ERRi puhul teeb murelikuks asjaolu, et see peegeldab järjest vähemate Eesti elanike reaalsust. Ometigi on ERRil olemas oma seadus, kus on kirjas, et ERRi programm peab olema mitmekülgne.
Müürilehe meedianumbrit hakkasime planeerima umbes aasta tagasi. Nimetasime seda mõtet naljatlemisi meediadessandiks, sest panime seljad kokku vennasväljaande Vikerkaarega, kus juhtumisi muretseti ka parajasti meedia käekäigu pärast. Kvaliteetset meediakriitikat tehakse Eestis ehk ülikoolides, kuid avalikkuseni jõuab sellest vähe. Meedia kritiseerimine on üldse libe tee, sest väga kergekäeliselt võidakse seda võrdsustada sooviga sõnavabadust piirata. Disclaimer: meediadessandi tegijate hinnangul on Eesti kõrge koht ajakirjandusvabaduse edetabelites miski, mida tuleks igal juhul kaitsta. Kaitsmine kätkeb endas aga ka suutlikkust pidada kriitilist dialoogi meedia ärimudelite, toimetuslike valikute ja juhtimisotsuste üle. Just need on teemad, millele novembrikuu Müürileht ja Vikerkaar keskenduvad.
Meediadessanti kavandades oli esialgne plaan isegi kitsam – pühendada eraldi number rahvusringhäälingule, mida võiks pidada Eesti meediasüsteemi keskpõrandaks. Seda ei tohiks kammitseda vajadus nui neljaks kasumit teenida ja samamoodi ei pea avalik-õiguslik meedia mõne eraomaniku maailmavaadet teenindama. Erinevalt samuti riiklikult rahastatud kultuurimeediast on rahvusringhäälingusse pumbatud piisavalt maksumaksja raha, et oodata sealt kõige kõrgemat ajakirjanduslikku kvaliteeti, kuid midagi oli mäda. Nagu rahvasuu ütleb – tundus, et kala oli mädanema hakanud peast.
Kõigepealt tuli kaks aastat tagasi otsus – mis tõi isegi inimesed plakatitega tänavale – panna oma senisel kujul kinni Raadio 2 õhtune vöönd. See tähendas, et mitmed pika ajalooga, terveid kohalikke muusika subkultuure kujundanud saated võeti äärmiselt ebaprofessionaalse kommunikatsiooni saatel eetrist maha. Praegu võime öelda, et lisaks Raadio 2 muusikakogukondi liitva funktsiooni hääbumisele on Kantar Emori uuringu põhjal langenud ühes sellega ka jaama kuulatavus.
Seejärel tuli kurikuulus Kinoteatri eetrikeeld, millega demonstreeriti kõrgemalt taas täielikku käpardlikkust. Sellise enesekriitika eetrisse laskmine oleks näidanud võimet avaliku arvamusega dialoogi astuda, kuid selle asemel otsustati, et oma töötajaid tuleb kaitsta. Ka see on iseenesest üllas põhimõte, kui ERRi juhtkond poleks kõigest aasta hiljem aastavahetuse „Identiteedikabareele” järgnenud tugevalt politiseeritud kirgede möllus risti vastupidi varem deklareeritud põhimõtetele asunud oma töötajate otsuseid küsitlema.
Probleemid raadios ja televisioonis olid avaliku skandaali mõõtu. ERRi veebiportaal on saanud selle taustal justkui märkamatult tegutseda. Ühtegi koomikut ega noort kunstnikku pole sinna sisu looma kutsutud. Aga skandaalide nappus ei tähenda, et ERRi veebiportaaliga oleks kõik hästi. Tänavu jaanuaris arutati Eesti Ekspressis portaali peatoimetaja Anvar Samosti diktaadist tuleneva kallutatuse üle. Seda kallutatust ilmestavad näiteks toimetuse otsus avaldada rahvusvahelisel autovabal päeval ühe automüüja autot ülistav kirjutis või regulaarse välbaga ilmuvad kliimamuutuste inimtekkelisust kahtluse alla seadvad intervjuud Juhan Partsiga.
Kallutatusele on väga keeruline näppu peale panna. See tuleb ilmsiks väikestes otsustes: kellele ja kui palju sõna antakse, kelle pressiteateid avaldatakse, mida pealkirjades esile tuuakse, mis teemasid üleüldse käsitlemist väärivaks peetakse. Nii nagu ERRi nõukogu, on ka rahvusringhäälingu veebiportaal keskealise mehe nägu, kellele lähevad korda bensiini hind, majanduskasvu prognoos, euribor, energeetika. Teemade valikuga luuakse lugejale arusaama sellest, kes ja mis on Eestis olulised. Autoga Tallinnas liiklev ettevõtja ilmselt tunneb, et ERR kõneleb oma veebiportaalis tema muredest ja rõõmudest. Kas sama tunneb ka lapsekäru lükkav üksikema? Pensionieelikust Võrumaa õpetaja? Kõrgharitud kultuuritöötaja? Loodushuviline abiturient? Kväärfeminist?
Tihti on sellest, kes räägib, palju olulisem see, kes ei räägi. ERRi puhul teebki murelikuks asjaolu, et see peegeldab järjest vähemate Eesti elanike reaalsust. Ometigi on ERRil olemas isegi oma seadus, kus on kirjas, et ERRi programm peab olema mitmekülgne. Minu jaoks oli väga sümpaatne möödunud aastal majandusteadlase Rainer Katteliga intervjuud tehes kõlanud kirjeldus sellest, kuidas BBC diskuteerib teadlikult ühiskonna muutuste ja arengute üle. ERRi veebiportaal on võtnud Samosti juhtimisel arengute mõtestamise asemel kritiseeriva ja tõrjuva hoiaku, olgu jututeemaks rohepööre, innovatsioon avalikus sektoris või ökoloogiline mitmekesisus. Tasakaalus käsitlusi nendel teemadel pakub portaal paraku väga harva.
Süstemaatilisele kallutatusele osutab ka meediadessandi osana novembrikuus Müürilehe veebisaidil ilmuv kaheksaosaline artikliseeria, mille autorid kirjeldavad, kuivõrd ühepoolse pildi maalib ERRi veebiportaal oma uudislugudes Iisraeli-Hamasi sõjast. Žanris, mis peaks ennekõike taotlema tasakaalustatust. Selleks et midagi sellist kaljukindlalt väita, tuli artikliseeria autoritel töötada läbi rohkem kui 1000 ERRi portaalis ilmunud artiklit. Nad on suutnud millegi, mida seni pigem tunnetuslikult tajuti, kvantifitseerida. Ehk tõlkinud selle arve armastavale Anvar Samostile sobivasse keelde. Minu soovitus nii Samostile kui ka teistele ERRi toimetajatele on see analüüs läbi töötada ja küsida endalt: kas teeme päevast päeva mitmekülgset ja tasakaalus ajakirjandust, nagu rahvusringhäälingu seadus ette näeb?
Henri Kõiv, tegev- ja sotsiaaliatoimetaja
