Woke on sõna, millest ühis- ega tavameedia lugejad neil päevil naljalt ei pääse. Eesti keelde võiks selle tõlkida näiteks kui ärgas või virgunud, viidates teadlikkusele ebaõiglusest sotsiaalpoliitilises kontekstis. Enamasti ei kasutata mõistet aga selle neutraalses, vaid kaaperdatud tähenduses, millele poogivad negatiivseid konnotatsioone külge konservatiivsemad hääled.
„Üks kuvand woke-inimesest on keegi, kes räigelt lihtsalt vihkab kõike ja on kogu aeg kibestunud. Meie oleme pigem need woke-inimesed, kes on küll teadlikud, aga me üritame ühiskonda nagu päriselt muuta.”
Nii vastas Progressiivse Liikumise toonane peasekretär Kätri Kiilberg möödunud aastal ajakirjaniku küsimusele, kas Eesti esimese poliitiliselt sõltumatu progressiivse noorteühenduse liikmed on woke-noored.
Kiilberg lõi omamoodi naelapea pihta. Esiteks instinktiivne hoidumine sõnaga woke samastumisest ning teiseks täpsustus, missugused woke-noored nad ikkagi on ja – veelgi olulisemalt – missugused ei ole, on tabav ilming selle mõiste ebamäärasest ja vastuolulisest tähendusest. Kuna angloameerika kultuuriruumis kohtab seda sõna viimastel aastatel tihti, otsustasin uurida oma bakalaureusetöös kriitilise diskursusanalüüsi metoodikaid kasutades, kuidas sisustatakse mõistet woke Eesti ajakirjanduses.
Mõiste woke kujunemislugu on pikem, kui võiks arvata. Sotsiaalselt laetud mõisteks hakkas see muutuma juba 1930. aastate USAs süsteemse ja laialdase rassilise diskrimineerimise tingimustes. Pärast ajaloolist Scottsboro poiste kohtuasja Alabama osariigis läksid woke ja stay woke afroameeriklaste keelekasutuses käibele kui hoiatus olla valvas rassistlikus ühiskonnas varitsevate ohtude suhtes. Rahvusvahelise üldsuse lähimällu ilmus woke aga hoopis USA süsteemse rassismi vastase Black Lives Matteri (BLM) liikumisega. 2014. aastal ei toimunud ühiskondlikud protestid enam ainult tänavail, vaid ka ühismeedias. Käibele läks teemaviide #StayWoke ning fraas muutus liikumise mitteametlikuks loosungiks. Õige pea aga hakkas mõiste omandama negatiivseid varjundeid.
Semantiline hägustumine: woke’i tuhat ja üks varjundit
BLMi järel tegi mõiste woke USAs läbi metamorfoosi. Esmalt laienes see teistesse progressiivsetesse ringkondadesse, märkimaks laiemat sotsiaalse õigluse alaste liikumiste ampluaad. 2018. aastast alates hakkas selle negatiivse konnotatsiooniga kasutus aegamööda sagenema. Tähendusvälja nihkumise taga olid USA parempoolsed meediaväljaanded, mis hakkasid viitama sellega vasakpoolsete „õigustamatule pahameelele” või kasutama seda negatiivse hoiakuga uudislugudes ilma definitsioonita.[1] 2022. aastaks oli mõiste woke halvustav konnotatsioon kinnistunud ja üldtuntud.
2022. aastaks oli mõiste woke halvustav konnotatsioon kinnistunud ja üldtuntud.
Oma uurimuse valimi moodustasin Eesti loetuimate üleriigiliste meediaväljaannete artiklitest, kus mõiste woke oli hinnanguliselt sisustatud. Kuna aga välja jäi muu meedia, ei pruugi leitud tulemused anda tervikpilti, seega terve Eesti meediakajastuse kohta üldistusi teha ei maksa.
Leidsin, et esimest korda mainiti sõna woke Eesti ajakirjanduses 2016. aastal ilma sisulise tõlgenduseta Eesti Päevalehes Oxfordi sõnastiku aasta sõna valimist kajastavas artiklis. Esimene sisuline mõistekasutus pärineb 2020. aasta artiklist, mille autor kritiseeris Hollywoodi seoses vähemusgruppide liigse rõhutamisega kinolinal. See viitab sellele, et Eestis leidis woke tee peavoolumeediasse võrdlemisi hilja ja kohe algusest peale halvustava tähendusega.
