/post-prelüüd
istun varjude vetruval voodil
sirutan selili

vaatan lae selget taevast
vaatan
taeva selget lage

öö õitsenud õitest peegeldub
elude konarlik kraater

linn loojub üle minu
kestub ja praguneb

/häbi

tõmbas käega üle mu varju
üle pudru ja pindude
üle raudteede
metsatukkade
jääväljade
üle kostunud maa
varisevate vundamendikivide

üle enda ja teiste

kaapas sisemust
helgelt ja haledalt
kaapas veel
teisegi
kolmanda korra

küünejäljed
venitusarmid
ja hambad sääreluus

korba all paraneks

ent mul on
harjumus vanast ajast
minevikku meenutada
mälestuste leemetusel
kipitada lasta

tumenen

/

hoia mind kõrgel
tammelatvade kohal
pihlakate punava palge peal
mitte pesunööril
mitte elektriliinil
võllapuul

kanna mind kätel
kaarnate kaeltel
tõsta üles
taevaste taha
eelajaloo esikusse
lätte lävele

riputa raole
kaevukoogule
mis kaldu homse poole

hoia mind seal
hoia