Samal ajal kui eestlaste iibe oma südameasjaks võtnud erakond Isamaa paneb Tallinna linna juhtides rohepoliitikale pidurit, ilmub maailmas järjest rohkem uuringuid, mis kirjeldavad linnalooduse olulisust laste arenguteel.
Meie neljanda korruse korterisse Tallinna kesklinnas lisandus üle-eelmisel suvel beebi. Ehkki elame liftita majas, käisime kojutulekust saati iga päev õues. Vanemluses on palju instinkte ning üks minu omasid on see, et igapäevasest õues aja veetmisest arenes erakordselt rahulik ja rõõmus titt.
Beebid on oma keskkonna suhtes ülitundlikud. Ehkki nende jaoks pole esimestel elukuudel suurt vahet, kas nad vaatavad lakke või roheliste puulatvade vahelt piiluva sinitaeva poole, sest nende nägemismeel piirdub uduse mustvalge lühinägelikkusega, siis vanematele on looduses liikumine võimalus leevendada ärevust ja ka sünnitusjärgset depressiooni. Ehk laob ülivarajane kokkupuude tuule, valguse, veekohina ja muude loodusnähtudega beebidele ka vundamendi, et edaspidises elus paremini kohaneda?
Loodusesse kiindumise hüpotees
Kodust mitte kaugel, minu kunagise lasteaia vastas Gonsiori tänaval raiuti mõni aasta tagasi maha kolm majesteetlikku sajandivanust tammepuud. See tegi mind ootamatult kurvaks. Kas see on veider? Ehk mitte. Biofiilia ehk loodusesse kiindumise hüpotees põhineb arusaamal, et inimesed on veetnud tuhandeid aastaid, järgides looduse rütme, ning see silmapilk, mille oleme elanud tehiskeskkondades, ei ole suutnud sugugi lõhkuda meie sügavat sidet loodusega.[1] Hüpotees ei põhine empiirilistel tõenditel, vaid inimkonna kultuuriajalool, kus loodus on olnud aukohal läbi aja ja ruumi – küll aga on (öko)psühholoogid uurinud viimastel aastakümnetel laialdaselt looduse ja inimeste suhte (või selle puudumise) tähendust.
Nii on näiteks leitud, et puud ja loodusalad on laste heaoluks asendamatud – selline keskkond arendab keskendumisvõimet, loovust, emotsionaalset taastumist, annab rohkem energiat, vähendab depressiooni ja stressi ilminguid ning toetab autonoomia arengut, võimaldades seigelda aladel, mis ei ole täiskasvanute kontrolli all.
Puud ja loodusalad on laste heaoluks asendamatud – selline keskkond arendab keskendumisvõimet, loovust, emotsionaalset taastumist, annab rohkem energiat, vähendab depressiooni ja stressi ilminguid ning toetab autonoomia arengut.
Peale varju ja silmailu pakuvad puud lastele ka ohtralt võimalusi, et mängida peitust või kulli, ronida või loendamatutel muudel viisidel loovust arendada. Linnaloodus saab olla sealjuures toeks nõrgema sotsiaalmajandusliku taustaga lastele, kellel on piiratumad võimalused metsikut loodust „külastada”.
Kodulähedane loodus aitab lastel keerulistes olukordades stressiga paremini toime tulla – looduses veedetud aeg arendab sarnaselt tähelepanu taastamise teooriaga[2] suunatud tähelepanuvõimet[3] ning loodusalad tõmbavad mitmekesiste taustadega lapsi ligi sõprussidemeid looma. Ühe uuringu kohaselt toob iga side, mille laps loob looduses teiste olenditega, teda loodusele lähemale. Sellest sidemest areneb positiivne suhtumine ja käitumine looduses, mis võimendab ajapikku oskust näha ümbritsevat teiste vaatepunktist ning arendab empaatiavõimet.
Vajame rohkem metsikut loodust
1974. aastal sõnastatud „kogemise väljasuremist”[4], mis kirjeldab iga uue põlvkonna aina vähenevat otsest kokkupuudet loodusega, on käsitletud viimasel aastakümnel olulise ökoloogilise nähtusena; lapsed on selle mõjust eriti puudutatud. Ükskõiksus looduse vastu võib olla üks põhjustest, miks Eesti lastest vaid veerand liigub õues piisavalt. Lapsepõlves kogemata jäänud looduskontakt pärsib kiindumust looduse vastu ka tulevikus.
Teine mõjukas termin – „loodusvaeguse häire”[5] – kirjeldab laste ja looduse vahelise sideme nõrgenemisega kaasuvaid probleeme.[6] Loodusvaeguse häire ei ole meditsiiniline diagnoos, vaid katusmõiste. Selle „ravi” kätkeb laste puhul looduses mängimist ning selle tundmaõppimist, näiteks liike nimetades. Noorukeid uurides on leitud, et loodusvaegus kahjustab nende sotsiaalsust ja säilenõtkuse arenemist, mis omakorda suurendab ärevus- ja depressiooniriski.
