Kunstnik Hanna Samoson kutsub lugeja jälgima teose loomise protsessi. Lootuses, et iga asi viib järgmiseni, pani ta maha algpunkti ning ajas just nagu detektiiv taga märke ja seoseid. Milline teos võib kooruda teekonnast, millel käija ei püüa kinni hoida juba eelnevalt teadaolevast seisukohast, vaid laseb läbi kogemuste tähendusel samm sammu haaval sündida?
Mistahes intsident võib käivitada sündmuste ahela, mida ei ole võimalik ette ennustada. Õun, mis kukub Newtonile pähe, mõni filmis kuuldud lause või Leonardo Di Caprio surm „Titanicus”, mida nägin, kui olin kümneaastane.
Alustada teksti sõnadega „kõik algas” on niivõrd apetiitne, samas imelik, sest ma tean, et kõik algas tegelikult juba varem, aga selleks, et midagi terviklikku luua, et „vikerkaaresild” saaks ületatud, et seemnest võrsuks vili ja et maa muutuks taevaks, on vaja piire, kus sees saaks toimuda seiklus. Kasvõi nagu praegu: 14 000 tähemärki, toimetaja ettepanek ja tähtaeg.
Ehk siis: kõik algas eelmise aasta maikuus kunstiraamatumessil Fair Enough. Pidi olema mingi põhjus seal olemiseks, muidu ma poleks seal olnud. Lahkusin Petja Heiskaneni ja Ronja Siitoneni ühisväljaandega „Doppler Effect”. See teos istutas mu teadvusesse küsimuse – justkui seemne –, mis hakkas seal pöörlema ja viimaks jõuliselt vormi võtma kuus kuud hiljem:
Kas maja on võimalik punaseks värvida sinise värviga?
Kui võluv on sellest küsimusest läbikumav reaalsuse mängulisus! Katsetused ja avastused loomingus on mind toonud arusaamani, et kui on küsimus, siis on sellele ka vastus. Hiljuti uuesti filmi „Tavalised kahtlusalused” vaadates sain sealt hea mantra, mida muudkui korrutama hakkasin: „Give me the fucking keys, you cocksucker, motherfucker!!!” Muudkui korrutasin seda ja naersin. Give! Me! The! Fucking! Keys! Anna võti siia! Mis võti, ei tea. Ja võib-olla just seetõttu, või mingil muul, seletamatul põhjusel hakkas see võti tasapisi ilmuma. Mitte objektina, vaid arusaamana, et kõik sõnad ja objektid on kui tunnelid, milles saab kaevata sügavamale. Kaevates läbi „maja”, „punase” ja „sinise”, hakkas paistma midagi, mis ei olnud enam kujund, vaid tunne. Ilmnes küsimuse sügavam, liigutama panev jõud: soov mõista, kuidas saavutada kestev turvatunne, ilma et peaksin ohverdama oma tõe. Selle, mis paneb südame helisema.
Muudkui korrutasin ja naersin: Give! Me! The! Fucking! Keys! Anna võti siia! Mis võti, ei tea.
***
Olen tulnud koeraga välja. Kõnnime mööda pisikest tänavat metsatuka suunas, sest soovin Uku jalutusrihmast lahti lasta. Näen kümne meetri kaugusel midagi lillat ja tean: see on mulle. Lähemale jõudes selgub, et need on kaks koerajunni lillades kilekottides. Teen nendest oma punase Olympuse point-and-shoot-kaameraga pilti, justkui markeerides tõendusmaterjali: see juhtus päriselt. Kotikesed küsivad vulgaarselt: „Nii, Hanna… Kas oled asunud teekonnale, et mõista, kuidas sitast saia teha?” Pööritan silmi, aga edasi sammudes mõistan, et põhimõtteliselt nii on. Ma tahan teada, kuidas luua toormaterjalist, väetisest, kaosest midagi jätkusuutlikku.
Kõnnin edasi ja taas kutsub mind enda suunas kaugelt määratlematu. Hetk hiljem hoian käes plastikust kollast võrkkotikest. Kollane värv suunab mõtlema tahtejõust. Mõtlen tahtejõule kui turvavõrgule ja samas kui trampliinile. Õige pea korjan üles valge nipuka, millele järgneb must. Kombineerin need enda käes lõpmatuse märgiks. Ilm on vihmane ja rõske, tunnen, et minus ei ole liiga suurt elevust, et mul ei ole inspiratsiooni; kahtlen, vean jalgu järele. Tahaks tunda rohkem elevust. Kas see prügi pealt lugemine on nii põnev? Selle mõtte sabast justkui kinni haarates tormab mu koer Uku minema. „Ah, küll tuleb tagasi,” mõtlen, ja jalutan edasi. Viis minutit on möödunud ja Ukut ei ole kuskil.
