Varaseid jälgi tarbeaiandusest võib leida juba esiaja küttide ja korilaste tegevusest. Turumajanduse tingimustes minetasid köögiviljapeenrad koduaedades korraks oma tähtsuse. Kas multikriiside ajastu muudab oma kapsamaa taas hinnaliseks?
Aed on ikka kodu juurde kuulunud. See on keskkond, mida inimene oma huvides kasutab ja kujundab, tehes seda endale sobivamaks ja meelepärasemaks. Else Michelsen Kopenhaageni vabaõhumuuseumist on nimetanud koduaedu elavateks mälestusmärkideks, mis hoiavad endas alles endiste aegade elukogemust ja -tarkust.1 Neisse on kätketud eelnevate põlvede püüdlused ja saavutused, teadmised ja oskused. Igal aial on oma lugu. Paraku on aianduspärand teema, mida sageli ei teadvustata.
Tühi kott ei seisa püsti
Aiapidamisel on aegade jooksul olnud eri eesmärgid. Näiteks iluaiad on ikka ja jälle olnud võimu ja positsiooni näitajad. Meenutagem siinkohal kas või päikesekuningas Louis XIV nõudmisel looduse taltsutamiseks sohu ehitatud suurejoonelisi Versailles’ aedu. Samamoodi olid ka 19. sajandi teisel poolel Eesti taludesse rajatud viljapuu- ja iluaiad märk sellest, et pärisperemehel oli võimalus ja tahe tegeleda asjadega, mis ei too otsest tulu.
Esmane aedade rajamise ajend oli aga ikka toidukasvatamine. Tarbeaiandus on ilmselt vanim maakasutusviis, mille juured ulatuvad inimkonna ajaloo algusaegadesse. Juba varase esiaja kütid ja korilased oskasid maitsvatele ja toitvatele taimedele sobivaid kasvutingimusi luua. Nii mõisas kui ka ühe pere talumajapidamises oli loomulik, et kõik toiduks vajalik kasvatati oma põldudel ja aias. 1920.–1930. aastate Eesti Vabariigis rajatud uutes aedlinnapiirkondades oli aial esmajärjekorras täita meeldiva elukeskkonna tagamise ülesanne, kuid sealgi planeeriti kruntidele tavaliselt väike tarbeaia osa, et elanikud saaksid endale natukenegi aiasaadusi kasvatada.
Kolhoosiaja rasketel algusaastatel oli oma aiamaa toimetulemiseks lausa hädavajalik. Aga ka hiljem oli Nõukogude ajal väga tavapärane, et valdav osa pere toidust kasvatati nii maal kui ka linnas koduaias või aianduskooperatiivi krundil. Ülejääk aitas täita riiklikke varumisplaane, kuid veel tulusam oli müüa oma aiasaadusi Venemaa turgudel. Petserisse, Pihkvasse ja Leningradi käidi müügiretkedel nii üksi kui ka hulgakesi ning siinsed kurgid, tomatid, sibulad ja aiamarjad olid seal hinnatud kraam. Sel viisil teenitud raha aitas paljudel maa- ja linnaperedel oma elujärge parandada. Maarahvas oli harjunud aiatööd tegema ning see tundus talle loomulik ja vajalik ka siis, kui elati kortermajas.
19. sajandi teisel poolel Eesti taludesse rajatud viljapuu- ja iluaiad olid märk sellest, et pärisperemehel oli võimalus ja tahe tegeleda asjadega, mis ei too otsest tulu.
Leivakõrvast on ka vaja
Ometi ei ole koduaiad ainult kohad, kus toitu kasvatatakse, vaid need pakuvad ka mitmeid avalikke hüvesid. Sellest, mis tähendusi aiad endas kannavad, on tehtud hulgaliselt uurimusi ja need kõik näitavad, et puhta ja kvaliteetse toidu kasvatamine on inimestele küll tähtis, aga sama oluline on ka see, et taimedega tegelemine lihtsalt meeldib neile. Meeldiv on olla värskes õhus, tunda mulda näppude vahel ja näha taimi sirgumas. Aiandus on ka väga sotsiaalne tegevus. Kahel aiapidajal on alati millestki rääkida. Suhtlus, kogemuste, seemnete ja saagi vahetamine ning seeläbi tekkivad sidemed on aiapidamise juures samuti olulised.
Kindlasti on traditsiooniliste koduaedade väärtuseks liigirikkus, sest väikesel pinnal kasvab koos suur hulk eri kultuure. Muu hulgas leidub koduaedades sageli pärandtaimi – ajaloolisi sorte, mis on suurtootmisest ammu kadunud või mida pole tööstuslikult kunagi kasvatatud. Eri kultuuride rohkus, üldjuhul vähene keemiliste taimekaitsevahendite kasutamine ja peamiselt käsitsi tehtavad aiahooldustööd loovad omamoodi ökosüsteemi, mis pakub soodsaid elutingimusi ka teistele elusolenditele, nagu putukad, linnud, pisiimetajad, mullaelustik jt. See tagab aia elujõu ja saagikuse.
