Transinimesed jagasid oma kogemusi ametliku soolise ülemineku protsessidega. Milliseid sekeldusi võib ette tulla ja missugune võib välja näha hormoonasendusravi ootamise vaheala?
Eestiski elutsev soovastane ideoloogia ja avalikus ruumis kostuvad transinimesi vaenavad sõnumid panevad pahatahtlikult arvama, nagu sooline üleminek oleks lihtne ja kiire. Tõsiasi aga on, et nähtamatuid piire on palju ja tahtmine hakata käima soolise ülemineku ametlikku teekonda võib olla paras kadalipp, eriti kui soovida sinna kõrvale kvaliteetseid tervishoiuteenuseid. Juba teabe leidmine võib olla keeruline ja teave sageli segane.
Selleks, et jõuda hormoonravini, tuleb esmalt läbida pikk rada. Nime saab muuta lihtsamini, aga sooandmete uuendamine (isikukood, soomarker) ja hormoonide väljakirjutamine koosnevad mitmetest sammudest, mille vahel võib olla aastaid ootamist. Enne 2025. aastat oli tarvis esitada avaldus sotsiaalministeeriumile ja saada ministri käskkiri. Selle nõude muutus tegi transinimeste elu küll lihtsamaks, kuid mitte üleliia.
Praegu kehtiva korra järgi on vaja psühhiaatri hinnangut – täpsemini kindlat diagnoosi F64 ehk „sooidentsuse häired” või veel täpsemini F64.0 ehk „transseksualism” (siinkohal tasub märkida, et diagnoosi nimetus on iganenud ja uuenduste kallal töötatakse). Seejärel tuleb oodata kuni kolm aastat, et jõuda arstliku ekspertiiskomisjoni ette, kes – kui veab – annab nõusoleku hormoonravi ja sooandmete uuendamise kohta. Kui mitte, tuleb taas mõni aasta komisjoni kordusvisiiti oodata. Säärane suuresti paternalistlik lähenemine pikendab protsessi ja venitab selle mitme aasta pikkuseks. Sellel on aga oht mõjuda kehvasti inimese vaimsele tervisele, elu jääb justkui pausile.
Soolise ülemineku sisemiste protsesside tõttu võib isegi pool aastat olla tunnetuslikult tohutult pikk aeg. Kirjanik Paul B. Preciado on ajataju erinevust kirjeldanud tabavalt: „Transsoolise täiskasvanu elus omandavad kuus aastat sama tähtsuse, mis vastsündinul elu esimestel kuudel, kui värvid ilmuvad silme ette, vormid omandavad massi, käed haaravad midagi esimest korda […] Toon esile lapsepõlve õppimise rõõmu, sest sarnane rõõm on uue hääle ja uue nime omandamisel, maailma avastamisel väljaspool mehelikkuse ja naiselikkuse puuri, mis on osa ülemineku protsessist. Kuigi ajaliselt on see periood lühike, muutub see väga pikaks, kui reisid mööda maailma ja leiad end „trendika teemana” meedia tähelepanu keskpunktist; ja kui pead ilmuma psühhiaatri, piirivalvuri, arsti või kohtuniku ette, oled tegelikult üksi.”1
Soolise ülemineku sisemiste protsesside tõttu võib isegi pool aastat olla tunnetuslikult pikk aeg.
Kuigi juba viis aastat tagasi kritiseeriti süsteemi läbipaistmatust ja vildakust 2 ning 2022. aastal andis mõttekoda Praxis välja transtervishoiu juhendmaterjali tervishoiutöötajale 3, on transinimeste kogemused selles ametlikus üleminekuprotsessis endiselt üpris nigelad.
Mis vahe on naisel ja mehel?