Olemine elavneb, huvitav, kas see kõrgendatud pinge saabus tõesti tellimise peale? Elu on nüüd tõesti veidi põnevam. Ringi kõndides ja Ukut otsides käivad peas ringi igasugused spekulatsioonid, et kuhu ta küll läks ja et ega midagi ei ole juhtunud… Võib-olla on siin mingi sõnum?
Uku ilmub välja. Katsetan, mõtlen selle peale, et mida võiks elult veel „tellida”. Tellin veel põnevust! Et teekond oleks täis taipamisest tulenevat rõõmu! Et lõpuks mu reaalsus mureneks ja läheks uutmoodi kokku!
Koju jõudes mõtisklen taas tahtejõu üle. Kui hea oleks, kui pidevalt oleks kõrval keegi, kes julgustab tegutsema ja ütleb: „Hanna, sa saad hakkama! Sa oled nii tubli, kõik on hästi. Mine vaid edasi!” Ja nii edasi… Kuivõrd ennast on teinekord nii raske julgustada, siis otsustasin valmistada kollasest plastikust mehikese, kes seda rolli täidaks. Enne kui jõuan tegutsema hakata, kõlavad juba tema sõnad: „Mine ruttu sinna Kungshami kasutatud asjade poodi. Tee kähku, sest pood pannakse kinni 45 minuti pärast! Sealt saad edasised juhised!”
Tunnen teatavat elevust, aga samas veidi kahtlen ka. Tahan rohkem kinnitust! „Mis on selle projekti potentsiaal?” küsin Rider-Waite’i tarokaardipakist kaarti võttes. Saan mõõkade üheksa, mis kujutab meest, kes on kinni jäänud oma kahtlustesse, samas katab ta jalgu kaunis roosiline tekk. Tõlgendan seda järgmiselt: ära kassi, tõsta pea üles ja märka, et su jalgeesine on viljakas! Äkki ma leian sealt poest endale samasuguse roosilise teki?
Sõidan 40 alas 50-ga, jõuan poe juurde 14 minutit enne sulgemist. Lähen otsejoones tekkide juurde, aga esmapilgul ei jää mitte midagi silma. Põhimõtteliselt võiksin ju sealt midagi võtta, aga mõtlen, et ei… Ma ikkagi tahan ära tunda, et see, mis ma valin, on tõesti SEE. „Tekid… Hmm… vaibad? Vaip on suht lähedal tekile.” Vaipade juures silman toolipatju ja seal nad on. Kaks roosilist istumisalust. Pildistan! Need kulunud istmealused ei eruta mind eraldiseisvalt üldse, aga kuna need on roosilised nagu tekk tarokaardil, siis usun, et need on mulle. Poe sulgemiseni on natuke aega, mul on siuke tunne, et tahaks nagu midagi veel. Vaatan ringi, aga miski ei tõmba eriti tähelepanu. Märkan endas väikest pettumust, et padjad pole piisav saak. Ühtäkki aga näen ennast nii selgelt, seda, kuidas minus on pead tõstmas ahnuse uss ja leppimatus sellega, mis mul on. Teen paar sammu tagasi ja ütlen endale: „Hanna, sa ju said selle, mille järele sa tulid. Miks sa kaebled, et rohkem ei saanud?” Leppides olukorraga avastan, et see, mis juhtus, on piisav.
Hetk hiljem jõllitan riiulil Mads Mikkelsoni nägu „Pusheri” triloogia DVD-l ja teen temast pilti. Nüüd ma tean, kuhu edasi. Kopenhaagenisse. „Pusheri” triloogia ning kaks roosilist patja maksavad kokku 15 Rootsi krooni… Juba on tunne, nagu oleksin aastas 1996! Fakt, et maksta saab vaid kaardiga, hoiab mu jalad siiski aastas 2025.