Suurpõllumajandus on väga monokultuurne ja koduaiad on selle kõrval justkui väikesed elurikkuse oaasid, mis pakuvad sealviibijale lihtsaid kokkupuutevõimalusi maa ja loodusega. Kersti Kollom järeldab oma magistritöös, et koduaed on tänapäeval mitmefunktsiooniline ruum, mis sobib suurepäraselt eri tegevuste praktiseerimiseks.2 Aiatöö pakub kehalist koormust, aias saab puhata ja stressi maandada, hobidega tegeleda, külalisi võõrustada ja palju muud.
Põlvkondlikult jagatav pärandvara
Taasiseseisvunud Eestis minetas toidutaimede kasvatamine aedades oma tähtsuse ning köögiviljapeenrad ja viljapuud-marjapõõsad loovutasid koha ilutaimedele. Uus aeg tõi kaasa majandusvabaduse ja uued turusuhted, mis tabasid kõige valusamalt maapiirkondi. Inimesed jagunesid võitjateks ja kaotajateks ning maainimesed kuulusid sagedamini just viimaste hulka. Maaeluga seostuv toidukasvatamine ei haakunud enam eduka inimese kuvandiga, vaid viitas pigem vaesusele ja sellele, et ei saada hakkama. Seda enam, et poelettidel valitses kaubaküllus ning lihtsam ja sageli odavamgi oli vajalikku osta kui ise kasvatada. Kui vanemad inimesed pidasid köögiviljade kasvatamist veel endiselt elu osaks ja tegelesid sellega edasi, siis nooremad võtsid kiiresti omaks uued tarbimisharjumused. Nii kuuluski 1990. aastate unistuste kodu juurde pigem aed, kus tooni andsid elupuuvormid, lilled ja laiuvad muruplatsid, võib-olla ka mõni viljapuu, mitte aga enam kapsamaa.3
Aedades toidutaimede kasvatamise vähenemine on viinud selleni, et üles on kasvanud põlvkond, kel puudub sellelaadne kogemus. Varem oli igal linnalapsel vanaema või vanaisa, kelle juures tuli suvel peenraid rohida ja marju korjata, aga nüüd ei saa paljud maalapsedki oma elu jooksul näppe mulda pista. Neil ei ole puu- ja köögiviljade kasvatamise teadmisi ega oskusi, mis võib toidujulgeoleku seisukohast tähendada parajat riski. Ajaliselt lähim näide sellest, kuidas toidukasvatamise oskused marjaks ära kulusid, pärineb mõne aasta tagusest pandeemiaajast. Katkenud tarneahelad, suletud kauplused ja liikumispiirangud halvasid tavapärase eluviisi. See pani kodudes püsima sunnitud inimesi meelsasti aiatööga tegelema. Sealhulgas neid, kes varem selle järele mingit vajadust ei olnud tundnud. Võimalike kriiside kõrval on suurendanud huvi toidutaimede kasvatamise vastu ka tööstusliku toidutootmise pahupoole teadvustamine. Aiandusalased teadmised on jälle hinnas.
1990. aastate unistuste kodu juurde kuulus pigem aed, kus tooni andsid elupuuvormid, lilled ja laiuvad muruplatsid, võib-olla ka mõni viljapuu, mitte aga enam kapsamaa.
Keskkonna- ja teadusajaloo professor Kate Brown on öelnud, et aiapidamine on elukestev õpe.4 Huvilise jaoks on tänapäeval õppimisvõimalused peaaegu piiramatud. Aiaraamatute riiuleid saab raamatupoes mõõta meetrites, aiarubriik on igas koduajakirjas, aiandusteavet jagatakse aktiivselt suhtlusvõrgustikes, reisitakse palju ja välismaal nähtust võetakse eeskuju. Esimese asjana tasub aga ikkagi pöörduda oma lähiringi poole. Veel on alles vanemad ja vanavanemad ning nende tarkus. Nemad teavad täpselt, kuidas üht või teist taime kasvatada. Igal kogenud aiapidajal on oma väikesed salanipid ja -võtted, mida ei leia internetist ega ühestki raamatust. Need vanad aianduspraktikad, mida on põlvest põlve edasi antud, on hinnaline pärandvara.
Anneli Banner töötab Eesti Vabaõhumuuseumis ja on seal muude muuseumitegemiste kõrval uurinud aianduse ajalugu Eestis.
Müürilehe ja keskkonnaajaloo keskuse KAJAK koostöös sündinud rubriik toob kokku kaks sageli eraldi eksisteerivat teemat: ajaloo ja keskkonna. Igas loos meenutavad keskkonnahumanitaarid mõnda minevikuseika, millel on tulevikule palju öelda.
- Michelsen, E. 2006. The Gardens of the Open Air Museum. National Museum of Denmark. ↩︎
- Kollom, K. 2025. Aiapidamise praktikad ja koduaedades kasvatatavad kultuurid nõukogude perioodil ja tänapäeval Lõuna-Eesti näitel. Magistritöö, Eesti Maaülikool. ↩︎
- Kannike, A. 2002. Kodukujundus kui kultuuriloomine: etnoloogiline Tartu-uurimus. Eesti Rahva Muuseum. ↩︎
- Müüripeal, A. 2021. Linnaaed kui maailma mudel. – Sirp, 15.10. ↩︎
