Kuidas on olla 20-aastane 21. sajandi teise veerandi hakul? Mille arvelt leida aega kirjutamiseks? Missugust luulet vajab maailm?
Luuletaja Triinu Kree sai n-ö laiemale (kultuuri)avalikkusele tuttavaks õige noorelt, kui ta avaldas 2023. aastal napilt 18-aastasena oma debüütluulekogu „Kajakalinnad” (kirjastus Hea Tegu), mis kohe ka Betti Alveri debüüdiauhinnale nomineeriti. 2024. aastal võitis ta Värske Novelli novellikonkursi peapreemia fragmentaarse tekstiga „Kesköökülm” (loe kogumikust „Eesti novell 2025”!). Möödunud aasta lõpul ilmus – nüüd juba 20-aastasel – Triinul teine luulekogu „Vingerpussy”.
Saame õige tuttavaks. Millega sa neil päevil tegeled, mis elu elad? Või siis: mida sa teed siis, kui sa näiteks parajasti ei kirjuta?
Oma igapäevase kahe töö – ühes taaskasutusbutiigis ja ühes stuudiopoes, lisaks olen jõudumööda ja vastavalt teatrite huvile teatrikriitik ERRi kultuuriportaalis – ja kultuuriteaduse bakalaureuse kõrvalt tegelen hinges eelkõige selle 20-aastaseks inimeseks olemise õppimise ja siin ääretult uskumatus maailmas oma mõtete navigeerimisega. See kõik kõlab küll hästi sedamoodi, et kirjutamiseks viimasel ajal aega polegi, ja no tõsi, elu sunnib teda praegu pragude vahele mahutama. Või noh, ei sunnigi, ta ise poeb sinna mingite haavade, maailma ülekoormavusest tekkiva kohatise apaatsuse ja hirmude täiteks… Sest mulle kohutavalt meeldib tundeid sügavalt tunda, see on üks õnnistus ja õnnetus, aga tunnen end siis elusana, just läbi luule, ja see on täiesti kohutavalt suurepärane üle öötaeva sööstev näpistus.
Kuidas see 20-aastaseks inimeseks olemise õppimine käib, kuidas sellega läheb?
Olen viimasel ajal väga palju maadelnud mõtisklustega, et kuidas peaks praegune minu põlvkonna noor leidma võimalikult inimliku ja elu lõpus mittekahetsetava balansi „normaalselt õppimise ja töötamise” ning justkui kokkukukkuva maailma veerel veel ekstra elu sissehingamise vahel… Miks on maailm dementsete, ühe jalaga hauas ja teisega vaimuhaiglas olevate vanameeste ja paraku omal moel ka nende pooldajate käes ja mina pean aina tõusvate maksudega kuidagi noor ja lahe ja samal ajal hästi ruttu hästi edukas olema? Küsitakse aina, kuidas ma jaksan, kaks tööd, kool, esinemised, žüriid, mingid sõitmised… Aga peab jaksama. Mina ei näe oma „karjääri” ehitamist muudmoodi kui võimalustest kinni haarates ja silmad lahti kulgedes. Ja süsteemi ees kummardamata jätmine võiks ju end ometi õigustada, ent saan ka aru, milline privileeg see on, et ei pea näiteks hülgama kooli, et käia ainult kuskil laotööl. Ma arvasin veel aastake või nii tagasi, „Kajakalinnade” aegu, et ma kuidagi hakkan valmis saama, aga oo ei, ma alles algan. Hirmus ja kummaline kinnihoidmise ja lahtilaskmise kompav mäng on see kõik.
Ehkki mõnelegi kirjandushuvilisele (nagu minule) sai su nimi tuttavaks alles mõni aasta tagasi, lugesin nüüd Postimehe noorteportaalist Juunior sinu intervjuud aastast 2021, kus ütlesid: „Mõned luuletused kirjutasin 1. ja 2. klassis. Kõige esimese loo panin paberile 4. klassis. Intensiivsemalt hakkasin kirjutama 11-aastaselt.” Paistab seega, et „intensiivselt kirjutanud” oled varsti juba pool elu! Selle aja jooksul juhtub arvatavasti mõndagi. Mida oled sina kirjutamise kohta – ja enda kohta kirjutajana – selle teekonna jooksul õppinud?
Erinevalt ehk põhikooliajast tunnen nüüd, et mingit koidulalikult tõsiselt-tõsiselt pühendunud lokirullidega kirjutajat minust ei saa. Eks mingi sektor minust imetleks, kui suudaksin olla niivõrd pühendunud, aga praegu olen lummatud nii paljudest asjadest ja ei ühestki päris täielikult-pühalikult. Ma olen kuidagi valdkondadevaheline fuckboy, ma proovin, hingan ja uurin, aga samas, kui juba midagi ette võtan, tahan seda muidugi teha võimalikult hästi ja ikka aina paremini. Muutun siis enda vastu veidi diktaatorlikuks, ma võtan asju väga tõsiselt. Teisi jälle mitte nii väga, kuigi ehk võiks.
Lapsepõlvekeskkonna tõttu olen nüüd veidi nagu aedikust välja lastud vasikas, tahan avastada ja ringi kablutada, aga mitte näiteks klubides, vaid pigem üksi hästi palju ringi käia ja avastada, eksperimenteerida, endast aru saada, end lõpuks – loodetavasti – kuskile oma peas ära parkida, et poleks liiga erinevate arusaamade vahel visklemist. Luuletamine aitab sellega, selle võrdlemisi pohhuistlikult elu poole õlgu kehitava lootusetu naeratusega, aga siiski heaks jäämisega. Ma usun, et ma ei lõpeta luuletamist kunagi. See on ilus asi, väga-väga ilus ja kriipiv, aitab jäädvustada tundeid ja aistinguid, nagu fotod näiteks enamasti ei suuda.
