Kui mujal üüri kasvõi elupäevade lõpuni, siis Eestis on kodu omamine peaaegu kohustuslik. Kümme Müürilehe lugejat jagavad oma kodu ostmise teekonda.

Kuigi seiklejahingel ei pruugi püsiva elukoha järele vajadust olla, võib see mingil hetkel siiski tekkida – olgu siis partneri leidmise või perelisa tõttu või lihtsalt investeeringu mõttes. Samas tundub jube keeruline kuskilt pihta hakata, vähemalt humanitaarile – kodulaenud, intressid, notaritasud, käendused, euriborid ja mis kõik veel. Kui pole rikkaid vanemaid, sülle kukkunud pärandust või kiirelt kasumisse jõudnud õpilasfirmat, siis kui palju tuleb oma ootustes alla tulla? 

Veebruari algul pöördusime sotsiaalmeedias Müürilehe lugejate poole üleskutsega jagada oma esimese kodu ostmise kogemust. Tahtsime aru saada, kuidas on kobarkriiside ajastul, s.t koroonapandeemia, Ukrainas toimuva sõja ja majandussurutiste taustal üldse võimalik endale kodu osta. Kuigi igaühele pole see kindlasti jõukohane, näitab järgnev kümne inimese kogemusel põhinev lugu, et see on saavutatav, kui teha kindel (säästu)plaan. 

Eestlased on ikka olnud koduusku ja ka üha suurem hulk noori on hakanud tahtma päris oma kodu. Pikalt välismaal elanud Laura (38) leiab isegi, et Eestis on korteri ostmise surve. „Ma ei tea, miks ja kust see tuleb, aga justkui iga täiskasvanud inimene/pere peaks ikkagi kodu omama. See on veits totter tegelikult.” Seda kinnitavad ka faktid. Möödunud sügisel LHV tellimusel tehtud Norstati uuring leidis, et lausa 89% 20–30-aastastest plaanib lähima kümne aasta jooksul endale kodu osta. Huvitaval kombel näitab SEB sügisene Norstati uuring, et 18–29-aastased koguvad pigem ootamatute kulude katmise (58%) ja reisimise (40%) eesmärgil. Eluaseme soetamiseks kogub raha vaid 34%  – veel aasta tagasi oli neid 52%.

Esimene samm – sissemakse

Suurem osa Müürilehe küsimustele vastanud korteriomanikest sai sissemakseks abi vanematelt. „Mulle andsid kogu sissemakse (u 20% laenu kogusummast) vanemad. Olen ülimalt tänulik ja saan aru, milline privileeg see on, nähes kõrvalt, kui raske on mu keskmise või madalama palgaga sõpradel seda raha kokku koguda,” ütleb neli aastat tagasi Tartusse uusarendusse korteri ostnud Lea (30, nimi muudetud). 

Gertrud (29), kelle poolteist aastat tagasi ostetud kodu asub Tallinnas Kadrioru ja Kesklinna piiril, sai vanematelt poole sissemakseks vajaminevast summast. Kuna ta on enda sõnul pigem laristaja kui koguja, tuli kasutada ka II pensionisambasse kogunenud summat. Enamasti peabki võimalusi kombineerima – just nii sai Kuressaarde renoveeritud puuküttega korteri Madis (37). „Kõige rohkem aitas vanaema, palju vanemad, lisaks isiklikud säästud,” ütleb ta.

Kolm koduomanikku kasutasid sissemakse asemel tagatist. Haapsallu korteri ostnud Grete (29) kasutas tagatisena elukaaslase sugulastelt soodsalt saadud väikest korterit. Nüüd Tartus elav Helen (40) ostis renoveeritud korteri Tallinnasse Pelgulinna. Sääste tal madala palga tõttu polnud, kuid õnneks oli olemas lisatagatisega ostu võimalus, milleks sai kasutada ema korterit. Matthiasel (29) on üks korter Tallinnas Paavli tänava kandis ja teine Tartus Narva mäel. Tartu korteri ostuks sai ta laenu vanematelt, kes olid just kinnisvara müünud, Tallinna kodu ostes sai Tartu oma tagatiseks.

