Müürileht avaldab mitmeosalise artikliseeria, mis toetub üksteist kuud väldanud uurimistööle. Artikliseeria autorid soovisid andmepõhiselt mõista, kuidas ERR Gaza sõda kajastab. Teine osa käsitleb, kuidas palestiinlased pääsesid ERRis pildile regulaarselt vaid ohvrite ja vigastatute summana. Nägusid ja nimesid neil ei ole. Miks?
2024. aasta jaanuaris sattus maailma meedia tähelepanu alla kuueaastase Hind Rajabi jõhker tapmine. Surmahirmus Hind helistas parameedikutele, olles tolleks hetkeks oma pereliikmetest ainuke ellujäänu Iisraeli tankidest ümbritsetud autos, millega üritati naabruskonnast evakueeruda. Lindistusel on kuulda pidevaid laske. Parameedikutel ei õnnestunud Hindi päästa – ta leiti mitu päeva hiljem kuuliaukudega autost, mille kõrval oli süsimustaks põlenud kiirabiauto.
2025. aasta märtsis rünnati Palestiina Punase Poolkuu Seltsi kiirabi, tuletõrjet ja ÜRO sõidukit ning tapeti 15 parameedikut. Mõlemad on räiged sõjakuriteod, kuid ERRis kumbagi ei kajastatud. See kõneleb palestiinlaste kogemuse kustutamisest ja dehumaniseerimisest ajakirjanduses.
Palestiinlaste, eriti gazalaste kogemusest ja tsiviilelust ei ole võimalik ERRi kajastuse põhjal terviklikku ja dünaamilist pilti saada. Selle asemel on palestiinlastest ohvrid taandatud ERRis artikli lõpus välja toodud anonüümseks summaks. Ehkki on lugematuid dokumenteeritud näiteid Iisraeli sõjaväe mastaapsest tsiviil- ja kultuurielu hävitamisest, ei ole ERRist võimalik neid leida, olgu tegemist maailma ühe vanima Kreeka õigeusu Püha Porfiriose kiriku pommitamise, mošeedest 79% – ka Gaza vanima Omari mošee – purustamise või kirjanike, luuletajate, akadeemikute ja nende pereliikmete tapmisega, nende hulgas näiteks tuntud luuletaja dr Refaat Alareer, kelle ka eesti keelde tõlgitud luuletus „Kui ma pean surema” on postuumselt üle maailma levinud. ERRi veergudel on Gaza enklaav, kus inimesed elavad „prügimägede kõrval”, samas pole nende tingimuste põhjustajat otseselt nimetatud. Kuna kirjeldused on pinnapealsed, ei jõua lugejani kannatusi peegeldavad tegelikud mõõtmed või eri aspektid, näiteks kui paljud kodud on maatasa pommitatud, kui paljud inimesed on toiduta või mis on gazalaste meditsiinilised vajadused.
Palestiinlastest ohvrid ei ole aga ainult numbrid, vaid nende külge kleepub alati Hamasi terrorismi silt. Olgugi et enamik Gaza sõja ohvreid on tsiviilisikud, järgneb ERRis hukkunute arvule Iisraeli armee õigustus ja kahtlused, et haiglad, koolid ja põgenikelaagrid on seotud Hamasiga:
Neljapäeva hommikuses Iisraeli raketirünnakus ÜRO hallatavale koolile Gaza keskosas hukkus üle 30 inimese, peamiselt naised ja lapsed, teatasid ÜRO ja kohalikud haiglaametnikud. Iisraeli kaitseväe teatel tegutsesid koolis Hamasi võitlejad. (06.06.2024)
Palestiinlastest ohvrite koguarvu seatakse ERRi veergudel implitsiitselt aga pidevalt kahtluse alla, sest arvude allikana nimetatakse eranditult „äärmusrühmituse Hamas kontrolli all oleva sektori terviseministeeriumit”. Kuna Hamasi ajaloole või rollile Gazas ei looda konteksti, taandatakse kõik Hamasi võimul olles loodud institutsioonid terroristlikeks:
Gaza sektoris võimul oleva islamiliikumise Hamas terviseametnik ütles, et laupäeval hukkus rünnakutes Jabalia põgenikelaagrile üle 80 inimese. Iisraeli relvajõudude teatel on Jabalia nende üks sihtkoht „terroristide ja Hamasi taristu ründamisel”. (20.11.2023)
Kindlasti ei ole Gaza poliitiline ajalugu mingisugune utoopia, kuid ERRi kajastusest jääb kumama teine nüansitu äärmus: abitu tsiviilelanikkond on terroristide küüsis ja nende kannatustes on süüdi Hamas, mitte Iisraeli armee. Olukorrast tasakaalustatud pildi saamiseks oleks oluline eristada järjepidevalt Hamasi ja palestiinlaste huvisid, selmet terve populatsioon vaenlasteks taandada.
