„Three Ballads, a Story and My Mother’s Estate” („Mu ema varandus, üks lugu ja kolm ballaadi”). Autor Maike Lond, lavastajad Maike Lond, Lukas Jansen ja Kim Noble, dramaturg Kim Noble, koreograaf Daniela Privis, helikujundajad Ken-Eerik Kannike, Maike Lond ja Lukas Jansen, lavakujundaja Linda Mai Kari. Laval Maike Lond ja Lukas Jansen. Esietendus 4. oktoobril Kanuti Gildi SAALis.
Maike Lond oli viimati etenduskunstnikuna laval siis, kui mina veel sellist žanri eriti ei teadnud (sest ma polnud sedasorti cool ja avangardne varateismeline). Londi viimane projekt „10 journeys to a place where nothing happens” esietendus aastal 2013 (aga seda sai eri Euroopa linnades näha veel aastaid hiljemgi). Teos uuris kunsti, poliitika ja raha vahelisi dünaamikaid ning kättesaamatut unistust finantsvabadusest – ehkki seda konkreetset väljendit ei surutud toona (Google Trendsi põhjal) pooltki nii palju kurgust alla kui praegu. Loominguline sabat, nagu etendusel öeldakse, on nüüd aga läbi, Maike Lond on laval tagasi ning vahepeal 19-aastaseks saanud poeg Lukas on samuti kaasa võetud. Niivõrd pika pausi järel uuesti lavale naasta, saati iseendana, näis nii haavatav, et Londil oli mu täielik poolehoid juba eos, olgugi et ma ei teadnud, milline on tema loominguline käekiri ja kas see mind kõnetabki. Küll aga aimasin juba, et siit avanevad vanemlusteemad ja identiteediküsimused (näiteks emarolli ja kunstnikurolli kihistumiste kaudu) – mõlemad liigutavad mind kunstis üsna garanteeritult ja väga tugevalt. Seega mahtusid napi tunni aja sisse üks (Maike) naasmine, üks (Lukase) hüvastijätt ja üks ootusärev esmakohtumine (minu ja nende vahel).
„We’re not there yet,” pomises õrn hääl teki alt ja hakkas, nagu armsam versioon Vaasalinna väiketondist, publiku poole ukerdama. Kus me veel kohal pole? Ja who is we? Etendajad pluss publik on kohal Londi tõelise comeback’i füüsilise kangastumise ruumis? Ema ja poeg kohal üksteisest lahtilaskmises, lahknevate radade kokkuleppelises ristpunktis? Jääb täpsustamata, mida Lond ja Jansen selle lahtilaskmisega päriselt silmas peavad. Kas see tähendab üksnes seda, et suhe muutub võrdsemaks, kuna tegu on nüüd kahe oma elu peal oleva täiskasvanuga? Samas, etenduse põhjal näib nendevaheline suhe niigi vabam (nii hierarhia kui ka eneseväljenduse mõttes) kui enamik lapse ja vanema suhteid. Vahel tundus suisa, nagu tegu oleks lõpliku hüvastijätuga – et üks või mõlemad lähevad pärast viimast „Kolme ballaadi” etendust off the grid ning kohtuvad edaspidi harva, kui üldse.
Niivõrd pika pausi järel uuesti lavale naasta, saati iseendana, näis nii haavatav, et Londil oli mu täielik poolehoid juba eos.
