Kuna naistel läheb nii pööraselt hästi, pole meeskirjanduse auhinna rajamisest peagi pääsu.
„Eesti novell 2025”
Koostanud Paul Raud, Margit Lõhmus, Jan Kaus, Maria Esko, kujundanud Allan Appelberg
Puänt, 2025
264 lk
Eesti jutukirjandusel on head ajad, lühiproosa on pideva tähelepanu all. Jutud sobivad hästi ajakirjades avaldamiseks ning tervikliku struktuuri poolest jäävad need paremini meelde kui romaanikatkendid. Iga „Eesti novelli” uus köide on sündmus, mida tähistada ja pühitseda. Ei meenu nõrkadest tekstidest koosnevat kogumikku, tase on aastast aastasse hea, mis tõendab lühiproosa jätkuvat elujõudu. Kogumike tekstivalik on hästi läbimõeldud, koostajatöö värskuse hoidmisele aitavad kaasa nutikad pakendamise variatsioonid: seekord vastavad autorid paarile küsimusele ning sõna saavad ka koostajad, varasemast meenuvad autorite napid, ent säravad tutvustused ning süvenevad kirjandusteaduslikud käsitlused. Püsima on jäänud komme lisada raamatu lõppu üks ajahambale vastu pidanud tekst eesti novellivaramust.
Algatuseks tahaks kiita koostajaid. Kokku pandud pilt on teadlikult kirju ja silmapaistvalt mitmekesine – esindatud on nii eesti jutukirjanduse korüfeed kui ka uued tulijad, kelle senine looming ei ole kuigi mahukas ega mõjukas. Eesmärgiks on kahtlemata olnud lugejale märku anda noortest andekatest autoritest, kes on alles saamises, ent kelle käekiri ja isikupärane maailmanägemise viis väärivad tähelepanu. Ei meenu, et varem oleks kaante vahele pääsenud ühismeedias ilmunud tekst, mida autor tõenäoliselt n-ö päris avaldamise sihiga ei kirjutanudki, küll aga hoogsa sulejooksuga ja teadlikult sõna valdava inimesena. Jutt käib Siim Nestori „Inimese tegusast ajast”, mis oma ülesehitusega vastab novelli mõnevõrra rangemalt mõistetud žanrikriteeriumitele pareminigi kui nii mõnigi teine tekst. Nii et ta võib seal olla küll.
Kuna mitmekesisus on olnud koostajate teadlik valik, on põhjust kõneleda pigem jutukirjandusest kui novellidest.
Nais-Houellebecq tuleb Eestist?
Kuna mitmekesisus on olnud koostajate teadlik valik, on põhjust kõneleda pigem jutukirjandusest kui novellidest. Klassikalise struktuuriga novellid on muidugi esindatud, ent näiteks Triinu Kree „Kesköökülm”, mis pälvis novellikonkursi Värske Novell peapreemia, on stseenilise ülesehituse poolest kahtlemata novaatorlik. Arvestades, et tegu on 18-aastase loodud tekstiga, mis hoolikalt valitud detailides, poeetilises värvingus ning tugevale fragmenteeritusele rajatud ülesehituses annab edasi noore, tundliku ja loovat alget tulvil naise teravalt läbitunnetatud, narmendavat, ent sisimas tugeva teljega enesetunnetust, jääb üle öelda: jätke see nimi meelde. Triinu Kreest te veel kuulete. Helena Aadli „Maasikakuu jt tekste” on samuti uuendusliku ambitsiooniga, ent pigem alles „saamises” kui valmis, küll aga sisaldab ühte meeldejäävat groteskset metafoori, mille ülesleidmise rõõmu jätan lugejale. Nii Kree kui ka Aadli tuletavad meelde Margit Lõhmuse sissesadamist eesti kirjandusse, mis mäletatavasti võeti vaimustusega vastu.
Luuletaja Mari-Liis Müürsepal on juba ette näidata meeldejääv novellikogu „Jäävad ainult silmad”. Siinne tekst „Registratuur 10” viib miskipärast mõtted Houellebecqile. Nais-Houellebecq oleks maailmakirjanduses äärmiselt teretulnud, kas pole? Miks ei võiks ta olla sündinud Eestis ja kirjutada eesti keeles? Aliis Aalmann ei ole novellikirjanikuna veel kuigi viljakas, ent peale paljude teiste tunnustuste on tal ette näidata Tuglase novellipreemia 2023. aastal Loomingus ilmunud teksti „Mina ei käinud siis veel koolis” eest. Lapsepõlve kurbusesse vaatab sisse ka tema „Poistega ei mängi”, mis jääb hinge kriipima samal määral kui viidatud auhinnatekst. Kust saab vägivald (väikese) inimese sisse, küsib Aalmann. Miskipärast tuleb Aalmanni novelle lugedes meelde Viivi Luige „Seitsmes rahukevad”, kuigi Luige protagonisti iseloom on märksa löögivalmim ja agressiivsem.