Mõned kodu ostjad on aga olnud lihtsalt n-ö eeskujuliku finantskäitumisega. Kristo (30) jaoks, kes ostis elukaaslasega 2023. aastal korteri renoveeritud majja Tallinna kesklinnas, ei olnud sissemakse kokkusaamine keeruline. „Võtsime laenu kahe peale ja meil kummalgi olid aja jooksul kogunenud mingid säästud.” Küll tuli Kristol maha müüa oma liisingusse võetud auto, aga kuna kodu oligi plaanis soetada kesklinna, polnud see enam hädavajalik. „Täiendavalt kasutasime ka EISi (2023. a veel KredEx) noore pere/spetsialisti eluasemelaenu käendust.” 

Ettenägelikult talitasid ka Monaliisa (26) ja tema elukaaslane Oskar, kes olid pannud juba aastaid iga kuu palgast ja varem üliõpilastena toetustest raha kõrvale. Nüüd on nad elanud viis kuud Tallinna kesklinnas kolmetoalises värskelt renoveeritud korteris. „Me ei tahtnud vanematelt kodu ostmiseks raha küsida/laenata, tahtsime ise hakkama saada. Ja saime ka! Hoidsime igapäevakulusid madalana, samuti elasime võimalikult odavates üürikates.”

Laenu võtmine

Enamik noori on kasutanud korteri ostmiseks kodulaenu (vt pikemalt kõrvalloost). Kui mõne jaoks oli selle saamine lihtne, siis teised pidid olema nutikad. Lea oli sääste kogunud ja oodanud paremat töökohta, et viimase kuue kuu sissetulek, mida pangad jälgivad, oleks eeskujulik. „Olin laenu taotlemise hetkeks töötanud pool aastat õpetajana u 1,3-kordse koormusega.” Gertrud sai põhimõtteliselt kõikidelt pankadelt positiivse laenuotsuse. w Ent üks pangatädi isegi lohutas, et ma olengi noor ja arusaadav, kui suvel on kulud suured.” 

Kristole pakuti isegi suuremaid laenusummasid, kui nad elukaaslasega küsisid. Tema arvates mängis rolli asjaolu, et euribor oli tol hetkel oma haripunkti lähedal ja uusi laenutaotlusi keskmisest vähem. „Notar ütles meile naljaga, et eluasemelaenu võtmine on suurem vastutus ja kohustus kui abielu, ning eks see ole tegelikult tõsi,” ütleb Kristo. Tema sõnul peab koos laenu võttes olema ühine visioon ja neil see oli, mis sest, et suur laenusumma ja pikk tagasimakseperiood tundusid hirmutavad.

„Kuna protsess pankadega on üsna ajamahukas ja venis, ei viitsinud ma lõpuks neid tingimusi liiga lõhki ajada, suht kopa viskas ette see asjaajamine nendega.”

Laura sai laenuprotsessi lõpusirgel ise valida, milline pank parima pakkumise teeb. „Kuna protsess pankadega on üsna ajamahukas ja venis, ei viitsinud ma lõpuks neid tingimusi liiga lõhki ajada, suht kopa viskas ette see asjaajamine nendega.” Iga pank nõuab tema sõnul eri väljavõtteid ja dokumente, mis tekitab topelttööd. „Mõni pank soovib konto kolme kuu väljavõtet, teine kuue kuu oma jne. Oleks palju mugavam, kui eksisteeriks mingi ühtne süsteem või standardiseeritud nõuded, mida kõik pangad aktsepteerivad.” Samuti ei teadnud ta, et isegi pärast pangalt laenule heakskiidu saamist tuleb läbida notariga lisaprotsess, et tõendada raha päritolu ja legaalsust, esitades jälle needsamad väljavõtted.