Linnaloodus saab olla toeks nõrgema sotsiaalmajandusliku taustaga lastele, kellel on piiratumad võimalused metsikut loodust „külastada”.
Loodusvaeguse uurijad on täheldanud, et ligipääsust loodusaladele on olulisem kiindumus loodusesse. Ei piisa sellest, kui läheduses on rohealad, vaid vaja on keskkonda, mis võimaldab mõtestatud interaktsioone, eriti linnaruumis, kus eriilmelist loodust leidub vähem kui maal. Algkooliealiste laste puhul täheldati taolisi relatiivseid interaktsioone rohkem metsikus (puud, kivid, linnud, muda, samblik, madalad puuoksad jne) kui hoolitsetud (pügatud muru, kännud ja taimestikuga piiratud alad) looduskeskkonnas. Seega on tarvis peale puude ja muru ka õistaimi istutada, et lapsed saaksid lilli nuusutada, ning ökosüsteeme kaitsta, et linnametsas oleks võimalik jälgida oravaid toimetamas.
Üks võimalik lahendus: metsakoolid
Tallinnas on rohealad jaotunud linnaosade vahel ebaühtlaselt ning tihti pole need kaitstud ei müra ega ka õhureostuse eest, näiteks kesklinnas asuv Politseipark, läbi mille mina oma neljapäevase beebi koju jalutasin ja kus me nüüd igapäevaselt mänguväljakul käime, on ümbritsetud igast küljest 40 km/h kiiruspiiranguga sõiduteedega ning sealne müratase on pidevalt üle normi. Hoolimata nimest on seal jalutades tunne, et pargiga on sel vähe pistmist.
Rootsis (üks puhtaima õhuga riike maailmas) tehtud uuringuga leiti, et kokkupuude isegi vähese õhureostusega suurendas noorukitele psühhiaatriliste haiguste raviks väljakirjutatud ravimite vajadust. Ka Eesti räägib uhkelt, et meie õhk on Euroopa mastaabis puhtaimate hulgas, kuid tänu liiklustiheduse kasvule ja sõidukite arvu suurenemisele ei ole siinne õhukvaliteet muude riikidega võrreldes paranemas. See ilmestab, kui oluline on rohealade kvaliteet.
Noorukeid uurides on leitud, et loodusvaegus kahjustab nende sotsiaalsust ja säilenõtkuse arenemist, mis omakorda suurendab ärevus- ja depressiooniriski.
Üheks otseseks vastuseks loodusvaegusele on metsakoolid – Skandinaaviast Inglismaale ja mujale maailma eksporditud vähestruktureeritud õppekavaväline iga ilmaga metsas toimuv õppetöö. Metsakoolid toetavad vaimset tervist ja tõstavad tuju. Nende mõju on eriti tuntav vaimse tervise häiretega laste seas.
Mõned uurijad kutsuvad aga loodusvaeguse häiret valediagnoosiks, mille puhul vaadatakse sümptomeid ravides mööda probleemi tegelikest põhjustest, mis peituvad kultuurilistes, poliitilistes ning majanduslikes süsteemides. Samuti on leitud, et linnaloodusel on keskne roll kogemise väljasuremise vähendamises ja et looduse kogemise olulisus tuleb viia laiema publikuni, kuna praegused poliitikakujundajad ja linnaplaneerijad käsitlevad rohealasid elukeskkondades luksuse, mitte vajadusena.
Teaduskirjandust läbib tõdemus, et vajadus on kahepoolne – loodus vajab ka linnalapsi. Seal, kus täheldati, et looduslähedus hoiab laste vaimset tervist ning arendab neis olulisi oskuseid, leiti ühtlasi, et looduslähedastel lastel on ka suurem huvi looduskaitse vastu. Ehk kasvavad loodusega ja loodusest kasvanud lastest täiskasvanud, kes seisavad julgelt liigirikkuse, loodusalade ja saja-aastaste tammepuude eest.
[1] Jones, L. 2022. Paradiisi kaotades. Miks meie meeled vajavad loodust. Puänt.
Wilson, E. O. 1984. Biophilia. Harvard University Press.
[2] Ingl attention restoration theory. Siin ja edaspidi autori tõlked.
[3] Ingl directed attention span.
[4] Ingl extinction of experience.
[5] Ingl nature deficit disorder.
[6] Louv, R. 2005. Last Child in the Woods: Saving Our Children From Nature-Deficit Disorder. Algonquin Books.
Elina Kivisoo on põline tallinlane, kes on viimased viis aastat kesklinnas elanud. Õpib Tartu Ülikoolis ühiskondlike muutuste juhtimise teisel kursusel, lootes linnaruumis positiivseid muutusi juhtida.