Mul on veendumus (või on see otsus?), et „Pusheri” triloogias ütleb Mads Mikkelson midagi, mis suunab minu narratiivi edasi. Triloogia keerutab meeletult tolmu üles ja pussitab otse südamesse. Peale viit tundi on kadunud piirid filmi ja elu vahel, läbi emotsioonide on kõik üheks sulanud. Tunnen hirmu, häbi, süütunnet ja meeletut kurbust. Õnneks toob hommik selgust ning tolm vaikselt settib. Teise filmi 33. minutil olin teinud screenshot’i, sest tundsin ära koha, mille järele läksin: Madsi tegelaskuju Tonny kihutab varastatud punase Ferrariga autotöökotta lootuses teistele muljet avaldada. Töökojas võetakse see vastu aga kohkumusega: mida me selle, tõenäoliselt kiibitud masinaga, ette peaksime võtma? „Me värvime selle siniseks ja teeme tast jalgrattad!” ütleb Tonny naljatades, kiirelt mööduvas hetkes. Minu jaoks on selles lauses midagi ilusat, äärmiselt sügavat ja kõrget, sest lülitudes justkui ahnuselt ümber suuremeelsusele, vastandub see kogu filmi ja ühtlasi ka maailma valitsevale väärtusloogikale. Punane Ferrari on justkui kontsentreeritud ressurss: üks objekt, üks omanik, üks ego, üks narratiiv, mis ei ütlegi midagi enamat kui, et „vaadake mind!”. Tonny ettepanek aga pöörab selle loogika pea peale. Mängulise ümberehitamise ja jalgratasteks laiali jagamise kaudu saaks võimalikuks keha, pingutuse ja kohalolu kaudu sisemise jõu avastamine ja selle tulemusena kaoks põhjus võimu etendada. Nüüd, kus aeg ei kulu enam selleks, et maailmale midagi tõestada, saab hakata küsima: mis on see, mida mul on pakkuda?
***
Hommikused tumesinised pilved kutsuvad hommikujooksule. Tee peal leian sinise silmamunakujulise eseme, millel kirjas number 3. Pistan taskusse. Avastan uue, seninägemata ala ja leian metsas üksildase valge majakese. On see mulle? Lähenen, vaatan akendest sisse ja märkan toolil roosilist istumisalust – just nagu üks nendest, mille eile endale ostsin! Laual on täringumärg Yatzy. Pildistan kõik üles. Otsustan, et pärastlõunal hangin mängu endalegi. Ootan elevusega, et teada saada esimest punktiskoori. Isegi numbrit teadmata tundub see hästi oluline. Jooksen mööda rada, mis viib läbi kitsa kaljuvahe. Kuskil siin kaotan oma fotoaparaadi, aga see selgub umbes poole tunni pärast kodus.
Jõudnud koju, ei leia ma kaamerat kusagilt. Ühtäkki tabab mind ootamatult tühi tunne ja sellega kaasnev hirm. Märkan, kuidas kaamerata haihtub miski, millele toetuda ja mille taha ennast peita. Kas mu jutustatav lugu üldse seisab püsti ilma fotodeta? Arusaam, et pean tekstile rohkem armastust andma, järgneb kiirelt. Ma ei ole teksti üldse nii palju armastanud, kui ma oleks võinud, sest kartsin, et ma ei oska ja et küll fotod kompenseerivad, et kahest saab kuidagi ühe terviku kokku. Nüüd, siin selles tühjuses olles, näen selgemini sellise suhtumise auklikkust, kuidas ilmselt poleks nõnda seda tervikut sündinud. Kaotus aitab end ümber kalibreerida. Nüüd tahan hoopis kogeda seda maagiat, mida suure õnne korral saab kogeda teise inimesega, kus 1 + 1 ei ole mitte 2, vaid kes teab, kui palju! Kus jõud on nii suur, et loogika kaob ja tulemust ei tea keegi.
Nagu planeeritud, mängin õhtul Yatzyt. Saan skooriks 249. Väsimuse tõttu teeb mu mõistus akrobaatikat, mida on pea võimatu takistada. Kaks, neli, üheksa… 249? 2:49? 2 + 4 + 9? 15? 1 + 5 = 6? 24.09? 2.49 eurot??? Märkan, et külmkapi peal oleva mikrolaineahju peal valesti seadistatud kell näitab 2:37. Ehk 12 minuti pärast on tablool 2:49! Panen kõik tuled kustu ja istun pimedas, jõllitan numbritablood ja pilgu udunedes tundub, et tabloo sai silmad ja jõllitab mulle vastu. Näita ennast! Näib, et liigne ülemõtlemine on viimas selleni, et looming hakkab loojat ära sööma. Õnneks ei kesta õhtu kunagi igavesti.
Hommikul selgemas olekus – hommik on ikka parim aeg – mõistan, et see number ei ole midagi, milleni viib mõistus. Mulle meenub stseen „Titanicust”, kus Picasso maale vaadates sõnab Rose: „See on nagu unenäos olemine või midagi sellist. On tõde, aga puudub loogika.”
Hiljem vaatan õues postkasti, kus peal on numbrid 2 ja 9 ning kaks üksteise suunas vaatavat kassi, kuigi neil puuduvad silmad. Nende vahel jõgi, kus sees on auk. Teisi postkaste uurides selgub, et augu kohal oli enne majakujuke. Tahaks sinna majast vabanenud koha peale ise kirjutada lisaks number nelja, aga loobun ideest.