Millist luulet sa hindad? Millist luulet on maailmale vaja?
See võib kõlada äratõusnult või sõrme viibutavalt, aga minu jaoks isiklikult teeb inimese praeguses maailmas tõsiseltvõetavaks äng, mis ei ole seotud ainult tema enda eluga. Nii palju on täiesti ulmelisi inimvaenulikke jamasid maailmas, et kui see loomeinimeses ikka kohe üldse muret ei tekita ja ka ta loomes kuidagi ei kajastu, siis mul kahjuks tekib väike eelarvamus, et kas ainult lilledest ja heteronormatiivsest printsess-lossitornis-õhkamisest sulle tõesti aitabki… Ka seda on vaja, et mitte päris hulluks minna, aga minu meelest taolise luule, et seda niimoodi massiliselt „toota”, aeg on läbi. Maailm vajab ühiskonnakriitilisust, vana taasmõtestamist, elupunki, millegi omakasupüüdmatu poole küünitamist, tahet mingitki millimeetrit paremaks muuta.
„Vingerpussys” on sul selline koht: „mulle pole kunagi meeldinud keskpäevad […] aga mulle meeldivad hommikud ja õhtud / ja ööd / see mis ümbritseb oodatut / justkui peamist” (lk 49). Niisiis tundub, et luuleminale mahult suurem osa ööpäevast meeldib! Kuidas sinu jaoks ajahetk kirjutamist, inspiratsiooni jne üldse mõjutab? Või mõjutavad ikkagi rohkem muud asjad – sündmused, mis hetkedes toimuvad?
Aeg mõjutab seda vägagi, aeg ja mis elus juhtub, ette satub, jalust rabab, sügelema hakkab. Kevad ja suvi tõepoolest avavad mingid kanalid, muul ajal istud kerge eestlasliku depressiooniga kontoris ja õhtul sumpad läbi pruuni lume heal juhul naeratades leiba ostma. Reisimine on väga suur enesemõtestamisega abistaja ja see käib mul luuletamisega käsikäes. Ma ei reisi palju, aga kui selleks on privileeg ja võimalus, on see imeline. Saad kuskile ära, end „kodus” ümbritsevatest siltidest lahti, saad olla üks anonüümne kübe ja seeläbi enda ehedast loomusest aru saada ja selle juurde tagasi tulla. Läinud suvel soolotripil Šotimaal olin poole reisist palavikus ja nohus, aga kui terveks sain, tekkis mingi pühalik tänutunne elu ja enda vapruse ees, mitte konkreetselt üldse tolle reisiga seoses, vaid üleüldiselt, inimene kannab ju kõike kaasas. Siis kirjutasin öösel Dunoonis Hunters Quay kaldal luuletuse ja teadsin kohe, et see peab ka „Vingerpussysse” minema: „sa ei tea kus ma olen / sa ei tea kus ma olen / ja sa ei saa mind kätte…”
Kogumiku „Eesti novell 2025” väikeses enesekohases tutvustuses ütlesid nii: „Paljud asjad kustutaksin oma esimesest luulekogust „Kajakalinnad” ära. Et oleks mõnusat rahuldustpakkuvat tummisust ja mitte enam-vähem kronoloogilist ja hajusat, kvaliteedi poolest meeletult sorteerimata „näitust”, mis olen „elu jooksul” kirjutanud.” Sinu teine kogu „Vingerpussy” ongi juba mahult mõnevõrra õhem. Kuidas see sorteerimine või õgvendamine siin käis, missugused kaalutlused mõjutasid, missugused – kui üldse – kahtlused koormasid?
Ütleksin küll, et „Kajakalinnad” oli kõige armastavamas mõttes sahtlitäis minu elu, seal oli tollal minu enda valitud luuletusi põhikooli- ja gümnaasiumiajast. Lugesin seda ükspäev üle teab kui pika aja ja sain aru, et ehk olen talle veidi ülekohut teinud. Ma mäletasin, kuidas see post publishing clarity hittis – et kurat, ebaühtlane ja liiga lapsekad luuletused ja… –, aga nüüd vaatasin pigem sellise juba natuke targema naeratusega, et ei, päris okei enamjaolt (naerab)! „Vingerpussy” on lihtsalt tükk aega edasi minu endaga koos ja sealsed tekstid pärinevad mitte kaugemast ajast kui viimased kaks aastat, ehkki seal on ka üks luuletus, mille kirjutasin 7. klassis – algab sõnadega „hall on taevas, vanker valmis seat”. Imelik vaadata, et sügavamalt ja tõeliselt tummise ängiga kirjutasin kohati just hoopis nooremana. Ehk on see valu nüüd veidi positsioone vahetanud, isiklikust üldisemaks.
Mis sind neil päevil naerma ajab? Või kas naer on üldse oluline?
Mind ajavad naerma toredad napakad lood, iseenda sekeldused, kalduvus ühtelugu kuskile absurdsesse situatsiooni sattuda. Sõbrad, lähedased, head podcast’id. Läbi väsimuse naerda on väga oluline, sest väsimus on. Naer on nii vaba ja ehe ja aus ja elustav, liidab kokku. Kas see ka päriselt mingid minutid elule pikkust juurde lisab, nagu kunagi räägiti, ma ei tea, aga vähemalt endal on naerdes küll tunne, et elu saab kohe siinsamas mõned ilusad minutid pikemaks.