Gretet üllatas samuti, kui palju peab laenuhalduritega suhtlema. „See võttis palju aega, et aru saada, mida enda pakkumise juures hindame ja mis panga suhtumist meisse muudab.” Probleeme oli ka Madisel, kes oli tol ajal mitu korda töökohta vahetanud. Ta lõi oma ettevõtte ja hakkas pankadele näitamiseks iseendale keskmist palka maksma, selle asemel et maksta miinimumi ja elada dividendidest.

Kõige keerulisem oli Helenil, kelle palk tuli mitmest allikast. „Üks nendest oli mu enda firma, mille kontole u pool aastat müügitulu kogusin, ilma et endale midagi välja maksaks, et siis õigest hetkest alates saaks kuus kuud järjest stabiilselt palka maksta.” Palgatööl oli ta tuttava juures, kellega sai kokkuleppele, et too maksab talle mõnda aega tavapärasest veidi suuremat palka. „Eks ma pärast seda kuut kuud palgaorgunni muidugi ei olnud väga panga lemmik,” nendib Helen, kelle sõnul LHV näiteks põhjendas eitavat otsust sellega, et tal on kaks töökohta. „Sellele loogikale ma kuidagi järele ei jõua.”

Henri (40) jaoks, kes ostis kodu toonase elukaaslasega kahe peale, polnud laenu saamine üldse variantki. „Hind tuli jagatuna selline, et laenumõtted ei olnud realistlikud. Olen oma ebastabiilse/projektipõhise sissetulekuga kolleegidelt kõiksuguseid hirmulugusid kuulnud ja laenu saamiseks panka pöördumised on pigem välja naerdud. Laen paistab olevat stabiilse elustiiliga inimeste pärusmaa ja minus sellist stabiilsuse geeni pole.” 

Suurima üllatusena mainivad pea kõik vastanud keerulist bürokraatiat ja oodatust kallimaks osutunud tehingut. Matthiase jaoks oli ootamatu, et ostuga nii palju lisakulutusi tekib. „Eri tasud ja riigilõivud, notarile läheb hiiglaslik summa jne.” Sama meelt on Madis, kelle sõnul maksab iga maaklerite, notarite ja muude selliste tegelaste liigutus kõvasti raha. 

Olen oma ebastabiilse/projektipõhise sissetulekuga kolleegidelt kõiksuguseid hirmulugusid kuulnud ja laenu saamiseks panka pöördumised on pigem välja naerdud.

Lea jaoks oli halvimaks üllatuseks raketina taevasse tõusnud euribor. „Kui 2022. aasta alguses sain laenulepingu esialgses versioonis eeldatud laenumakseks u 380 eurot kuus, siis reaalselt hakkasin maksma u 580 eurot.” Nüüdne laenumakse tal enam hinge kinni ei löö. 

Ent oli ka häid üllatusi. Gertrudil oli omamoodi inimlik kogemus, mis näitab, et asju saab veel ajada nagu vanasti – inimeste vahel ja otse suheldes. „Mul tohutult vedas müüjaga ning polnud maaklerit, kes midagi susserdaks või üritaks vahelt teenida. Ostsin korteri ukraina poisilt, kes välismaale kolis, ning meil oli omavaheline mõistmine. Mina ei tinginud hinda alla, tema ei küsinud broneerimistasu.” Gertrudi sõnul oli usaldus nii suur, et mees kirjutas kõikidele eestikeelsetele dokumentidele pimesi alla. „Aitasin tal pärast veel Pariisis uut elamist leida.”

Suurimad väljakutsed ja järeleandmised

Mõni leidis kodu juba kuu-paariga, kuid kellelgi ei kulunud ostmiseks rohkem kui kaks aastat. Küll mainisid pea kõik suurima väljakutsena sobiva korteri leidmist. Laura käis pooleteise aasta jooksul ainult 3–4 korterit vaatamas, sest keeruline oli leida sellist, mis päriselt kõnetab. „Muidugi oleks tegelikult soovinud individuaalikasse kolida, aga see tundus täiesti kättesaamatu unistus,” lausub Madis. Ta on suur rõdufänn, kuid sellestki unistusest tuli kahjuks loobuda. 

