Muusikal „Carmen Electra” on toonud kokku imetlusväärselt andekad kunstnikud nende loometeekonna kõige magusamas punktis.

Muusikal „Carmen Electra”. Lavastanud ants1. Laval Anumai Raska, Henri Särekanno, Ats Kruusing, Eke Ao Nettan, Mattias Veller, Ekke Janisk ja Andreas Kübar. Kostüümikunstnik Lisette Sivard, valguskunstnik Leon Allik, helitehnik Roman Belov. Kaasprodutsent elektron.art. Esietendus 24. oktoobril 2025 EKA Galeriis.
Eesriie tõmmatakse intensiivse 90’s emo hardcore’i1 ning Carmenit kehastava Anumai Raska karjumise saatel eest. Kontrastiks agoonias maas vähkrevale protagonistile paljastub taustal naivistlikult maalitud nunnu majake, mille akende-rõdude peal on kohad sisse võtnud ants1 bändiliikmed. Korraks tundub, nagu oleks kujundus kopeeritud otse mõnest lapsepõlves nähtud saatest. Taustale maalitud Premiumit libistav ja suitsetav tibuduo aga reedab, et seda tükki hommikul ETVs tõenäoliselt siiski ei näidatud.
Lavastus on loodud ants1 trummari Andreas Kübara novelli „Carmen Electra” alusel, kuid kirjutisest on kaasa võetud vaid surm, Gunnar Graps ja Carmeni nimi. Võib-olla ka Haapsalu, aga Haapsalu-kauge inimesena ei saa ma selles täiesti kindel olla. Kui novellis on Carmen kohe suremas, siis muusikalis ta vaid arvab, et on. Aga mõtleb kiiresti ümber ja läheb hoopis kohalikku baari enda surematust tähistama, millest algabki Carmeni teekond oma surematuse/surelikkuse avastamisel.
Kollektiivselt on toodud „Carmen Electrasse” juurde juba eespool mainitud lastelavastuslik omailm, muinasjutulised karakterid ja palju kurba-naljakat-mürast muusikat. Kuna lavastuse on ühiselt loonud bändina tegutsev kollektiiv, on esitatavad lood kuulatavad ka eraldiseisvalt – erinevalt enamikust muusikalidest.
Ebatavaline toimumiskoht
Mis see ants1 üldse on? Bänd on välja kasvanud Eesti Kunstiakadeemiast, mis põhjendab ka lavastuse ebatavalist, kuid hästi toimivat toimumiskohta – EKA galeriid. Nende enda sõnul on ants1 „maailma kõige post’im post-rokk-folk-punk-indie–metal-_____-vokaal-instrumentaalansambel”. Kui neid kohalikul muusikamaastikul positsioneerida, sobituks nad kuhugi Kõntsa ja motonormali vahele.
Nende loomeprotsessi taga pole meeleheitlikku üritust luua trendikat kunstnikukuvandit või öelda võimalikult abstraktselt midagi ääretult sügavat.
Kõigi kolme puhul on tegu alternatiivsete pungielementidega boyband’idega, kes praktiseerivad täie tõsiduse juures iseenda mitte tõsiselt võtmist. See olemus peegeldub nii lüürikas, teatavas performatiivsuses kui ka esitatava muusika žanriülesuses. Nende loomeprotsessi taga pole meeleheitlikku üritust luua trendikat kunstnikukuvandit või öelda võimalikult abstraktselt midagi ääretult sügavat. Luuakse, sest neile siiralt meeldib seda teha. Vahetult, mänguliselt ja piirideta.
Aga okei, häälestame end tagasi lavastuse lainele – manage taas silme ette üks punkrokk-lastelavastus, mis on alla 12-aastastele mittesoovitatav. Esimese fantastilise tegelasena ilmub lavale hiiglasliku pea, sädelevate sarvede ja palja ülakehaga elektrikitarri mängiv sinine põder. Olen täiesti veendunud, et see on sama põder, kes elab metsas väikeste akendega majas ning kunagi ammu jänese julmast mõrvast päästis. Alles ants1 muusikali käigus saan aga teada, et reedeti käib ta kohalikus baaris depressiivset alternatiivrokki mängimas.
Jänes ise on ka muide seal. Elu ja tervise juures. Valab Carmenile õlut. „Mu kodukese-kallikese kohal laiutab küll ultramariin, kuid sellest hoolimata on mu unistused longerosinised,” alustab põder enda etteastet ja peategelase otsingud algavad.
