Aliis Aalmanni novellikogu „Kes aias” koondab galerii väiksemaid ja suuremaid tüdrukuid, noori naisi, emasid ja vanaemasid, kelle elusid mõjutavad põlvkondlikud mustrid, ühiskonna ootused. Kriitik Jukko Nooni küsib, kelle jaoks neid mustreid ja nende põlvkondlikku edasikandumist ülepea vaja on. Keda need kaitsevad ja mis hinnaga?
Aliis Aalmann „Kes aias”
Toimetanud Kätlin Kaldmaa, kujundanud Anna-Elizaveta Žurbenko
Hunt, 2025
214 lk
Mitmesuguste loominguliste auhindadega pärjatud – kirsiks tordil veel vastne kirjanikupalk – Aliis Aalmannile oli möödunud aasta õige tihe. Pea ühel ajal ilmusid tema kolmas luulekogu „Pääsulinn” (Loomingu Raamatukogu) ja esimene proosateos, novellikogu „Kes aias”. Aasta lõpus võeti ta ka Kirjanike Liidu liikmeks.
Mulle tundub, et implitsiitselt ei küsi Aalmann vaid seda, kes (on) aias, vaid uurib ka selle kohta, mida küsitakse ühes teises lastevärsis: millest on tehtud väikesed tüdrukud? Küsimus ei ole siin aga sentimentaalne, vaid analüütiline: millistest kordustest, millistest vaikustest ja millistest ootustest naisekujusid vormitakse?
„Kes aias” koondab galerii väiksemaid ja suuremaid tüdrukuid, noori naisi, emasid ja vanaemasid, kelle elud on tihedalt läbipõimunud põlvkondlike mustritega. Need mustrid ei avaldu suurte traumaatiliste sündmustena, vaid argistes žestides, lausetes ja keelamistes – selles, mis on „kohane” ja mis mitte. Mehi leidub lugudes samuti, kuid valdavalt kõrvaltegelastena, kellele rambivalgus langeb harva. See ei ole ideoloogiline valik, vaid fookuse küsimus: Aalmanni huvitab eelkõige see, kuidas tüdrukud suureks kasvavad, kuidas naised ise oma rollid ja piirid omaks võtavad, neid edasi annavad või nendega vaikides maadlevad.
Kuidas olla õigesti
Avanovell „Olla nagu teised” toimib teatud moel kogumiku võtmetekstina. Kuuluvusihalus, soov mitte erineda ning emade ja vanaemade vahendatud normatiivsus kanduvad eri variatsioonides edasi peaaegu kõigisse lugudesse. Esimeses novellis on piirangud näiliselt väikesed – ema ei luba tütrel ehteid kanda ega kõrvaauke teha –, ent sümboolselt kaalukad. Peategelane on väsinud ette kujutamast: „Ta tahtis olla nagu teised. Päriselt nagu teised, mitte ainult ema meelest.” (lk 10)
Kuuluvusvajadus ise ei ole loomulikult soopõhine, vaid universaalne inimlik tung. Aalmanni novellid osutavad, kuidas tüdrukute ja naiste puhul omandab see vajadus sageli erilise distsiplineeriva kuju. Kuuluda ei tähenda pelgalt olla teiste seas, vaid olla „õigel viisil” – õigesti riides, õigesti vaikiv, õigesti ambitsioonikas. Just selle „õigsuse” vaiksed kriteeriumid annavad kogumikule sisemise pinge. Tegelased õpivad varakult iseennast jälgima, korrigeerima ja piirama, sageli enne, kui keegi seda neilt otsesõnu nõuab.