Elio (18) oli oodanud kutset komisjoni ette kaks aastat, kui järjekorras vabanes ootamatult koht. Vahetult enne meie vestlust pääses ta komisjoni silma alla. Ta uuris transinimeste kogukonna liikmetelt, kuidas end ette valmistada ja mida komisjoni ees olles arvesse võtta. Mõni hoiatas, et komisjoniliikmed võivad pärida imelikke asju, kuid leidus ka neid, kellele ei tekitanud kogemus erilist piina. Ühtselt anti nõu soolist identiteeti väljendada pigem mustvalgelt ehk rõhutada stereotüüpsemat mehelikkust: välja tuleb näha võimalikult üheselt mõistetav, sest mittebinaarsusele üldjuhul ruumi ei ole, seda võidakse näha kahtluse ja ebakindlusena. Eliol soovitati võtta kaasa ka toetav inimene, kes teda hästi tunneb, sest nii saab komisjonile anda transinimese kogemusest laiemat konteksti.
Kohe alguses oma emaga arstikabinetitaolisse ruumi astudes anti talle pihku vaimse tervise ankeet, kus pidi päisesse märkima, kas ta on naine või mees. See oli esimene tõrge: „Mõtlesin, et mida nad mõtlevad. Ma ei taha sinna midagi märkida,” ütleb Elio nõutult.
Elio tõstab esile, et ealine diskrimineerimine võib olla üks põhjustest, miks teda ei võetud komisjoni ees hästi vastu.
Ankeet täidetud, pidid nad istuma viie võõra inimese ette, kel märkmepaberid pihus ja pilgud Eliole naelutatud. Küsimusi tema sõnul justkui tulistati, need olid suunatud läbisegi nii talle kui ka emale: „Ma üldse ei oodanud seda, aga nad millegipärast küsisid, mis vahe on naisel ja mehel. Kuidas sellele üldse vastata?” Tema jaoks oli arusaadav, kui uuriti teadmiste kohta, mis puudutasid hormoonide töötamist ja kõrvaltoimeid, ent pärimine, kus ta näeb end viie aasta pärast, tundus jabur, sest kes üldse oskaks tänapäeva katkematus muutuste pöörises sellele vastata. Komisjoniliikmetele ei piisanud sellest, kuidas ta endast ja oma lapsepõlvest rääkis, nad pidid lisaks pärima, miks ta ei taha naine olla. „Need küsimused tegid olukorra nii raskeks, ma hakkasin nutma. Terve aja nutsin. Komisjon saatis mind tagasi, saan ilmselt alles mitme aasta pärast uuesti nende ette minna, sest kukkusin läbi. Nutsin ja mõtlesin, et täitsa pekkis, ma olen seda nii kaua oodanud.” Elio ema oli hiljem öelnud, et temagi ei oleks osanud kõigele puusalt vastata.
Elio tõstab esile, et ealine diskrimineerimine võib olla üks põhjustest, miks teda ei võetud komisjoni ees hästi vastu. „Kui samal õhtul transinimeste tugigrupis käisin ja sellest rääkisin, siis enamik vanemaid liikmeid ütles, et neilt selliseid asju ei küsitud. Olen aru saanud, et nad küsivad noortelt meelega sääraseid küsimusi ja kohtlevad neid teistmoodi. Võrdsust pole, kuna komisjoni meelest ei tea noored, mida tahavad.” Lisaks tundis ta, et nutma puhkemine näitas, et ta pole piisavalt tugev ja n-ö mehelikele ootustele vastav.
Tahtejõuga olukorrast läbi pressimine
End Järvamaa ükssarvikuna tutvustav Janya (31) on kohe vestluse algul julge olemisega ja jutukas. Olles endale teadaolevalt üks vähestest päriselt „väljas” transinimestest piirkonnas, peab ta elutahet tähtsaks, sest on omajagu vaenulikke inimesi, kes ei jäta viha näitamata.