Nagu Eesti ajakirjanduses üldiselt, on ka woke’i-vastase diskursuse vormimisel tunduvalt suurem kaal meeshäältel. 56 analüüsitud artiklist leidsin, et mõistet woke kasutas 20 meest 42 artiklis, 11 naist 12 artiklis ning kahe artikli autorit pole välja toodud. Seega oli meeste osakaal naistest 3,5 korda suurem. Väljaannetest oli Postimees 28 artikliga tugevalt esikohal. Enamjaolt esines sõna woke originaalkujul, kuid kasutati ka eestistusi võuk, võugud ning eestindusi virgunud, virge, ärksus, ärklejad. Tihti esines liitmoodustisi woke-liikumine, woke-ideoloogia ja woke-kultuur, vähem esines woke-agendat. Räägin allpool nende problemaatilisusest.
Sarnaselt välismaistes uuringutes[2] leituga esines mõistet woke minu valimis suuresti konservatiivse häälestusega liberalismikriitilistes artiklites. Mõistet sisustati valdavalt halvustavalt. Üksikutel juhtudel esines woke’i ka neutraalse või positiivsena, kuid nii väikese osakaaluga, et sel on woke-diskursuse kui terviku mõjutamisel usutavasti väga vähe jõudu. Järgnevalt lahkan leitud diskursuslikke raamistusi, käsitledes mõisteid nii, nagu neid artiklites sisustati, ning rääkides nn woke-liikumisest, woke-ideoloogiast ja woke-kultuurist tinglikult, mitte normatiivselt.
Woke’i-vastast diskursust kujundavates artiklites räägiti enim tühistamiskultuurist. Selle diskursusliku raamistuse kohaselt on poliitkorrektsust esikohale seadvas ühiskonnas, sh ka juba Eestis palju kergem kaotada (ebaõiglaselt) töö naiskolleegi üle nalja viskamise või nn woke-ideoloogiast erineva arvamuse või kriitika pärast. Samuti toodi nn tühistamiskultuuri ilminguna välja briti näitleja avalikku vabandust selle eest, et ta mängis oma soole mittevastavat rolli[3], ning väidetavat kirjandusklassika kõrvaleheitmist autorite (valge) nahavärvi ja (mees)soo pärast. Tühistamispraktika algeid nähakse enamasti nii Eesti kui ka välismaa woke-aktivistide, vasakpoolse või „progressivistliku” teadlas- ja üliõpilaskonna seas ning ajakirjanduses.
Just väidetava tühistamiskultuuri vohamise tõttu iseloomustati nn woke-ideoloogiat tihti kui autoritaarset (neo)marksistlikku maailmavaadet. Seda peetakse uustotalitarismi vormiks, mis rakendab orwellilikku järelevalvet ja piirab sõnavabadust. Paljudes artiklites on otseselt või kaudsemalt kirjeldatud nn woke-agendat ajavat (peidetud) ideoloogiliselt korrumpeerunud süsteemi, milles nn woke-ideoloogiasse mitteindoktrineeritutel tuleb laveerida. Sovetliku tsensuuri ja ajaloo ümberkirjutamise näiteks tuuakse artiklites muu hulgas Kumu näituse „Erinevuste esteetika” tööde pealkirjade muutmist ning üleüldist väidetavat arvamusvabaduse kadu Eesti teadusmaastikul. Autorite hinnangul on publitseerimise ja teadusraha saamise kriteeriumitega hakatud kaude diskrimineerima valgenahalisi mehi naiste ning soo- ja seksuaalvähemuste kasuks. Kuigi ka Lääne woke’i-vastases diskursuses esineb neomarksismi raamistust, on see Eestis eriti reaktiivselt potentne aines, kuna meie ajaloolises mälus on NSVLi režiimi totalitaarsed kontrollimeetmed suhteliselt värskelt meeles ja seda üheselt negatiivse tähendusvarjundiga. Jüri Liiv tituleeris sellise woke-ideoloogia ilmingu Suureks Õeks.
