Looduslike pühapaikade ja muude kultuurimälestiste põhiline roll paistab tänapäeval olevat üha enam see, et neid käiakse kohapeal vaatamas – või siis vaadatakse pildilt. Ometi leidub ka pühapaiku, mis uusi kihistusi saades taas ellu ärkavad.

Kõige suuremat elujõudu tunduvad Eestis näitavat selliste laialt tuntud vanade looduslike pühapaikadega seotud traditsioonid, mille puhul on põimunud kirjaoskuseelsed ja uuemad, näiteks rahvusliku identiteediga seonduvad tähendused ja kombed. Säärastes paikades võiks rääkida elujõulisest järk-järgult muutuvast traditsioonist, mis vanu lugusid ja kombeid säilitades haarab endasse ka uusi. Näiteks Võrumaal Urvaste külas kasvaval Tamme-Lauri tammel on oluline roll kohaliku koolipere ühistes kommetes, kuid puu on ka laiemalt tuntud – tal on Eesti vanima puu kuulsus, tema pilt oli kümnekroonisel rahatähel.

See tähendab asetumist ühtaegu kohaliku ja vähemalt veidi võõristava pilgu alla. John Urry on kirjeldanud sellist võõristavat vaatevinklit kui turisti pilku (ingl tourist gaze) – see erineb kohalike sotsiaalsest kogemusest ja mõtteviisist ning ühtlasi seisab lahus ka turisti igapäevakogemusest. Puhkamas käiakse igapäevakohustustest kaugel, vaatamas midagi võõrast ja uudset, vaatamiseks sobivaid paiku valitakse eelneva ootuse põhjal, mis võib põhineda kultuuriliselt tingitud kujutluspiltidel. Turisti pilgu läbi võib iga asi muutuda iseenda märgiks ja näiteks suudlev paar Pariisi tänaval kehastab otsekohe pariislikkuse essentsi.[1] Sellest lähtudes on Laurajane Smith rääkinud pärandit otsivast pilgust (ingl heritage gaze), mis näeb keskkonnas muistiseid ja allutab neid valdavalt heakskiidetud arusaamadele kultuuripärandist.[2]

Looduslike pühapaikade ja muude kultuurimälestiste põhiline roll paistab tänapäeval olevat üha enam see, et neid käiakse kohapeal vaatamas – või siis vaadatakse pildilt. Kui leidub veenvaid pildilisi kujutisi või isegi tõhusaid kujutluspilte, mida saab sõnadega kirjeldada ja mille varal neid oluliste sümbolitena silme ette manada ja vaimusilmas vaadata, pole sääraste sümbolite aluseks olnud füüsiliste maastike olemasolu justkui enam olulinegi. Sümboolse vohamine võib hakata mõjuma halvasti keskkonnale, kust sümbol pärineb: kui valdav kultuuriline ootus on näha võimsaid Taara tammikuid mäe otsas, ei pruugi lepametsast hiis või pisike maahaldjakivi tunduda väärtuslik. Seepärast on kasulik katsuda ehitada sildu vana maastikupärimuse, kohaliku kogemuse ja laiemate kultuuriliste arusaamade vahele, et need üksteisest liiga lahku ei kasvaks.

Väljastpoolt tulevaid ja võõristavaid vaatenurki on akadeemilises kirjanduses tavaks vastandada kohalikule kogemusele ning tegevusmaastikule, kus inimesed oma asju ajavad. Ka meie maa looduslikud pühapaigad on saanud alguse inimeste argireaalsusest. Valdavalt põllumajandusest elatuvate inimeste tegevusmaastikul määratleti neid negatiivselt kui paiku, kus kehtib keelde ja piiranguid, näiteks ei tohi põldu rajada ega puid raiuda. Teadmine säärastest keeldudest ja austus nende vastu kipub põliselanike seas püsima kauem kui positiivsed kombed, nagu andide andmine või üleloomulike jõudude poole pöördumine.

Kolossova Jumalamäe eri kihistused

Ilmekas näide paigast, kus vanem traditsioon on põimunud elujõuliselt uuemate ja tänapäevaste pärimuskihtidega, on Kolossova küla Jumalamägi Setomaal.[3] Sellel mõne meetri kõrgusel künkal on käidud palumas põua ajal vihma, samuti minevat sealt inimeste hingi taevasse, nii et iga hinge kohta kasvavat mäel puu. Seotust kogukonna vanema elava pärimusega näitab ka komme juulikuu viimasel reedel peetaval päätnitsapäeval, mis on lähedalasuva Saatse kiriku surnuaiapüha, mäele küünlaid süütama tulla. Mägi ei kuulu ametlikult ei loodus- ega ka muinsuskaitse alla, vaid on hakanud koguma uusi funktsioone pärast seda, kui kohalik kogukond otsustas 2007. aastal külavanem Silver Hüdsi juhtimisel Jumalamäe aktiivsemalt kasutusele võtta ja lasi sellele püstitada puust Peko kuju, mille tegi kunstnik Renaldo Veeber.