Aga Aalmann ei demoniseeri oma tegelasi. Emasid ja vanaemasid ei esitata siin kurjuse kandjate, vaid pigem ambivalentsete vahendajatena, kelle kaudu liiguvad edasi nii hool kui ka häbi, armastus ja kontroll. „Lahkunud maaliti pühakuteks. Matuste tume toon oli vastupidine sõnadele, mida lausuti. Vanavana oli olnud ka julm, kuigi Vanja oli kogenud sellest vaid hapraid fragmente ja need kaalus üles heldus. Aga ema mäletas. Ema, kes oli sellest saladuskatte all rääkinud. Nüüd rääkis ta hoopis teist juttu. Mitte kuidas vanavana oli surunud ta pea kraani alla, et lokid juustest välja saada, sest „nii pole kohane linna peale litutama minna”, kuidas ta oli ema lapsena tutistanud, kui too kõva häälega laulis, kuidas ema oli rihma saanud, sest oli hallitanud leivakääru suud andmata ära visanud.” (lk 19) Küsimus pole seega mitte niivõrd selles, kes on süüdi, vaid kelle jaoks neid mustreid ja nende põlvkondlikku edasikandumist ülepea vaja on. Keda need kaitsevad ja mis hinnaga?
Novellis „Räästas” ütleb üheksandas klassis õppiva peategelase ema tütrele, et „tuleb minna tööle ja õppida seda, mis reaalselt raha sisse toob” (lk 39). Teismelise pilk on häirivalt selge: see märkab vastuolusid, mida täiskasvanud on õppinud normaliseerima. „Ta oli tahtnud loota, et põlvkonnad enne teda olid olnud targemad” (lk 41) – lause, mis kõlab korraga naiivse lootuse ja varajase resignatsioonina.
Veelgi rõhuvam on jutu „Kookon” meeleolu. „Luise tundis ennastki lihatükina. Ta tõmbas mantlihõlmad koomale ja vajus kössi, aga oli endiselt nähtav. Päris ära kaduda polnud võimalik. Kuidagi tuli edasi kesta.” (lk 51) Ema õpetus- ja manitsussõnad kõlavad üksindusega hakkama saada püüdva tegelase peas ka siis, kui ema ise kohal ei ole. Elu, mis näib alati kuuluvat kellelegi teisele, muutub järjest enam representatsiooniks, mille kaudu ennast mõõta. Uusaastaööl, une ja ärkveloleku piiril Luise unistab: „Ta saab edukaks. Ta on rahul. Ta armub ja kolib päris oma koju. Ta hoiab kellegi käest ega tunne end üksi. Ta julgeb unistada. Ta reisib ja puhkab ja teeb tööd, mida armastab. Ta saab auhindu. Ta leiab oma sära.” (lk 68) Loetelu mõjub korraga lohutava ja õõnsana – justkui sotsiaalselt heaks kiidetud õnne kavana, milles pettumine on peaaegu paratamatu.
Mitte öelda liiga palju
Aalmanni novellide üks tugevaimaid omadusi on oskus mitte öelda liiga palju. Nagu autor ise on rõhutanud möödunud sügisel Müürilehes ilmunud intervjuus, usaldab ta lugeja kujutlusvõimet ja jätab talle ruumi ise mõelda. „Inimese kujutlusvõime on kõige võimsam relv. Mida rohkem saab inimene ise mõelda, seda paremini loob ta loo enda jaoks. Ja kujutab seda ette just nii rängalt, kui parasjagu vaja. Ma ei taha ette öelda, kui tõsine mingi teema on.”1