On 24. detsember. Sööme koos sõber Leoga jõululõunat ja saan talt kingituseks tema enda joonistatud kaardi. Kui räägin talle oma käimasolevast seiklusest, sukeldub ta nutitelefoni ja naaseb kiirelt saagiga: aasta 249. päeval, mis on 6. september, on Rootsis nimepäev Lillil ja Liilianil. Jälle need lilled! Koju jõudes kinnitan Leo kaardi seinal oleva kiviskulptuuri külge ning saadan talle sellest moblapildi, millele järgneb tagasiside: „Tundub, et sellel tüübil on kõik vastused olemas!”
Uuesti kaarti vaadates näen, et tõepoolest… siin on midagi! Kaardil on neli ruutu. Ühtäkki ma tean, mida järgmiseks teha! Pean joonistama pildi, kuhu keskele kirjutan suurelt 249. Et need numbrid on kui tugistruktuur, mille najal saan end vabaks lasta. Katsetan, mis saab. Midagi ju peab saama? Numbrid kirjutan mikrolaineahju ekraani numbrite stiilis… Heh, see ikkagi oli tähenduslik! Joonistama hakates tunnen suurt kergendust ja armastust, mis ilmub justkui kingitusena ärevuse alt välja. See on sõnulseletamatu tunne. Minu armastus joonistamise vastu pole seni kunagi olnud nii suur ja täis lootust.
Mõistan, kuidas mul on alati kõik olemas, et astuda järgmine samm. Olen ühtaegu looja ja detektiiv.
Kui pildi tagurpidi keeran, tekib teadmine, äratundmisrõõm. Number üheksa meenutab mulle ühte lähedal metsas asuvat DJ-putkat. Maaomanik Emil korraldab seal kord kahe aasta jooksul suviti muusikafestivali. See ehitis on mulle varemgi silma jäänud, olen sealt nii palju mööda käinud!
Sammun mäest üles, DJ-putka suunas. Avastan, kuivõrd kõikehõlmava turvatunde annab see, kui on teada, mis on järgmine samm. Sihtpunkt silme ees, on mul kaunis võimalus pühenduda täielikult, olla toimuvast sügavalt huvitatud. Kui palju parem on olla nii ja mitte igal pool laiali. Mõistan, kuidas mul on alati kõik olemas, et astuda järgmine samm. Olen ühtaegu looja ja detektiiv. Kui lihtne võib elu olla…
DJ-putka. Vaatan distantsilt, hingan sügavalt sisse ning sammun selle poole. Selle tagant leian tagurpidi lõuendi, sirutan käe, keeran selle ümber. Püha geomeetria! The seed of life… Eluseeme.
„Pean ise istutama selle, mida ma tahan kogeda… Ja armastama seda, mitte loobuma,” räägin endale ja jätkan: „Seisma juures, mitte kahtlema, minema muudkui edasi… No nagu Jack ütles Rose’ile „Titanicus”: „Luba mulle, et sa jääd ellu. Et sa ei anna kunagi alla, mis ka ei juhtuks, kuitahes lootusetuna olukord ka ei tunduks. Rose, luba mulle seda ja ära kunagi oma lubadust murra.” Ühtäkki, ootamatult, saabub mõte: äkki need sõnad ei olnud pelgalt julgustus, vaid hoopis juhend? Äkki Jack teadis, et kui Rose lubadust peab, siis ühel päeval nad ühinevad taas? Äkki Jack pidigi surema, et Rose saaks saada temaks? Võib-olla meid kõige enam inspireerivad inimesed ei tulegi alati selleks, et jääda, vaid nende kohtamisel on palju sügavam eesmärk – sillutada igatsusest võrsuvat teekonda neile vastava arhetüübi elluärkamiseks meis endis.
Ma olen nii palju alla andnud, sillalt alla kukkunud… Nii palju laevu on põhja läinud, kes teab, kui palju neid veel kuskile elu aegruumi on kinni jäätunud. Kõike seetõttu, et mu hääles pole alati olnud piisavalt jõudu, et iseendale kaasa elada. Sest need hetked, kui vajan enda julgustust kõige enam, on paraku ühtaegu needsamad, kus seda on kõige keerulisem teha. Samas, ehk tuleb kõik see katkine nüüd kokku siin, selles hetkes?
Kas ma tõesti saan istutada ükskõik mida? Aga mida istutada… Kuidas otsustada? Ühtäkki meenub mulle minu veedetud aeg Kopenhaagenis ja Tonny sõnad: „Värvime selle Ferrari siniseks ja teeme tast jalgrattad!”
Hanna Samoson on vaatleja, seikleja, looja.