Kui valdav kultuuriline ootus on näha võimsaid Taara tammikuid mäe otsas, ei pruugi lepametsast hiis või pisike maahaldjakivi tunduda väärtuslik.

Seejärel on teadmine Jumalamäest kui pühapaigast, mida vanem põlvkond olla pigem soovinud enda teada hoida, levinud laiema kohaliku kogukonna, parasjagu sündiva seto rahvuse ühisesse kultuurilisse mällu. Peko kuju seob paiga tänapäevase arusaamaga Pekost kui Seto Kuningriigi valitsejast. Silver Hüdsi valiti kuningriigi ülemsootskaks ehk kuninga maapealseks asemikuks 2008. aastal.

Järkjärgulist lõimumist eesti rahvuse kultuurilise mäluga näitab asjaolu, et Jumalamägi valiti 2019. aastal üheks punktiks, kus peatus kogu maa läbi rännanud laulupeo tuli. Säärane paiknemine nii kitsamas kui ka laiemas kultuuriruumis ei pruugi olla päris vastuoludeta: tule saatjaskond palus mäel laulu- ja tantsupeo jaoks päikesepaistelist ilma ning samal ajal olla kohalikud soovinud vihma põldude jaoks. Hüdsi sõnul lahenes see nii, et Tallinnas paistnud päike, aga Setomaal sadanud.

Folkloori teine elu

Eri ajastutest pärit kultuurinähtuste kohtumine vanades pühapaikades ei ole midagi uut. Ka modernsuseelne suuline pärimus muutus, kuigi enamasti aeglaselt, ja selles võib näha eri moevoolude jälgi. Tugeva sümboolse tähendusega maastikuobjekt tõmbab ligi lugusid igast ajastust ning mõni neist võib kauemaks püsima jääda. Ka rahvaluule suurkogumise algul 19. sajandi viimasel veerandil lipsas paljudesse ajaloolistest looduslikest pühapaikadest rääkivatesse pärimusteadetesse sisse motiive, mis olid levinud rahvusromantilise või hilisema rahvuslikust ajaloost rääkiva kirjavara kaudu.

Laulupeo tule saatjaskond palus mäel laulu- ja tantsupeo jaoks päikesepaistelist ilma ning samal ajal olla kohalikud soovinud vihma põldude jaoks.

Seda võib käsitada modernsuseelse ja modernse pühapaigapärimuse hübriidistumisena. Samasugust uute motiivide kihthaaval lisandumist pühapaigapärimusse on täheldanud ka Mall Hiiemäe ja Mari-Ann Remmel: „Alates 1980. aastate lõpust paljude trükiste vahendusel, hiljem interneti kaudu taastutvustatud ning maastikul säilinud, aga ka taasleitud looduslikest pühakohtadest said mõnelgi juhul maausuliste rituaalipaigad, kusjuures kombestiku seletamisel muistse rahvausu võtmes oli toeks taarausuliste muinasajakujutlus.” Nende sõnul on pühapaikadest saanud sel kombel „vana maailmapildi kehastus, kogukondliku identiteeditaju lakmus, eestlaste kui loodusrahva visiitkaart ning loodushoiuidee kandja”.

Säärane hübriidistumine võib hõlmata ka arhiivides talletatud pärimusteadete tagasipöördumist nende päritolupaika viisil, mida Lauri Honko on nimetanud folkloori „teiseks eluks”. Honko järgi tähendab see „pärimusainese ülestõusmist arhiivist või muust säilituspaigast”, nii et pärimusprotsessist lahti rebitud ja talletatud aines satub jälle ringlusse. Kuigi seda juhtub üsna harva, võib pärimus pöörduda tagasi „just oma juurte juurde või selle kollektiivi juurde, kust ta on pärit”, seda ka uuel kujul, kirjasõnas, helisalvestise või filmina, mis ei järgi modernsuseelse pärimuse norme.

[1] Urry, J. 2002. The Tourist Gaze. Sage.
[2] Smith, L. 2006. Uses of Heritage. Routledge.
[3] Vt Kaasik, A. 2017. Pühapaikade teejuht. Eesti põlised väekohad, lk 50–52. Pegasus.

Ott Heinapuu on ajakirja Keel ja Kirjandus kultuuriuuringute ja folkloristika valdkonna toimetaja.