub ligi 2700 liitrit vett – sama palju, kui inimene joob keskmiselt vett 2,5 aasta jooksul. Üks teksapaar nõuab aga 9463 liitrit vett. Puuvilla ja polüestri värvimiseks kulub sama palju kemikaale.
Eseme kandmisel ja pesemisel eritub neid kemikaale keskkonda. Polüestrit pestes satuvad keskkonda ka mikroplastiosakesed – kiirmood vastutab 9% eest ookeanide mikroplastireostusest. Rõiva ökoloogiline jalajälg oleneb suuresti ka sellest, kui tihti ja kui kõrgel temperatuuril seda pestakse ning kas seda kuivatatakse kuivatis või õhu käes. Kui võrrelda rõivaste utiliseerimise faase, siis puuvill laguneb kiiremini, kuna tegemist on orgaanilise ainega, samas on seda raskem ümber töötada. Polüestrit saab aga ideaalis muuta uueks kangaks ja uuteks rõivasteks. Tegelikkuses toodetakse aga enamik polüesteresemeid kas toornaftast või plastpudelitest, mitte vanadest riietest. Seega jääb taaskasutamise potentsiaal kasutamata ja suurem osa nii puuvillast kui ka polüestrist riietest läheb prügilasse. Küsimus pole niivõrd selles, kumb materjal on parem, vaid kuidas ühte või teist tarbida: kui palju osta, kui tihti pesta, kuidas utiliseerida.
Jäätmekolonialism
Rõivaprobleemi aitab mõtestada „mõõtkava” (ingl scale) mõiste, mis viitab nähtuse olemuse ja tähenduse muutumisele sõltuvalt sellest, millisel ruumilisel või ajalisel tasandil seda vaadelda. Kuigi inimesele on omane käsitleda probleemi vaid iseenda vaatenurgast ning mõõtkavas (inimese eluiga, hetkevajadused, tema riigi piirid), on kohalikud ja globaalsed protsessid alati põimunud ning hetkeolukord on vaid „kaader” pikemast, sageli mittelineaarsest arengust. Keskkonnateadlased nimetavad selle põimumise äratundmist ,,mõõtkava kirjaoskuseks”. Me ei näe, kuidas on rõivas toodetud, kust on tulnud selle toormaterjal, kes ja mis tingimustes kangast värvis, lõikas, õmbles, pakendas. Kui me rõivast enam kasutada ei soovi, viskame selle ära, nii et see kaob meie teadvusest. Kuid nagu rõhutab keskkonnafilosoof Timothy Morton, pole Maal sellist kohta nagu ,,ära”: kõik, mis on ära visatud, ei kao päriselt, vaid lihtsalt läheb teise kohta, kus sellest saab kellegi teise mure.
Kasutatud ja annetatud riided viiakse Lõuna-Ameerika või Aafrika maadesse, eelkõige Ghanasse, kus neid müüakse Accras Kantamanto rõivaturul. Kohalikud nimetavad neid teise ringi rõivaid ,,surnud valge mehe riieteks”. Ligi 40% nendest pole enam kasutatavad ja jätkavad oma teekonda prügilasse – Accra turult jõuab sinna 160 tonni tekstiilijäätmeid päevas (prügiautotäis sekundis). See pole aga lõpp-punkt. Troopilise vihmaga, mida sajab kliima soojenedes üha sagedamini ja intensiivsemalt, ujub osa tekstiilijäätmetest minema ja jääb ookeani põhja või ranniku ümbrusesse, osa annab põletatuna lisapanuse kliimasoojenemisse, osa uhutakse kaldale mujal. Ühest kohast alguse saanud nähtus justkui sirutab oma kombitsad kaugele edasi, andes mõista, et sellist kohta nagu „ära” polegi olemas. Kõik tuleb ringiga tagasi.
Keskmiselt kasutatakse riideeset kuni kümme korda, kuid selle jääk püsib maakeral mitu inimese eluiga.
Jäätmekolonialismi taga on globaalne moeesemete ületootmine ja ületarbimine. Brändide ületootmise tulemuseks on globaalses lõunas kerkivad tekstiili- ja jalatsijäätmete mäed. Kuna kiirmoebrändid kasutavad enamasti sünteetilisi materjale, kulub lagunemiseks sadu aastaid. Keskmiselt kasutatakse riideeset kuni kümme korda, kuid selle jääk püsib maakeral mitu inimese eluiga. Kui ,,ära” on see koht, mida me silmaga ei näe ja mille peale ei mõtle, siis kosmosest on nähtavad Tšiili Atacama kõrbe tohutud kasvavad rõivahunnikud, mis on osa globaalsest tekstiilijäätmevoost.
Kohalikus mõõtkavas lõi sel kevadel laineid uudis meie oma tekstiilijäätmete käitlemisest. Kuigi Eestis peab seaduse järgi kasutuskõlbmatuid riideid muudest jäätmetest eraldi koguma, mida sõnakuulekad kodanikud ka tegid, lõpetasid rõivad ikkagi koos olmeprügiga põletusahjudes, kuna Eestis puudub vajalik jäätmete käitlemise tehnoloogia. Järgnenud arutelu näitas, et probleem tekib alles siis, kui ,,ära” on meie enda hoovis.
Ületarbimist toetav korduskasutus
Ühiskondlikult on korduskasutus praegu üks enim soositud tarbimisviise – eetiline, mõistlik, keskkonnasõbralik. Kuid selleks sobivad sageli just terved ja puhtad rõivad, mida ei peakski kapist välja praakima, vaid kandma, kuni need on tõesti omadega otsas. Korduskasutus kui süsteem ei toimi ilma pideva ületarbimiseta: keegi peab annetama, et teine saaks osta. Korduskasutus võib tahtmatult taastoota samu tarbimismudeleid, mida see peaks lõhkuma.
Korduskasutus võib tahtmatult taastoota samu tarbimismudeleid, mida see peaks lõhkuma.
Püsivat muutust ei tule, kui rõivatarbimist nähakse vaid esteetilise eneseväljenduse, mitte kehalise ja materiaalse vajadusena. Tarbimise vähendamine tähendab lisaks odava kiirmoe vältimisele ka teadlikku keeldumist pidevast uudsusejanust, isegi kui seda kustutab taaskasutus. Rõivas ei pea olema odav ega tohigi seda olla, kui tahame võtta arvesse selle tegelikku hinda tööjõukuludes, materjalides ja keskkonnamõjus. Teadlik valik võib tähendada rõivasildilt selle koostise uurimist, sünteetika vältimist, orgaaniliselt toodetud naturaalse materjali eelistamist, aga ka julgust astuda eemale ühiskondlikust ootusest. Moest huvitumata jätmine ei vabasta meid vastutusest: iga rõivas on materiaalne objekt, mis kannab endas ökoloogilist, kultuurilist ja eetilist tähendust.
Julia Kuznetski on Tallinna Ülikooli anglistikaprofessor ja ökokriitik.
Piret Ilves on eesti moekunstnik ja teadliku rõivatarbimise edendaja.
Müürilehe ja keskkonnaajaloo keskuse KAJAK koostöös sündinud rubriik toob kokku kaks sageli eraldi eksisteerivat teemat: ajaloo ja keskkonna. Igas loos meenutavad keskkonnahumanitaarid mõnda minevikuseika, millel on tulevikule palju öelda.