„Feminismistunud” Suure Venna allusioon polnud ainuke sellelaadne viide. Naised, kuid enamgi veel soo- ja seksuaalvähemused on uuritud materjalis teine peamine temaatika. Mitmes artiklis peeti nn woke– või sooideoloogiat iibe languse (kaudseks) põhjuseks ning tihti kirjeldati woke-ideoloogia ilminguna otsesemalt või kaudsemalt seksuaalvähemuste liigset eelistamist või rõhutamist, nt kinolinal. Enamjaolt oli see temaatika looritatud paksu iroonia ja künismiga. Markantseim näide on ehk järgnev:
„Kuna aga woke-ideoloogia […] hierarhias asuvad transsoolised tähtsamal kohal kui naissoolised, siis sellega õnneks muret pole: jah, Elliot [Page] võib küll naist edasi mängida.”[5]
(Vägivaldse) usufanatismi raamistus oli artiklites samuti üsna levinud. Kasutati selliseid fraase nagu woke-sõdalased, pühasõdalased, sotsiaalse õigluse sõdalased, (välis)rünnak, (vastu) võitlema, lahing. Koos tühistamiskultuuri diskursusega luuakse nii kujutluspilt mingist ühtsest woke-jõugust (ingl woke mob), mis otsib pühast vihast pimestatuna ohvreid, keda tühistades „sotsiaalset õiglust” maksma panna. Selles kontekstis esines ka kollokatsioon islamo-woke, märkimaks Lääne nn vasakäärmuslastest noorte potentsiaalset sümpaatia kasvu islami suhtes, nt Palestiinat toetades. Vägivaldsuse teatava vastandina esines uuritud materjalis vähesel määral ka ettekujutust woke-ideologiseerunud inimesest kui lihtsakoelisest ja lühinägelikust lollikesest, kellele kaasa tunda.
Rüselus õlgmehikesega
Nagu näha, on mõiste woke tähendus märgatavalt hägustunud nii Eestis kui ka teistes lääneriikides. Oma osa on siin mänginud USA progressiivid, kes mõiste laiemasse kasutusse tõid, ning kasumimarginaali suurendada tahtvad ettevõtted (vt ka woke washing). Lõviosa mõiste semantilisest hägustumisest on aga ellu viinud USA parempoolsed, kes on tuntud selle kergekäelise pruukimise poolest paljude vasakpoolsete poliitikute ja nähtuste – või mõnede uurijate hinnangul koguni kõige endale ebameeldiva – tähistamisel.[6]
Mõiste woke loominguline sisustamine lahjendab selle tähendust, kuid intensiivistab afektiivsust. Woke on saanud mõisteks, mis on justkui „sõnadetagi selge”, misiganes kontekstis see ka ei esineks. Muutunud poorseks, Ernesto Laclau mõistes ülekoormatud tühjaks tähistajaks, imab see konkreetse tähenduse väljendamise asemel endasse uusi tähendusvarjundeid. Sellega on suudetud asendada mõiste algne tähendus uuega, mida on ühtaegu nii keeruline konkreetselt ja ammendavalt artikuleerida kui ka kerge intuitiivselt tajuda.
Luuakse kujutluspilt mingist ühtsest woke-jõugust, mis otsib pühast vihast pimestatuna ohvreid, keda tühistades „sotsiaalset õiglust” maksma panna.
Ebamäärasus võib olla kasulik. Selle strateegiline rakendamine ehk relvastamine võimaldab muuta kriitika sihtmärki, muutmata seejuures retoorikat. See on kasulik avalikku diskursust nügivatele tegutsejatele, sest vaidlustatud tähenduse ja tugeva emotsionaalse laenguga mõiste töötab avalikus diskursuses nagu universaalne päästik – ükskõik millele kleepida silt woke, see muutub sihtgrupi seas kohe (kilo)grammi võrra ebameeldivamaks.
Efekti võib võrrelda „Harry Potterist” tuntud peletisega, kes inimese ette sattudes kehastub ta suurimaks hirmuks. Kui kardetakse võõramaalasi, võtab woke Euroopat vallutava islamistide „massiimmigratsiooni” kuju. Kui külma higi tekitavad ümberjoonistuvad soolised võimuhierarhiad, saab woke’ist „radikaalfeminism”, mille tulemusel ei taha naised enam piisavalt sünnitada. Kui aga hirmutab mõte sellest, et mõni vähemusgrupi liige üha rohkem harjumuspärasesse (loe: domineeriva grupi) avalikku sfääri trügib, muutub woke Elon Muski populariseeritud „vaimuviiruseks” (ingl woke mind virus), mis kõike traditsioonilist tühistab ja lapsi sugu muutma ärgitab.
Õlgmehikesele äsamine on saanud mõiste woke peamiseks funktsiooniks praeguses woke’i-vastases diskursuses. Kaaperdatud tähendusega teenib selle kasutus truult demagoogilis-ideoloogilise heitluse huve, diskrediteerides meelevaldselt konservatiivsete vaadetega mitteühtivaid tegutsejaid mõnel ülaltoodud moel. Esitledes aga institutsioonisisest otsust eemaldada kultuuriliselt konfliktne sõna kunstinäituselt tsensuurina, liigutakse juba otsapidi sõnavabaduse relvastamise territooriumile.
Kas sellist woke’i me tahtsimegi?