Ta ilmutab sügavat nördimust, et ei alustanud oma ametlikku üleminekut teadmiste puudumise tõttu juba kümme aastat tagasi. Infot tuli tikutulega otsida ka aastaid hiljem ning vastuseid hakkas ta leidma alles siis, kui veebis kogukonnagrupiga liitus ja teistelt nõu sai. Kui oma identiteedi mõistmiseks läks naisel kümnend, siis taotluse esitamisest otsuseni jõudmiseni ja hormoonasendusravile pääsemiseni kulus omakorda kolm aastat. Asjade ametlikku kulgu peab ta teistega võrreldes kiireks, ent takistusi oli üksjagu. Psühhiaatrilt diagnoosi saamist võib kirjeldada korraliku maadlusmatšina: psühhiaater ei olnud nõus kirjutama välja vajalikku diagnoosi, isegi kui Janya teadis seda konkreetselt küsida. „See psühhiaater keeras aasta mu elust persse. Ta üritas mulle skisofreeniat pähe määrida,” ütleb ta pahameelega. Alles komisjoni ees – hetkel, mida ta oli oodanud kaks aastat –, leiti, et psühhiaater ei olnudki diagnoosi määranud.
Janya ilmutab sügavat nördimust, et ei alustanud oma ametlikku üleminekut teadmiste puudumise tõttu juba kümme aastat tagasi.
Kui Janya tagasi saadeti, otsis ta kohe uue psühhiaatri, ent temale pidi hakkama nullist seletama, mida transsoolisus tähendab ja et sellel ei pruugi olla seksuaalsusega midagi pistmist. Lõpuks, 2024. aastal tollelt spetsialistilt otsuse kätte saanud ja veidi lühema ooteajaga jälle komisjoni ees, avastati taas, et kirjeldus on digiloos küll olemas, kuid ametlikku diagnoosi pole. Seejärel aeti psühhiaatrit taga telefoni teel ja pärast pingelist ootamist sai diagnoos sisse kantud.
Algas komisjoni küsimuste voor. Janya tajus pärimisi ülevalt alla vaatavate ja kohati vaenulikenagi: „Küsimused olid alandavad: mis sa oled, miks sa selline olla tahad, kirjelda, mis on soomuutus sinu jaoks. Nagu ma ei oleks seda väärt. Toon jätkub: tuttavaid, kes on hiljuti seal käinud, on samamoodi koheldud.” Lõpuks anti talle siiski jah-sõna, mida ta nimetab imeks.
Oma õnnestumist selgitab ta sisemise kõigutamatuse ja vanusega. Ent komisjonist heakskiidu mitte saanud inimeste olukorda mõtestab ta nii: „Meedias käib suur soolise ülemineku tagasipööramise statistika ülepaisutamine. Komisjonis on cishead’id (ignorantsed paiksoolised inimesed – toim.), kes pole võimelised aru saama, mis tähendab olla düsfoorias (ebamugavus seoses rahulolematusega oma keha või sotsiaalse rolliga – toim.). Nad ei usu, et inimesed on transid ja et noored suudavad ise mõelda.”
Vahepealset hormoonasendusravi ootamist nimetab ta vaikselt kannatamiseks, mille tõttu oli elu pausil. „Panin autopiloodil edasi, üritasin lihtsalt mitte sellele mõelda. Juhtisin tähelepanu kõrvale ja hoidsin tänu meelelahutusele mõtted mujal.” Ühtäkki sai ta siiski aru, et on ka muid variante. Tuleb ennast väljendada nii, nagu tundub õige, ja tahtejõuga elust läbi pressida. Janya valis enda välimuse ja stiiliga katsetamise ning pidutsemise, mis tõi positiivset tähelepanu, pakkudes ka piisavalt sooeufooriat. Heaolule andsid lõpliku tõuke siiski hormoonid: „Nüüd on kõik ideaalses korras, kuna keemiline protsess käib ja asjad on paika loksunud. Lihtsam on end peeglist vaadata, keha ja vaim ühtivad. Ootamine on lõpuks läbi – eelmisel aastal algas mu elu.”
Ebaolulised küsimused ja musta turu testosteroon
Sarnane segadus diagnoosi välja kirjutamisega oli ka Tormisel (20), kes oli juba 16-aastaselt veendunud, et on transsooline. Psühhiaater ei olnud ka palumise peale diagnoosi lõplikult ära vormistanud. Komisjoni pääses ta lõpuks aasta eest, ent pabistamine, situatsiooni ebamugavus ja ebaolulised küsimused vedasid alt: „Komisjonis küsiti, kelleks ma tahan saada. Ütlesin, et võibolla rongijuhiks. Nad olid ka selle miskipärast digilukku pannud.”
