Müürileht avaldab mitmeosalise artikliseeria, mis toetub üksteist kuud väldanud uurimistööle. Artikliseeria autorid soovisid andmepõhiselt mõista, kuidas ERR Gaza sõda kajastab. Kolmas osa näitab, kuidas ERRi kajastuse keskmes olid iisraellased, kelle surmasid ja vigastusi kajastati palju emotsionaalsemalt kui palestiinlaste omi. Seda nii spetsiifilise sõnavaliku kui ka kajastuste mahu ja tooni mõistes.
Eelmised peatükid:
ERRi portaalis kujutatakse iisraellasi Gaza sõja peamiste ohvritena. Näiteks kasutab ERR iisraellaste surmade kirjeldamisel märkimisväärselt rohkem kausatiivseid verbe kui palestiinlaste surmade puhul. Palestiinlaste surmasid kirjeldades kasutavad toimetajad 213 korral antikausatiivseid vorme, nagu „on hukkunud” / „hukkus” või „on surma saanud” / „sai surma”, kõigest 31 korral kasutati kausatiivseid tegusõnu, nagu „tapma” või „mõrvama”. See tähendab, et 87,3% juhtudest kasutab ERR palestiinlaste surmade kirjeldamiseks antikausatiivseid ja 12,7% juhtudest kausatiivseid vorme.1 Sõnastuse valikuga antakse seega lugejale järjepidevalt signaal, et iisraellaste surmadel on põhjustaja ja tahtlus, samal ajal kui palestiinlaste surmad on juhuslikud või loomulikud.
Iisraellaste „verine tapmine”, palestiinlaste „hukkumine”
Võrdluseks: iisraellaste surmade kirjeldamiseks kasutab ERR antikausatiivset vormi („on hukkunud”, „on surma saanud”) 55% ning kausatiivset vormi („tapma”, „mõrvama”) 45% juhtudest.2
Mida rohkem kasutatakse antikausatiivseid verbivorme, nagu „surma saama” ja „hukkuma”, seda sagedamini jääb tegevuse sooritaja lauses teadmata. Hamasi rünnaku tüüpiline kirjeldus kõlab ERRis nii: „Hamas tappis 7. oktoobril alanud üllatusrünnakus rohkem kui 1300 inimest Iisraelis, valdav enamus kellest olid tsiviilisikud.” See lause on selge: on teada vägivalla sooritaja ning on teada selle ohvrid. Kuid Iisraeli rünnakute tagajärgede tüüpiline kirjeldus kõlab paremal juhul nii: „Palestiina tervishoiuministeeriumi andmetel on sõja algusest hukkunud üle 58 000 palestiinlase,” või nii: „Hamasi kontrollitud tervishoiuasutuste andmetel on Gazas surma saanud ligi 30 000 inimest.” Vägivalla sooritaja jääb teadmata, kasutatud verbivorm on antikausatiivne, palestiinlaste „hukkumise” põhjused on enamasti kaudsed, juhuslikud, kaasnevad.
Mõni verisem kui teine
Samal ajal ei kasuta ERR palestiinlaste surmade kirjeldamiseks praktiliselt kordagi emotsionaalselt mõjuvamaid tegusõnu, nagu „mõrvama”, või omadussõnu, nagu „verine” või „jõhker”. Seda teeb ERR ainult iisraellaste surmade puhul. Kaheksal korral kasutatakse tegusõna „mõrvama” Hamasi rünnakute või Hamasi tapetud pantvangide kirjeldamisel, vaid ühel juhul kasutatakse seda palestiinlase surma puhul ning seda ka väljaspool Gaza konteksti: „2010. aastal mõrvas Mossad Hamasi toonase tippjuhi Mahmoud al-Mabhouhi. Terrorist oli siis Dubais asuvas hotellis.” Palestiina tsiviilisikuid Iisrael kunagi ei „mõrva”. 22 korda on ERR otsustanud kirjeldada Hamasi rünnakuid iisraellaste vastu kui veriseid, kuid mitte kordagi pole samamoodi kirjeldatud Iisraeli rünnakuid palestiinlaste ega ka Hamasi vastu. Sõda Gaza sektoris kujutab ERR „verisena” kümnel korral, kuid sellisel juhul viidatakse niimoodi sõjale üldiselt või verisele sõjale, mida „Palestiina islamistlik äärmusrühmitus Hamas on juba üle kolme kuu” Iisraeliga pidanud. Sama lugu on näiteks omadussõnaga „jõhker”, mida kasutati kolm korda tõenäolisemalt iisraellaste vastu korraldatud rünnakuid kirjeldades. ERRi jaoks on ainult ühte tüüpi vägivald mõrvarlik, jõhker ja verine – vägivald, mis on suunatud Iisraeli ja iisraellaste vastu.