Gazalaste 37-protsendilise toetuse taga Hamasile on Hamasi sümboliseeritav usk, et Iisraeli vägivald ei lakkaks isegi pärast Hamasi demilitariseerimist. Lisaks on tegemist ainsa palestiinlasi esindava militaarse strateegiaga grupiga, kes on jäänud kindlaks eesmärgile taastada 1948. aastale eelnenud piirid. Hamasi mõjuvõim kasvas pärast teist intifada’t, kui Iisraeli sõjaline rünnak palestiinlaste vastu oli intensiivsem kui varem. Samal ajal kui IDF ja Palestiina relvastatud grupid teineteist suure hulga tsiviilohvritega regulaarselt ründasid, panustas Hamas ka tugeva teenusevõrgu arendamisse rohujuuretasandil: rajati koole, haiglaid ja sotsiaaltaristut. 2006. aastal kandideeris Hamas seni viimastel demokraatlikel parlamendivalimistel, hüljates ajutiselt vägivaldse retoorika ja sõjalise tegevuse ning lubades reforme. Tulemuseks oli valimisvõit. See ei tähenda palestiinlaste terrorismilembust, vaid diplomaatia läbikukkumist aastate vältel ning sellest kerkinud usku, et sõjaline jõud on oma maa tagasisaamiseks ja omariikluseks ainus õlekõrs.
Kaks miljonit terroristi?
Isegi kui mõnel harval juhul väljendatakse ERRis muret Gaza humanitaarolukorra üle, varjutab seda Iisraeli äärmuslike poliitikute või nende pooldajate pidev tsiteerimine, kelle eesmärk on juurutada arusaama, et Gazas ei eksisteerigi süütut tsiviilelanikkonda („Osundusele, et Gazas on ju ka palju lapsi, vastas ta, et kümne aasta pärast saaks neist juba järgmised terroristid. […] Tema arvates tuleks Gaza täielikult maha tõmmata,” tsiteerib ERR Sderotist pärit kaheksa lapse isa Betzaleli). Dehumaniseerimine ehk mingi grupi käsitlemine mitteinimestena on üks genotsiidi etappidest ning palestiinlasi on võrdsustatud väljaütlemistes loomade ja elajatega. Üks sagedasti tsiteeritud allikas on Iisraeli peaminister Netanyahu, kelle sõnul on Iisraeli armee „valmis iga hetk tegevusse astuma, et pühkida minema need verejanulised elajad, kes meid hävitada tahavad”. Kaitseminister Gallant kuulutas 2023. aasta oktoobris välja Gaza täieliku piiramise õigustusega, et Iisrael võitleb loomade vastu, teenides selle eest rahvusvahelisel areenil süüdistuse genotsiidi elluviimises. Seda osa Gallanti öeldust ERR ei avaldanud, vaid edastas ainult sissepiiramiskäsu kui pelgalt järgmise etapi sõjapidamises.
Iisraeli poliitikute vaenu õhutavaid väljaütlemisi ei käsitleta ERRis ekstreemsetena, näiteks ei tooda alati välja nende paremäärmuslikku poliitilist kuuluvust või kavatsusi Palestiina aladele laieneda. Seetõttu ei taju lugeja tsitaatide tõsidust ega nende taga peituvat ideoloogiat. Meedial on aktiivne roll paremäärmuslike sõnumite normaliseerimisel ühiskonnas, kui neile kontekstualiseerimata platvormi pakutakse. Iisraeli kõneisikud tõmbavad pidevalt võrdusmärgi Hamasi ja tsiviilelanikkonna vahele, ERRi uudisloo pealkirjast saame lugeda näiteks, et „Iisraeli väitel oli Gazas tapetud ajakirjanik Hamasi üksuse juht”. Selle tulemusena konstrueeritakse lugejas paranoilist taju, et kahtluse all või kaudselt süüdi on ka arstid, humanitaartöötajad ja ajakirjanikud. Võttes arvesse, et sõda Gazas on olnud ajakirjanike jaoks pretsedenditult ohvriterohke konflikt, illustreerib see pealkiri, kui ulatuslikult ja taktitundetult on ERR võimeline Iisraeli enesekaitse õigustamisega kaasa minema.