Kogemust analüüsides kirjeldab Tormis, et ei saanud lõpuni aru, miks tuleb vastata väga kindlale soomääratlusele. Soovides küll vältida liigset sildistamist, nimetas ta end siiski demiboy’ks (end osaliselt, kuid mitte täielikult mehena tajumine – toim.), kuna tundis toona häbi meheks olemise ees. Ta pidas tõenäoliseks, et tunne kaob, kui hakkab end tänu üleminekule rohkem mehena tajuma. „Aga võibolla ma ei seletanud seda piisavalt selgelt ja komisjon ei saanud aru,” mõtiskleb Tormis. Kui komisjon küsis, kust sai alguse identiteedi mõistmine, mainis ta sotsiaalmeediat, mida peab samuti kehvaks sammuks, kuna levinud on arvamus, justkui muudaks sotsiaalmeedia inimesed transsoolisteks. „Oleksin võinud ka rohkem kogukonnalt abi ja tuge küsida,” võtab ta teema kokku.
Komisjonilt eitava vastuse saanud, pani Tormis siiski aja ülakehaoperatsiooniks Rootsi raviasutusse. Seejärel võttis ta ühendust ühe välismaa veebikliinikuga. Küsimustiku täitmise ja spetsialistiga kohtumise järel sai ta veebikliinikust hormoonasendusraviks saatekirja ja retsepti. See kogemus oli tema sõnul hoopis teistsugune – suhtumine oli toetav ja mõistev, anti märku, et klient väärib head elu. Tänu sellele on tal võimalik hormoonravipreparaate soetada küll Eesti apteekidest, kuid need on kallimad ja apteekritel on tekkinud küsimusi-kahtlusi, sest ametlikku diagnoosi ei ole. Kohalikud endokrinoloogid sellesse tema sõnul samuti üleliia hästi ei suhtu, nad peavad seda miskipärast musta turu hormooniks. Adekvaatset tervishoiuteenust on olnud raske saada, sellele lisaks on Tormisel suurem vastutus – tuleb olla iseseisev ja teada, kuidas hormoone manustada. Siiski ootab ta ametlikku kohtumist komisjoniga, ent saadetud kirjadele pole ta praegu vastust saanud.
Välismaa veebikliiniku hormoonasendusravi kogemus oli Tormise sõnul teistsugune – suhtumine oli toetav ja mõistev, anti märku, et klient väärib head elu.
Inimlikkuse suunas
Lugu tehes rääkisin teistegagi. Leidus neid, kes on kogemuse asjus kriitilised, ning ka neid, kelle takistusrada kulges üpris valutult, kui vähemalt kolmeaastane ooteaeg kõrvale jätta. Raskus seoses inimliku tervishoiuteenuse ja selle kättesaadavusega või ebamugav kogemus komisjoni ees kõlas aga pea kõigis vestlustes.
