Milkgirl373 avab armastuse kabineti toimikud, võtab ette oma eksid, crush’id ja peas loodud armastuslood ning otsib teed nüüdisaegse kohtingukultuuri labürindis. Ikka selleks, et teha ruumi uutele ning pakkuda ka teile võimalust olla vähem „XD” ja rohkem „<3”.

^•⩊•^≼≽^•⩊•^≼≽^•⩊•^≼≽^•⩊•^≼≽^•⩊•^≼≽^•⩊•^≼≽^•⩊•^≼≽^•⩊•^≼≽^•⩊•^≼≽^•⩊•^≼≽^•⩊•^≼≽^•⩊•^
ma ostsin sinuga kohtumiseks Gillette Venus Extra Smoothi ja raseerimisgeeli.
mul läks selle peale 28 eurot.
tegin meigi (kasutasin isegi oma Diori puuderkreemi).
panin selga musta H&Mi korseti, mis paneb mu rinnad õigesti paika, aga teeb sitaks haiget.
mul läks neli tundi, et ennast valmis saada.
olin õigel ajal kohal. sa jäid 20 minutit hiljaks.
^•⩊•^≼≽^•⩊•^≼≽^•⩊•^≼≽^•⩊•^≼≽^•⩊•^≼≽^•⩊•^≼≽^•⩊•^≼≽^•⩊•^≼≽^•⩊•^≼≽^•⩊•^≼≽^•⩊•^≼≽^•⩊•^

ma olen olnud neli aastat on and off vallaline. see pole midagi erakordset ega dramaatilist. samas on see fakt, mis mulle tihti otsa vaatab, kui üksinda voodisse magama lähen. kas mul on midagi viga? kõik sõpsid on juba ammu suhtes. üks liigub suhtest suhtesse… teine leidis eluarmastuse at the age of 50. teadvustan endale, et olen õigel teel, aga ikka kripeldavad sees südamevalu, igatsus ja soov oma elu kellegagi jagada. veits hale ja veits real. 

deitimise ainukesed väljapoole paistvad ilmingud on uute hottide inimestega restoranides käimine, veini tellimine ja äkki ka trammipeatuses suudlemine. mõnikord suvaline hot sex. kui oled suhtes, siis võib tunduda arusaamatu, millest kõik see draama: „sa oled ju vallaline. see on funnnnnn.” aga need, kes tunnevad deitimist seestpoolt, kes on leidnud end taas self-develop’imas ühe järjekordse pettumuse järel, teavad, et lõbust on asi kaugel. pole tehtud piisavalt laule, mis räägiksid meie piinadest. pole olemas piisavalt MyFitnessi trenne, mis teeksid mu perse piisavalt suureks, et ta mind vaataks, ja pole piisavalt lõbusaid „how to be single?” filme, mis raviksid meie arme.

sõpradega oma järjekordse armsama üle arutades võib pealtnäha tunduda, et jutt käib ainult Erikust või Mäxist. aga ei, tra. need on kõik need 50 inimest, kellega ma eile Tinderis match’isin, kõik need 20 inimest, kellega ma viimase nelja aasta jooksul deitinud olen, ja kõik need miljon inimest, kes on mind alasti näinud ja kuulnud mu seksihääli. aaa, andke mulle mu keha tagasi. tulemuseks on kurnatus ja tunne, et iga uus inimene kannab endas kõikide eelmiste raskust.

hästi palju on lootmist. me ei lepiks ju kunagi kohtumist kokku, kui peas ei tuksuks mõte, et äkki seekord on tegu „selle õigega”. mõistlik osa meist teab, et tõenäosus on väike, aga lootus töötab nagu hasartmäng: iga uue inimesega vaibimine on nagu dopamiinilaks. mõistlik osa meist teab, et tõenäosus on väike, kuid anname endast siiski parima. ei, me anname endast isegi rohkem. räägime oma depreka naljakaks ja eelmiste armsamate tehtud armid olematuks. see deitimine eri inimestega on ilmselt kestnud kuid, võib-olla aastaid. nii palju kordi oleme kodust välja läinud ainult selleks, et mõne minuti jooksul pärast saabumist mõista: jutt ei voola, ta tätoveeringud ajavad oksele, uudishimu on olematu. 

järgmisel hommikul kummitab Taylor Swifti laul: 