Teadlik pealiskaudsus
Visuaalselt hakkavadki imeulme võlu kõige tugevamalt kandma Lisette Sivardi kostüümid. Oskuslikult on loodud elu- ja üleelusuuruseid lahendusi, mis aitavad ants1 liikmetel laval eri rollides roteeruda. Kunstnikuna tundub Sivard kandvat kriitilisuse ja professionaalse lustakuse ideaalset kombinatsiooni – meenutades siinkohal tema ja Karl Joonas Alamaa kestvus-performance’it „Mania Grandiosa. Tallinnast Pariisi”.

Peale põdra kohtab laval veel mitmeid surematuid, surevaid ja surnust ärganud justkui-peaaegu-tuttavaid tegelasi. Tekib tunne, nagu muusikal oleks eri muinasjuttude argine aftermath – see, mis päriselt edasi saab, kui raamatu lause „ja nad elasid õnnelikult elu lõpuni” järel kinni paned. Iga karakter toob endaga lavale kiire sissejuhatuse mingisse vähem või rohkem aktuaalsesse teemasse, mis aitab Carmenil ta teekonnal navigeerida. Kuid vaid sissejuhatuseks need jäävadki, jätmata võimalust nendesse liiga sügavalt süüvida.
Pealiskaudsus tundub olevat teadlik valik. Andreas Kübara kehastatav jutustaja Gunnar viitab sellele juba enda esimeses monoloogis: „Alati, kui ma kirjutama hakkan, jõuan ma kirja panna vaid sissejuhatuse. […] See kõik […] tundub mulle nagu tohutu pikk sissejuhatus millessegi üliolulisse.” Vaataja ülesandeks jääb see ülioluline enda jaoks ise üles leida. Või leppida selle puudumisega.
Teismeline Pipi Pikksukk
Nimest hoolimata on Carmen Electra tegelaskuju vähem seksisümbol ja rohkem teismeline Pipi Pikksukk, kes vabal ajal hängib Balta Chillis. Kui Balta Chill asuks Tallinna asemel hoopis Kanepis. Või Haapsalus? Otsus panna Carmenit kehastama Anumai Raska polnud kuidagi juhuslik valik. Lavastuse eel korraldati peaosatäitja leidmiseks eestiotsibsuperstaarilik avalik casting, mis eraldi üritusena kandis olulist rolli kogu selle mängulise pusle kokkupanekul.
Valituks osutunud Anumai on mulle oma laia väljendusliku amplituudi avastamisega silma jäänud juba varem – nii kestvus-performance’iga näitusel „see sinine maja Baeri tänaval” kui ka lavastuses „Roti rumba”. Seega ei tule üllatusena, et ta kannab võrdselt välja nii Carmeni hedonistlikku frustratsiooni, et pidu peab kestma igavesti, kui ka spektri teisel pool väljenduvat lapsemeelset lootust, pehmust ja empaatiat.
Olen ülimalt tänulik nende hetkede eest, kui saan avastada midagi tohutult ilusat enne, kui ta ise veel teab, kui ilus ta on.
Üldse saab öelda, et „Carmen Electra” muusikal on toonud kokku imetlusväärselt andekad kunstnikud nende loometeekonna kõige magusamas punktis. Nende individuaalne „miski” pole veel äratuntavalt juurdunud, aga kõrvalt on võimalik näha seda koorumas. Olen ülimalt tänulik nende hetkede eest, kui saan avastada midagi tohutult ilusat enne, kui ta ise veel teab, kui ilus ta on.
Täiesti lõpus, kokkuvõtteks veel isiklikuks minnes pean tunnistama, et ka minu unistused on longerosinised. Päris keeruline on näha valutut teed välja sellest sotsiaalsest-majanduslikust-poliitilisest clusterfuck’ist, kus me kõik elame. Ent kui muusikali lõppedes EKA galeriist ööbimiskohta jalutan, leian end omaette itsitamast. On midagi eriliselt vabastavat, kui saad võimaluse naerda surma üle maailmas, mis on leekides. Ilge klišee küll, aga aitäh, ants1, et meelde tuletasite, mis on päriselt oluline. Sureme kõik lõpuks ju niikuinii. Võib siis teekonnal selleni veidi rõõmu ka tunda.
Stina Leek on tänavakunstnik, kuraator ja kultuurikorraldaja. Veab eest Ajuokse kogukonna ning KETT galerii tegevust.
- Žanri aitas määratleda Timo Tiivas. Aitäh! ↩︎