Kuigi sooline üleminek on inimeseti erinev ja kõik ei soovi hormoonasendusravi, võib sellele kiire ligipääs olla võtmetähtsusega neile, kel seda tarvis. Nagu sedastatakse loo alguses mainitud Praxise koostatud juhises: „Rahvusvahelised trans-tervishoiu juhendid ning teadusuuringud kinnitavad, et hormoonasendusravi aitab transinimestel leevendada soolist düsfooriat, soolisest düsfooriast ja vähemusstressist tingitud vaimse tervise häireid, tõsta nii vaimset kui füüsilist heaolu ning luua tingimused soolise eufooria tundmiseks.” Juhendis kritiseeriti juba siis olukorda, mis endiselt kehtib – Eestis on vaid üks arstlik komisjon ja inimesel pole võimalust küsida teisest arvamust, soolist identiteeti hindavad ja selle üle otsustavad kõrvalised isikud ning ooteajad on pikad. [3]
Sotsiaalministeeriumi soovahetuse arstliku ekspertiisi komisjoni esinaine Kai Haldre (pikem kommentaar teksti lõpus) on märkinud, et kui transinimesel pole meditsiinilist sekkumist tarvis, ei ole probleemi. Juhul aga, kui seda vajatakse, peavad arstid iga otsusega võtma vastutuse. Interdistsiplinaarne komisjon lähtub Haldre sõnul sellest, et inimene on tervik ning esmalt tulebki koguda teavet ja selgitada koos patsiendiga välja, mis võiks olla tema teekond ja kuidas oleks parem edasi minna. Sealjuures rõhutab ta tõenduspõhisuse olulisust: „Me läheneme nii, nagu klassikaliselt meditsiinis: vaatame inimest tervikuna, mõtleme, kuhu ta tahab välja jõuda, miks tal on sellised mõtted tulnud, kas diferentsiaaldiagnostiliselt on mingisuguseid teisi teemasid, millega peaks tegelema, kas on terviseriske. […] Ühtegi otsust ei tehta ilma patsiendi vajadusi arvestamata.” Tema sõnul on transkogukond ja igaühe vajadused heterogeensed ning teemat ei tohiks panna n-ö mustvalgesse lahenduste kasti. Haldre on maininud, et psühhiaatriline kaardistamine – mida on transkesksed lähenemised kohati kritiseerinud, pidades praktikat diskrimineerivaks ja stigmatiseerivaks – on äärmiselt vajalik. Ta rõhutab, et kuskil maailmas ei käi nii, et inimene nõuab hormooni ja arstid peavad seda kohe välja kirjutama. 4
Interdistsiplinaarne komisjon lähtub sellest, et inimene on tervik ning esmalt tuleb koguda teavet ja selgitada koos patsiendiga välja, mis võiks olla tema teekond ja kuidas oleks parem edasi minna.
On ilmne, et olukord, kus hormoonasendusravile pääseb pelgalt n-ö kabinetti sisse jalutades, ei ole lahendus. Värskeid kogemuslugusid kokku kogudes samas nähtub, et kuigi olukord on läinud viimase viie aastaga paremaks, siis tervishoiuvaldkonnas on transinimeste mittemõistmist palju ja ooteaeg hormoonasendusravini jõudmiseks liiga pikk. Jääb siiski loota, et olukord on paranemas ja tervishoiutöötajad ning transinimesed leiavad ühise keele.
Kai Haldre kommentaar:
Eesti meditsiinisüsteemi aluseks on inimõigused, meditsiinieetika põhimõtted ja tõenduspõhine lähenemine. Samas on oluline tunnistada, et inimeste kogemus tervishoiusüsteemiga, eriti haavatavas olukorras, võib olla väga erinev, ja kirjeldatud lood väärivad tõsiselt võtmist. Meil on väga kahju, kui komisjoni töö või küsimuste esitamise viis on inimesi haavanud või jätnud vaenuliku mulje.
Sotsiaalministeeriumi loodud interdistsiplinaarse arstliku ekspertiisikomisjoni (AEK) tegevus lähtub ministeeriumi määrusest ja käskkirjast ning rahvusvahelistest trans-tervishoiu käsitlusjuhistest ja teistest tõenduspõhistest allikatest pärit informatsioonist. Oluline on rõhutada, et erinevalt paljudest arstlikest erialadest on trans-tervishoius tõendusbaas mitmete kesksete kliiniliste ja eetiliste küsimuste puhul piiratud ning osaliselt vastuoluline. Väga paljud tähtsad küsimused on jätkuvalt vastuseta, kuna puuduvad asjakohased pikaajalised usaldusväärsed uuringud.