On selge, et ka Eesti arvamusväljal on woke omaks võetud, seda eeskätt konservatiivsemas keelekasutuses, kus see täidab sarnast rolli nagu USA avalikus debatis. Jutupunktid on tuttavad, kuid mastaap märksa väiksem. USAs on woke jõudnud seadusandlusesse „Stop W.O.K.E. Acti” kujul, siinmail veel vaid ajaleheveergudele. Ajakirjandusel on oluline roll teemade esiletoomisel ja raamistamisel. Kui meediamajade ideoloogilised vaated on kreenis ja laetud keelt lüpstakse klikkide saamiseks, muutub ka Eestis peletiseefekt suuremaks.
„Woke-liikumise” defineerivadki sellele vastanduvad hääled, kes suure hulga (endale ebameeldivaid) gruppe ühte kotti topivad ja seda siis kolkima hakkavad.
Kui soovitakse käsitleda mõnd üle käte läinud progressiivsuse ilmingut, tasub piiritleda, mida täpselt mõiste woke all silmas peetakse, ja siis konkreetselt seda öeldagi. Kasutades ideoloogiliselt vaidlustatud mõisteid nende kaaperdatud tähendusega, taastoodetakse problemaatilist diskursust. Kui sõna woke juba kasutada, on aus markeerida selle tinglikkust ehk viidata, et tegu on tähenduslikult ebastabiilse ja poliitiliselt laetud mõistega, mitte neutraalse kirjeldussõnaga.
Just seetõttu hakkavad lähemal vaatlusel ka woke-liikumise ja woke-kultuuri mõisted koost pudenema. Kuigi need on käibel, pole selge, millist (neutraalse tähendusega) nähtust need täpselt tähistavad. Erinevalt näiteks Black Lives Matteri või Fridays For Future’i liikumisest ei ole tegelikult olemas ühtset woke-liikumist ühise tegevuskava ja struktuuriga. „Woke-liikumise” defineerivadki sellele vastanduvad hääled, kes suure hulga (endale ebameeldivaid) gruppe ühte kotti topivad ja seda siis kolkima hakkavad.
Marginaliseeritud gruppide heaolu eest seismist saab markeerida ka neutraalselt, rääkides näiteks sotsiaalse õigluse liikumisest, mille fookust võiks omakorda täpsustada: keskkonnaõiglus; rassiline või sooline võrdõiguslikkus; etniliste, usuliste või seksuaalvähemuste, sotsiaalmajanduslikult haavatavate gruppide, puuete või harvaesinevate haigustega inimeste õigused vm.
Ajalugu teab mitmeid näiteid halvustava tähenduse omandanud mõistete nn tagasivõtmisest (ingl reclaiming) marginaliseeritud kogukondades. Mõiste woke puhul oleks selleks afroameeriklaste kogukond, kes on ka väljendanud soovi taastada selle mõiste süsteemse rassismi ja rassilise õigluse alane kasutuskontekst. Isegi kui see oleks laiema progressiivsema ringkonna võitlus, ei paista valmisolekut end ilma silmatõmbluseta woke’iks nimetada. Pealegi ei pruugi see üldse kõrvaldada parempopulistlikku woke’i-vastast diskursust. Vääreeldus, et woke tähendab kõike vasakpoolset, jääks samaks.
Kultuurisõdade ajastul, mille üks häälekaimaid loosungeid on war on woke! – sõda woke’ile! –, muutub oluliseks oskus eristada sisulist kriitikat poliitilisest performatiivsusest. Ideoloogiliselt laetud ja tähenduselt ebastabiilsete mõistete kasutus üksnes ei kirjelda ühiskondlikke hoiakuid, vaid ka kujundab neid. Seetõttu on „woke-ideoloogiat” portreteerivale sõnavõtule peale sattudes põhjendatud küsida, mis eesmärki teenib säärane laetud ebamäärasus. Meediapädevus on olulisem kui eales varem.
[1] Bleich, E.; AlZubaidy, H.; Cao, A.; Chang, A.; Sadat, N.; Ward, A.; van der Veen, A. M. 2025. The Politics of Language: Politicized Semantic Change, Pejoration and the Case of woke. – Political Studies, 18.08.
[2] Cammaerts, B. 2022. The abnormalisation of social justice: The ‘anti-woke culture war’ discourse in the UK. – Discourse & Society, nr 33 (6), lk 730–743.
[3] Jefimov, L.-M. 2022. Tühistades tühistamiskultuuri. „Me ei saa panna kuninganna Elizabethi mängima musta näitlejat ainult sellepärast, et woke seda nõuab”. – Eesti Päevaleht, 27.02.
Mirjam-Meerit Mets õppis sotsioloogiat, huvitub sotsiaalteooriast, teeb vahel vabatahtlikku tööd ja joob teed.