Kuna lavastuse dramaturg on inglane Kim Noble, olid oktoobrikuu etendused inglise keeles. See mõjutas tajutavalt etendajate lavalist enesekindlust ja tegi teksti natuke kohmakamaks. Samas tekkisid tänu ingliskeelsele tekstile ka kontrastsed ja vahetult armsad olukorrad, kus Lond ja Jansen üksteisele midagi öelda tahtsid ja tegid seda lõpuks sosinal ja eesti keeles (Londi „ma eksisin ära” ja „ma jäin kinni” või Janseni „ära huia…”). Tundub, et igas etenduses on jäetud taotluslikud lahtised niidid silmale näha. Mitte küll sellised, nagu haavade õmblemisel kasutatakse – heledad ja vast-sulavad-ise-ära-kui-neile-tähelepanu-ei-pööra –, vaid eredad, suisa sädelevad (nagu Londi kostüüm viimases stseenis). Isegi siis, kui saal tehti pimedaks, ei tekkinud mul neljanda seina tunnet. Ma pole ei lavastuse produtsent ega ka etendajate sugulane, ent ometi tahtsin saalis istudes kõige rohkem lihtsalt seda, et etendus läheks täpselt nii, nagu Lond (ja Jansen) tahaks.
Võib-olla just seetõttu, et olen ea ja eluetapi poolest kuskil nende kahe vahel, samastusin hetketi alateadlikult mõlema etendajaga. Etenduse vältel kasutatakse klippe koduvideotest. Ühes neist näitas Lond (äkki vähem kui aastasele) pojale õhinal oma heliinstallatsiooni. Jansen kommenteeris laval kõrvalt, et pidas nähtut toona üsna sitaks. Kuuleme ka heliklippe väikse lapse sõjakast jonnist, kontrastiks jonni autor juba peatse kaitseväelasena laval. Harva vaadeldakse etenduskunstis emadust sellisel tagasivaataval kujul, kuna tihti on teemal ka (igati põhjendatult) poliitiline mõõde. „Three Balladsi” puhul haarasid mindki ootamatult aga ülekehaline kurbus ja nostalgia, millel ei ole tegelikult ju mingit allikat. Ma pole veel kellegi ema ja olen vanuselt üldsegi Jansenile lähemal – mida või keda ma siis etenduse jooksul ja järel leinasin? (aus vastus oleks et leinan õrnust mida ma kunagi kogenud pole sellist õrnust mida maike lukase vastu üles näitab. kadestan seda ausust ja loomisjulgust ja eksimisvõimalust ja iseendaks jäämise vabadust. leinan sellist emasuhet. ja samal ajal leinan seda et see kõik mis nemad kaks on nii maike kui ka lukas on mulle kättesaamatu. ma igatsen ühtaegu olla selles koduvideos nii see noor õhinal ema kui ka väike laps ja mõlema versiooniga pean ma kas juba või lõpuks hüvasti jätma.)
Tärniga hüvastijätud
Jansen on etenduse vältel valdavalt tausta- ja tugijõu rollis. Lisaks sellele, et ta vastutab nii valgus- kui ka helikujunduse eest, proovib ta ema lavastust festivalidele ja Vegasesse organiseerida. Ekraanile kuvati väikse postiroonilise videokujunduse ja vaba vormiga e-kirju (läbiv väiketäht, kirjavead, otsekui hästi suvaliselt käigu pealt kokku visatud, kuigi sisust on tunda väga suurt hoolimist). Adressaatideks inimesed, kes saaksid Londi comeback’i ülesehitamisel kaasa aidata. Festivalikorraldajalt, kelle programmis Lond on kunagi varem üles astunud, küsis Jansen näiteks taas esinemisvõimalust (ei saanud, programm oli juba koos, aga kirja olevat olnud väga tore lugeda ikka). Kiri läks teele ka Las Vegase kuurorti, kus Elvis 1968. aastal oma comeback’i tegi (sest oleks ju päris sümboolne). Kolmanda kirja saatis Jansen Sylvester Stallone’ile, sest Lond fännab „Rocky Balboad” ja võiks mehelt veidi julgustavaid sõnu saada (ja oleks ju päris sümboolne).
Etenduse alguses esitatud „My Farewell Song” saab konteksti alles lõpus: Jansen jätab teatriga hüvasti, sest ta on seda maailma terve elu kõrvalt näinud ning usub, et see teeb rohkem kahju kui kasu. Monoloog on aus ja mõistagi väga subjektiivne: teatriinimesed on enesekesksed ja ühesugused ning vanematel pole kunagi piisavalt raha. Milleks siis ka end sellisesse olukorda panna? Igati õigustatud küsimus. Ometi mõjub Jansen laval väga loomuliku ja sümpaatsena ning näib, et ta tajub seda ka ise. Monoloog päädib nimelt ülestunnistusega, et teatrile jääb uks siiski avatuks – on küll sitt establishment, aga tegelikult veidi tore ka. Jääme siis ootama.