See kõik võimendab aga juba olemasolevat rassistlikku kuvandit ekstreemsetest ja ebaratsionaalselt agressiivsetest islamiusulistest, mis end 2001. aasta 11. septembri terrorirünnakute järel läänemaailmas kehtestas ning mida nüüd taastoodetakse. ERRi uudistes pannakse valimatult ühte patta miljonid moslemid üle maailma, võrdsustades inimesi režiimidega. Hamasi mittepuutuvaid terrorirünnakuid ja lääneriikide piiriturvalisust seostatakse meelevaldselt Gaza sõjaga, kasutades laetud sõnastust (nt Saksamaa poliitiku Nancy Faeseri tsitaat „keskajas elavad islamiagitaatorid”, keda tuleks lääneriikidest eemal hoida). Näiteks kirjutab ERR, et „[Saksamaa] kõrge muslimitest sisserändajate osakaaluga kogukondades ja linnades toimusid viimastel nädalatel meeleavaldused Palestiina toetuseks, seda vaatamata keelule selliste ürituste korraldamiseks. Mitmel meelavaldusel märkate Islamiriigi lippe ja loosungeid Hamasi toetuseks.” Mis loosungitega on tegu, seda ei ole võimalik ülevaatest lugeda. Lähemal vaatlusel selgub ka, et on olnud juhtumeid, kus inimesed ajavad Islamiriigi lipu segamini muude araabiakeelseid sõnumeid kandvate lippudega. Euroopas elavaid moslemeid võrdsustatakse automaatselt Palestiina toetajatega. Konstrueeritakse konservatiivset ja teisestavat diskursust, et toetusavaldused palestiinlastele on seotud rassilisi vähemusi puudutavate sotsiaalsete probleemidega, nagu sisseränne või integratsioon.
Palestiina poeet ja ajakirjanik Mohammed el-Kurd selgitab, kuidas palestiinlased on läänemaailmale seeditavad vaid apoliitiliste indiviididena, sest organiseeritud islamiusulised on Lääne silmis terroristid. Isegi kui on selge, et Iisrael on pannud Gazas toime sõjakuriteo – näiteks 2024. aasta augustis toimunud rünnaku puhul koolimajale, kus hukkus üle 100 inimese –, ei ole palestiinlased neutraalsed tsiviilohvrid, vaid uudisest raporteerides tsiteerib ERR „Palestiina äärmusrühmitust Islamidžihaad”.
Palestiina esindajaid kirjeldades toetub ERR läbivalt islamofoobsetele stereotüüpidele, et moslemid on barbaarsed ja ohtlikud. Näiteks loeme pealkirja „Hamasi juht Yahya Sinwar: tsiviilohvrid on Hamasile kasulikud”, kuid artiklis sellist tsitaati ei ole, vaid tuuakse välja Sinwari sõnumid, kus Hamasi poliitilise juhi Haniyehi tapetud pojad ja palestiinlastest ohvrid „annavad elu rahvale”.
Hamasi ja islamiriikide juhte, aga ka tavakodanikke tsiteerides rõhutatakse ERRis läbivalt nende usku ja kättemaksuhimu (näiteks: „Aidaku jumal neid piiril, oh jumal, ja tehku ta Hamas võidukaks ja Jeruusalemm võidukaks,” või: „Revolutsioonikaart kordas laupäeval lubadust tapmise eest kätte maksta ja ütles et Iisrael saab raskelt karistada õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil.”).
Tundub, et sellise müstilis-orientalistliku religiooni kuvandi kultiveerimine annab ajakirjandusele voli kasutada islamofoobseid troope ning õigustab palestiinlaste kollektiivset karistamist. Ohtlikud terroristid (ja nende toetajad) paigutuvad laiemale välispoliitilisele kurjuse teljele – rindele, mis käitub Lääne, sealhulgas Eesti ühiste huvide antiteesina.
Kolmandas osas püüame lahti muukida, miks ja kuidas näitas ERR iisraellasi kui sõja peamisi ohvreid. Numbrid küll sellist fookust ei toeta.
Sanna Kartau on Tallinna kirjanik, kunstnik ja õpetaja.
Gregor Mändma on Palestiina sõber.
Karoliine Pärlin on Edinburghis elav tartlane, kes huvitub sotsiaalsetest liikumistest.
Mariann Jüriorg on tudeng ja aktivist, keda huvitavad praegu eri vähemuste kogemused, teaduse dekoloniseerimine ja põlisrahvaste epistemoloogiad.
Remi Fady Punak on Palestiina juurtega eestlane, kes tegeleb ajakirjandusanalüüsi ja infotehnoloogiaga.
Roosi Mai Järviste on rahvusvahelise poliitika ja ajakirjandustudeng, huvitatud rahvusvaheliste suhete uurimisest neokolonialismi kontekstis.