Eriti selgelt kehtib see novellides, mis käsitlevad soo ja võimu varaseid konfiguratsioone. Oluline on, et autor ei paku siin universaalset ega normatiivset „naiskogemuse” mudelit. Tema tekstid ei ütle, milline üks tüdruk või naine on, vaid näitavad, millistes mustrites on võimalik kasvada, kohaneda või murduda. „Poistega ei mängi” toob esile, kuidas näiliselt süütud lapsepõlvemängud loovad pinnase keerukateks hierarhiateks, kus tüdrukud õpivad varakult kohanema ja võistlema – sageli üksteisega. „Tegelikult oskasid tüdrukud ka mängida. Kõige ohtlikumad mängud olid need, mis tundusid pealtnäha süütud. […] Poisid olid vaid vahend, et end tähtsamana tunda, sest tegelik mäng toimus tüdrukutel omavahel. See oli võimuvõitlus. Nad ei jäänud andunult poiste juurde, vaid hiilisid tagasi, et uhkeldada. Ja needsamad tüdrukud tahtsid tavaliselt olla kodumängudes emad. Kamandasid ja käsutasid.” (lk 116–117) Sveta Grigorjeva peab seda üldse üheks tugevaimaks viimastel aastatel siinmail kirjutatud novelliks.2
Kogumikus leidub aga ka tekste, kus tähelepanu nihkub lapsepõlve hierarhiatelt täiskasvanud naise kehale ja selle üle peetavale avalikule arutelule. Selles mõjub väga kriipivalt „Naine vannis”. Katariina Libe hinnangul on see kogumiku kõige poliitilisem tekst, mis „käsitleb lasteta naist kui ühiskondlikult kahjulikku elementi”.3 Kõigil on justkui asja sellega, kas, millal ja kellega peaks naine lapse saama, mitu last võiks olla ja nii edasi – töökaaslastel, sugulastel, tuttavatel, poliitikutel.
Aalmann näitab loosungite abiga, kuidas naise keha muutub avalikuks aruteluväljaks, mille üle teistel näib olevat loomulik õigus otsustada. „Vastutate oma kehaga.” „Kehal on eesmärk, mis ei kuulu mulle.” „Keha peab mahtuma parameetritesse, muidu on vale.” „Keha kuulub mehele, kuni ta seda enam ei taha.” „Keha kuulub lastele. Keha kuulub surmale.” „Keha kuulub usule.” (lk 152–153)
Lõpuks ei jäägi peategelasel üle muud kui nentida: „Ma olen kõigest keha.” (lk 155) Ainult üksinda vannitoas olles saab ta mõelda tegelikke mõtteid, mujal tuleb teeselda ja kanda maski. Suhe, mis peaks pakkuma lähedust, osutub samuti piiravaks – keha ei ole mitte ainult vaadeldav ja hinnatav, vaid ka allutatav. Maski ja keha vahele jääv lõhe on selles novellis eriti valus. Mitte ainult partneri, vaid terve ühiskonna ees tuleb mängida rolli, mille stsenaariumi ta pole ise kirjutanud.
„Kes aias” ei ole raamat, mis püüab kõnetada kõiki korraga. See on kogumik, mis nõuab aeglast lugemist ja tähelepanelikkust, valmisolekut jääda ebamugavasse vahepealsusse. Aalmann ei paku kergesti tarbitavat empaatiat ega lunastust, vaid poeetilist täpsust ja vaoshoitud psühholoogiat. Tema tegelased ei pääse aeda, kus kõik oleks korras, nad liiguvad pigem selle servas, kombates piire, mille keegi teine on kunagi paika pannud.
Ja võib-olla see ongi vastus lastesalmi küsimusele. Väikesed tüdrukud pole tehtud mitte suhkrust ja jahust, vaid kordustest, keeldudest, vaiksetest lootustest ja väga varakult õpitud oskusest olla „nagu teised”. Aalmanni proosa ei vabasta neid sellest teadmisest, aga annab sellele kuju – ja see on juba palju. Ta tekstide lugemine eeldab valmisolekut võtta tõsiselt kogemusi, mida on harjutud pidama „väikesteks” või „isiklikeks”, kuigi nende mõju on palju laiem.
Jukko Nooni on kultuuriajaloolane, kes töötab kommunikatsioonivaldkonnas. Vabal ajal loeb ta kirglikult. Möödunud aastal alustas ta Tallinna Ülikoolis kirjandusteaduse magistriõpinguid, et toetada oma lugemiskirge süvendatud akadeemilise pilguga.