Nii Kree kui ka Aadli tuletavad meelde Margit Lõhmuse sissesadamist eesti kirjandusse, mis mäletatavasti võeti vaimustusega vastu.
Meiu Münt ja Brigitta Davidjants moodustavad teise järjestikuse nais-Tuglaste paari, muidu paistab mitu aastat olevat hoolega jälgitud, et ühe preemia saaks mees ja teise naine. Nagu kõik juba nimetatudki, kirjutavad Münt ja Davidjants mina-vormis – minavormilisi tekste leidub kogumikus üldse hämmastavalt palju, tegelikult suur enamik. See ei viita tingimata põhjusele alati omaeluloolisust otsida, kuigi Davidjantsi puhul on see taust ehk rohkem esil kui teistel. Minavormiline on ka selles raamatus positiivse üllatusena mõjuv Reeli Reinaus, viljakas lasteraamatute autor, kelle „Kusagil Californias” sobib tugeva puändi tõttu novellikogumikku nagu valatult.
Tegelikult pole kirjandus ei emane ega isane
Raamatu kolm kõige tugevamat teksti on meistritelt: Ave Taavetilt, Elo Viidingult ja Mehis Heinsaarelt. Taaveti „Öisel rikkel”, pärit kogumikust „Kasukas”, sobib raamatusse igati, aga ise oleksin välja valinud Vikerkaares ilmunud „Emajõe imperatiivi”, mida lugedes kiunusin rõõmust. Kanti kategoorilise imperatiivi ümberpööramine kujule „tähistaevas minu pea kohal ja Emajõgi minu sees” on sooritatud niisuguse loova lusti ja belletristliku elegantsiga, et paneb vaimustusest keksima. Viidingu „Tõmban!”, ilmunud nii Loomingus kui ka kogumikus „Suurte hingede kannul”, on samuti omas laadis perfektne ja meeldejääv tekst, kannatab mitu korda lugeda ja ikka on hea. Heinsaare „Deleuze’i maja” mäletan samuti juba Vikerkaarest, olen seda lugenud vähemalt viis korda ja pole ikka veel tüdinenud.
Ah soo, olemegi meeste juures väljas. Nüüd olgu öeldud, et minu meelest ei peaks tegelikult nais- ja meesautoritest eraldi rääkima, sest kirjandus pole ei emane ega isane ja autori sugu ei peaks teoste käsitlemisel ja hindamisel rolli mängima. Ent ma saan aru, miks ikka veel mängib. On tõsiasi, et naisautorid on pikkade aastate jooksul vähem tunnustust kogenud ja termin „naiskirjandus” kipub ikka veel häbematult käibel olema nagu mingisugune „päris” kirjanduse alamliik. Ma ei ole kindel, et seda ajast ja arust suhtumist muudab värske naiskirjanduse auhind, mille pälvis igati sobivasti Carolina Pihelgas. Ent praegu on eesti proosas ja novellistikas aeg, mil naised on tugevate autoritena niigi esiplaanil. Pihelgas on tegija, Lilli Luugi tähelendu jälgida on olnud tohutu rõõm, Katrin Ruus on äge, mitme jutukogu autor Piret Raud on väga hea (kui nimetada ainult tippe). Jääb loota, et ülimalt mitmekesise ampluaaga Maarja Kangro jaksab autorina jätkata ka kirjanike liitu juhtides. Suured eesti luuletajad on läbi aegade niikuinii olnud peamiselt naised, Koidulast kuni Kareva ja Soometsani välja.
Nais-Houellebecq oleks maailmakirjanduses äärmiselt teretulnud, kas pole? Miks ei võiks ta olla sündinud Eestis ja kirjutada eesti keeles?
Jan Kausi „Kangelase võimalus” ja Ilja Prozorovi „Kangelase hommik” ilmusid mõlemad Müürilehes ja mul on hea meel, et koostajad need tekstid üles leidsid, muidu on ikka Vikerkaar ja Looming esmailmumise allikana prevaleerinud. Kui nüüd keegi tahab siinkohal järeldust teha, et kangelased on mingi meeste teema, siis pangu juba Urmas Vadi kah sinna ritta, siis saab veelgi kiiremini ja selgemalt aru, et meesautor ja meestegelased ei tee veel „meeskirjandust”, ammugi mitte kirjandust. Minu poolest võib muidugi meeskirjanduse auhinna ka rajada, mida rohkem preemiaid, seda parem. Kui naistel nii hästi läheb, nagu praegu läheb, pea see vajadus siis kätte ei tule.
Vilja Kiisler on Delfi ajakirjanik.