Iga juhtumit käsitletakse individuaalselt ja otsused põhinevad terviklikul kliinilisel hinnangul, mitte ideoloogial ega ühiskondlikul survel. Transinimesed väärivad samasugustel kriteeriumitel põhinevat hoolikat ja tõenduspõhist lähenemist, nagu on lepitud meditsiinis kokku kõigil teistel teemadel. Ministeeriumile on andnud nõusoleku kuuluda AEKsse pikaajalise kogemusega arstid ja kliinilised psühholoogid, kellel on professionaalne huvi tegeleda transinimeste abistamisega ja ennast selles valdkonnas pidevalt täiendada. Komisjoni liikmete eesmärk ei ole väravavalve, vaid vastutustundlik meditsiiniline otsustamine olukordades, kus eksimisrisk võib olla väga kõrge.
Soolise ebakõla püsiva olemasolu hindamise teeb keeruliseks asjaolu, et enamik pöördujaid on kas hilisteismelised või varastes 20. eluaastates ehk veel lapsest küpseks täiskasvanuks kujunemise protsessis. Pöördunutest ligikaudu kaks kolmandikku on sünnisoolt tüdrukud, kellel avaldus soolise ebakõla tunnetus esmasena teismeliseeas. AEK kogemuse põhjal esinevad suurel osal pöördujatest kaasuvana tõsised vaimse tervise raskused ja/või traumaatilised lapsepõlvekogemused, mis on ilmnenud enne soolise ebakõla teadvustamist. See ei tähenda, et sooline ebakõla oleks nende raskuste tagajärg, vaid et meditsiiniliste otsuste tegemine toimub sageli juba väga keerulises psühhosotsiaalses olukorras. Seetõttu – nagu on välja toodud ka näiteks Soome vastavates tegevussoovitustes – on soolises segaduses noore jaoks esmaseks abistamise sammuks sageli pikemaajaline professionaalne psühhosotsiaalne toetus, mitte kohe pöördumatute kehaliste muutustega kaasnev meditsiiniline sekkumine. See ei tähenda, et meditsiiniline üleminek ei võiks olla osade inimeste jaoks vajalik ja abistav, vaid et selle ajastus, eeldused ja tugisüsteem on kriitilise tähtsusega.
Mitmete uuringutega on näidatud seaduspära, et mida nooremas vanuses ja mida vähesema psühhosotsiaalse toega on meditsiinilisi sekkumisi alustatud, seda suurem on tõenäosus, et ravi katkestatakse, kuna soolise ebakõla tunnetus ajas muutub. See on inimese jaoks väga raske olukord, kuna toimunud võivad olla pöördumatud kehalised muutused, millega tuleb elada kogu elu. See vastutus sunnib komisjoni olema ettevaatlik ka olukordades, kus ootamine on subjektiivselt äärmiselt koormav.
Alates 2022. aasta veebruarist on AEK konsiilium kohtunud pea 300 abivajajaga. See on olnud unikaalne ja õpetlik kogemus ning oleme tänulikud kõigile, kes on oma lugu meiega jaganud. Need on olnud kohtumised inimestega, kes otsivad sageli abi väga keerulisel eluhetkel. Tänu sellele on AEK liikmetel praeguseks selgem ülevaade pöördujate olukordade mitmekesisusest ja vajadustest ning ka sellest, mis punktides süsteem ei toimi nii inimlikult või läbipaistvalt, kui peaks.
Kai Haldre (MD, PhD) on naistearst ja sotsiaalministeeriumi arstliku ekspertiisikomisjoni esimees.
Eva Ševtšenko on graafiline disainer, muusik ja vabal ajal ka nohik.
- Preciado, P. B. 2022. Can the Monster Speak? Fitzcarraldo Editions, lk 20–21. ↩︎
- Kuusik, A. 2021. Läbipaistmatu süsteem ja hinnanguid andvad spetsialistid ehk Kuidas kohtleb riik trans-inimesi. – Feministeerium.ee, 05.07. ↩︎
- Allikvere, E.; Sepper, M.-L. 2022. Trans-tervishoiu põhitõed. Juhendmaterjal tervishoiutöötajale. – Mõttekoda Praxis. ↩︎
- Pulk, M. 2024. #40: Sooline üleminek: vaimne tervis, seadus ja arsti vastutus. – Mis mõttes?, 16.12. ↩︎