Selle ohvristaatuse kultiveerimine jätkub kõiksuguste antisemiitlike intsidentide ülemäärases kajastuses ERRis. Mida rohkem palestiinlasi Iisrael aja jooksul tappis, seda rohkem oli vaja nende ohvrinarratiivi toetamiseks noppida eri juhtumeid, mis tõestaksid, et iisraellased on endiselt ikkagi suuremad ohvrid. Ja seda mitte ainult Iisraelis, vaid ka Euroopas ja USAs, millest järeldub kaudselt ka tema vankumatu õigus end vahendeid valimata ja rahvusvahelisest õigusest kammitsemata kaitsta: juutidel pole mujal turvaline viibida.
Nii avaldatigi ERRis pidevalt artikleid, mille pealkirjad konstrueerisid iisraellasi ja/või juute ohustatute või meie kaitset vajavatena. Mõned näited eri piirkondadest ja situatsioonidest:
- Iisraeli saatkond Stockholmis oli rünnakukatse sihtmärgiks (01.02.2024);
- Iisraeli jalgpallifännid langesid Hollandis antisemiitliku rünnaku ohvriks (08.11.2024);
- Berliini politsei soovitab juutidel ja geidel araablaste linnaosades oma identiteeti varjata (19.11.2024);
- Juudisoost tudengid ei tunne end Harvardis turvaliselt (14.12.2023).
Mis on antisemitism?
ERR kuulutab 26. juunil 2024, et „Saksamaal registreeriti rekordarv antisemitismi juhtumeid”. Artikkel tõdeb, et „organisatsiooni RIAS aastaaruande kohaselt kasvas registreeritud antisemitistlike juhtumite arv 2023. aastal üle 80 protsendi”, kuid lisab samas, et enam kui 70 protsenti antisemitistlikest juhtumitest pärast 7. oktoobrit olid seotud Iisraeli kritiseerimisega Gaza sõja pärast. See tähendab, et antisemiitlike juhtumite arv kasvas tegelikult hulga vähem, kui võib esmapilgul tunduda.
RIAS kasutas nimelt ulatuslikku kriitikat saanud The International Holocaust Remembrance Alliance’i (IHRA) määratlust, mis ei tee vahet antisemitismil ja antisionismil. Näiteks hõlmab IHRA „antisemitismi” definitsioon juhtumeid, kus öeldakse, et „Iisraeli riigi eksisteerimine on rassistlik üritus”, või kus „tõmmatakse paralleele tänapäeva Iisraeli poliitika ja kunagise natsionaalsotsialistide poliitika vahel”. Selle definitsiooni järgi olid antisemiidid näiteks Hannah Arendt ja Albert Einstein, kes saatsid 1948. aastal ajakirjale The New York Times avaliku kirja, kus nad kirjeldavad praeguse Iisraeli peaministripartei Likudi ametlikku eelkäijat Herutit kui „erakonda, mille organisatsioon, meetodid, poliitiline filosoofia ja ühiskondlikud mõõtmed on tihedalt seotud natsi- ja fašistlike parteidega”. Seda, kas ja milline on erinevus antisemiidi ja Iisraeli kriitiku vahel, analüüsime järgmises peatükis.
Sanna Kartau on Tallinna kirjanik, kunstnik ja õpetaja.
Gregor Mändma on Palestiina sõber.
Karoliine Pärlin on Edinburghis elav tartlane, kes huvitub sotsiaalsetest liikumistest.
Mariann Jüriorg on tudeng ja aktivist, keda huvitavad praegu eri vähemuste kogemused, teaduse dekoloniseerimine ja põlisrahvaste epistemoloogiad.
Remi Fady Punak on Palestiina juurtega eestlane, kes tegeleb ajakirjandusanalüüsi ja infotehnoloogiaga.
Roosi Mai Järviste on rahvusvahelise poliitika ja ajakirjandustudeng, huvitatud rahvusvaheliste suhete uurimisest neokolonialismi kontekstis.
- Palestiinlastest ohvreid on kirjeldatud kokku 244 korral: 213 korral on kasutatud nende surma põhjuse kirjeldamiseks antikausatiivseid verbe ning 31 korral kausatiivseid verbe. ↩︎
- Iisraellastest ohvreid on kirjeldatud kokku 149 korral: 82 korral on kasutatud nende surma põhjuse kirjeldamiseks antikausatiivseid verbe ning 67 korral kausatiivseid verbe. ↩︎ ↩︎