Selles, kuidas Lond Janseniga suhtleb, on võimusuhe või emalik patroneerimine täiesti puudu.
Ma olen seda etendust nüüdseks kaks korda päriselt ja üks kord unes näinud
„Comeback võiks hoopis tähendada vanemlusest tagasitulekut, hetke, kui poeg lendab pesast välja ja ema peab end taasleiutama,” sõnastas Kärt Koppel oma arvustuses tabavalt. Ühe etapi lõppu muutis lõplikumaks ka n-ö täiskasvanuellu astumise pärandus, mille Lond Jansenile annab. Nende seas on nii esemeid (nt taskunuga) kui ka soovitusi: jäta abielludes oma nimi alles, tehke varalahusus. Ent kui armastad, siis armasta nii, nagu homset poleks. Ka hetkedele ja inimestele teeb Lond tagasivaate, kui näeme eri kohti Google Mapsis, kus (ja kellega) ta vahekorras on olnud. Mõned neist mälestustest jäetakse endale, mõnest võib aga lahti lasta. Kusjuures selles, kuidas Lond Janseniga suhtleb, on võimusuhe või emalik patroneerimine täiesti puudu. Selle asemel on seesama haavatavus ja huumor nagu publikugagi suheldes. Vahel tundub, otsekui ema kardaks oma last katki teha, puruks pillata. Kordagi ei tehta nägu, otsekui poleks ise kunagi vigu tehtud või et vigade tegemine lõppes mingil eluperioodil (enne laste saamist) ära. Kasvatakse koos – ja nüüd ka lahus – edasi. Kõnealuse kolme ballaadi seas on kaks originaallugu ja üks klassika: Janseni „My Farewell Song”, unelauluna lauldud Neil Young’i „Hey Hey, My My (Into the Black)” ning Londi „My Comeback Song”. Viimane lõppeb sõnadega „Luka, don’t leave me tonight” – tean, et varsti tuleb edasi minna, aga äkki täna veel mitte. Oleme täna veel nii nagu seni.
Kombinatsioon lavalisest ja inimlikust sarmist on raskesti teeseldav – võib-olla sellepärast mõjus nähtu oma nurgelisuses mulle nii tugevalt. Lavastus oli õrn ja hoitud ja julgelt vigane ja ebalev ja kohmakas, ent tekitas väga väheste vahenditega kordades tugevama emotsiooni kui mõni, mille budget’is on viis või kuus nulli. Ma ei taha seejuures kuhjata Londi mingite tiitlite ja tegudega, mille eest ta vastutust võtta ei sooviks. Saati seetõttu, et ka postdramaatilise teatri puhul on etendajatel siiski kindlate mõõtmetega roll. Ei olda lõpuni Ise, sest kas siis oleks enam teater? Siiski on laval üks väga tõeline dünaamika ja see on ema ja lapse suhe. Mind võlus, et neid laval seisvaid inimesi huvitab silmanähtavalt, mida nad teevad ja kas see õnnestub. Et lisaks inimesele, kes kõnnib läbi tühja ruumi, vajatakse veel ka kedagi, kes seda tunnistab ja kaaskogeb. Värskendav on näha kohmakust, haavatavust, eneseirooniat. Tunnet, et sellel kõigel on päriselt mõte ja kaal. Ja et kõik senine on olnud vaeva väärt. Ma arvan, et nii Maike Lond kui ka Lukas Jansen võivad oma lavapartneri üle (ka väljaspool seda saali) väga uhked ja tänulikud olla.
Johanna Rannik on politoloogiaharidusega teatriteaduse magistrant ja kultuurikriitik.