I had a bad habit
Of missing lovers past
My brother used to call it
„Eating out of the trash”
It’s never gonna last
I thought my house was haunted
I used to live with ghosts
And all the perfect couples
Said, „When you know, you know”
And, „When you don’t, you don’t”

iga luhta läinud katse ja iga uus „ei” kinnitab alateadlikku hirmu: meid ei ole võimalik armastada. ja ei, me pole pirtsakad. aga me ei saa imeväel kustutada vaimseid või seksuaalseid kokkusobimatuseid. kiire armastuse vajadus põrkab kokku absurdsete, mittekaubeldavate kriteeriumidega. lõpuks, hoolimata oma ülikoolidiplomist ja heast majanduslikust seisust, lõpetame ikka vannitoapõrandal looteasendis. 

on ka hetki, kui kohtud inimesega, kes sulle meeldib. sina meeldid talle ka. aa, milline rõõm. ta ajab sind naerma, lõhnab seksikalt, tal on värske vaade praegusele geopolitical and economic state of the world’ile. sa kujutad ette, et võiksid leida talle koha oma elus. ta lisaks sellele isegi väärtust. kuid siis annab ta sulle selgelt märku, et tuli tegelikult just pikast suhtest ja mõtleb Berliini kolimisele või ta laps vajab praegu rohkem tähelepanu ja võiksite küll kohtuda, kuid äkki kahe kuu pärast kuskil hotellis… ja muidugi oleme me mõistvad. see kõik on ju nii loogiline. inimesed ongi oma elus eri kohtades ja asjad võtavad aega, aga kas keegi saaks mind süüdistada, kui ma sealsamas trendikas restoranis lihtsalt rebiks oma kõrvarõnga kõrvast ja topiks selle terava otsa endale silma? vahel tundub see ausam kui viisakas noogutamine kellegi Berliini-plaanide jutu peale. (ok, nali. go study. no hate. tundub tore.)

minu jaoks on olnud kõige valusamad olukorrad, kus leiad kellegi, kellega kõik match’ib. äkki oletegi juba peaaegu koos, aga pidevalt tekivad momendid, kui tunned, et isegi kui tahaksid, pole sa selleks veel valmis. nende õigete match’idega tulevad meelde kõik eelnevad almost perfect match’id. nad ei kao selle õige inimese leidmisel, vaid hakkavad nüüd su sees elama. selle tulemuseks on inimesel soov lahkuda, kuna arvad, et oled tema jaoks liiga katki, pole ikkagi käinud piisavalt psühholoogi juures, ning mõtled, et äkki peaksid oma üksindusauku tagasi minema, kuna oled teinud ja saanud liiga palju haiget. konfliktiolukorras proovib ta sulle selgitada, mis tema arvates valesti on ja kuidas võiks edasi liikuda, aga sina tunned, et ta üritab sinuga manipuleerida nagu eelmine kriitikust kaaslane. või tuleb alasti võttes meelde, kuidas eelmine peikalaadne toode ütles, et sul on laiad õlad, kuigi praegune peika ütles eile viis korda, et oled kõige ilusama kehaga inimene. 

kõik need eelmised kaaslased ei kao, kui oled leidnud „selle õige”. nad jäävad. need fucking traumad püsivad ja nüüd peab hr õige selle kõigega tegelema. tahaks, et ka temal oleks midagi viga. ütle, mis sul viga on, et ma saaksin sinu peale vihane olla. aga tal polegi midagi viga. ta ei räägi nendest asjadest, kuna ta on endaga juba piisavalt tegelenud ja see ei mõjuta teda. sina oled nüüd see katkine pool, keda saab kõiges süüdistada, ja see on üliebamugav. tahad tagasi oma katkiste peikalaadsete toodete juurde, kes pidid ise alati oma vihaprobleemide või amfetamiinisõltuvuse pärast vabandama. nüüd on valgusvihk sinul – kas sa jääd oma pasaga siia või lähed auku tagasi mental health podcast’e kuulama…

aga tglt läheb meil hästi. teeme tööd ja trenni, käime koolis, pidutseme, hängime sõpradega, saame medaleid ja kallistusi. reaalsuses oleme lihtsalt väsinud oma ebakindlast saatusest, korduvatest kohtumistest oma paindumatute nõudmistega, oma vaimsest ebastabiilsusest, tundidest, mis kaovad lõputusse eneseanalüüsi, ning pidevast armumise ja letdown’i tsüklist. ma olen kahe üksiku talve kaugusel igavesti cat mommy olemisest.

„Armastuse kabineti” vallaliste pidu toimub 6. detsembril algusega kell 18.00 EKKMis. Tule leia uus inimene, kelle peal oma trauma välja elada.

Kristina Sikk ja Tristan Czar Aasmäe on suhtes.