Helen tunnistab, et alguses oli soovinimekiri korralik: puitpõrandad, kõrged laed, puitaknad, palju valgust, koerasõbralik aed, hea asukoht. „Laenuvõimekus aga piiras. Said plastaknad, keskmise kõrgusega laed, võrdlemisi koledad põrandad. Aga hoov oli suur ja mõnus, elutoas mitu rohkelt valgust tuppa laskvat akent, magamistuba vaikne ja hämar ning selle võrra suvel jahedam.”

Grete töötab nagu Helen ja Henrigi loomevaldkonnas, kus igakuise sissetulekuga töö pole iseenesestmõistetav. Parajasti püsiva sissetulekuga töökoha omamine pani teda mõtlema, et seda võimaluste akent tuleks ära kasutada. „Kõige huvitavam oli vast see, et ostsime korteri kodulinna Haapsallu, kus me ei olnud tegelikult aastaid elanud. See tekitas arusaamise, et äkki võiks tulevik rohkemal või vähemal määral just selle paigaga seotud olla.”

„Lisaks usun, et mitte kunagi ei tohiks jääda vara ja eluaseme küsimustes toetuma mehele.”

Lea unistas õdusast ja suuremast pesast mõnes ajaloolises elamus, aga lõpuks soetas korteri uusarendusse, sest see oli kättesaadav ja mahtus eelarve piiridesse. „Kui kolimiseni oli jäänud veel umbes nädal ja oli vaja hullult palju sebida (viimased viimistlustööd, köögi paigaldamine, asjade pakkimine jne), olin nii väsinud ja stressis, et hakkasin töö juures õpetajate toas nutma. Kurtsin elus esimest korda, et miks mul ei ole küll kaaslast, kellega seda kõike koos teha.” Suure feministina hakkas tal kohe piinlik, kuid tagantjärele on ta õnnelik, et sai kasuliku elukogemuse. „Lisaks usun, et mitte kunagi ei tohiks jääda vara ja eluaseme küsimustes toetuma mehele.”

Gertrud ütleb, et alguses oli kõik keeruline. „Kas valida 3, 6 või 12 kuu euribor? Mis asi on hüpoteek? Kas teen üldse õige otsuse?” Veel keerulisem osa algas tema jaoks aga pärast korteri soetamist. „Tahtsin remonti teha, kuid oskusi selleks nappis. Polnud ka peikat ning kirusin oma meestevalikuid – kus nad nüüd kõik on, kui mul abi on vaja?” Kuna teenust osta oleks olnud liiga kallis, aitas kolleeg köögis seintelt plaadid maha võtta, pahteldada ja lihvida. 

Ta ütleb, et kui ta oleks teadnud, kui raske remontimine on, poleks ta seda ilmselt ette võtnudki. „Vaheseina võtsin ise maha, värvisin seinad ja lae, pahteldasin ja akrüülisin, vahepeal ka nutsin.” Nüüd vaatab Gertrud oma krobelist elutoaseina uhkusega. Ta on sõpradele remondiabi pakkunud, et keegi, jumala eest, selle õudusega üksi ei jääks.

Poolteist aastat pärast sissekolimist pole tal endiselt pooli asju. Bolti-Wolti ta ei telli, uusi riideid ei osta, kogu vaba raha on läinud enam-vähem kodu peale. Kodupunujana on ta kannatlik – parem ootab, kuni leiab laheda mööblitüki, kui et IKEAst midagi suvalist ostab. Säästurežiimil elamisel on Gertrudi jaoks siiski omad piirid. Näiteks on ta vahepeal kaks korda Aasias käinud. „Pigem kannatan veel päikesest rõõmsana kõpitsemist vajavas kodus, kui et oleksin terve talve deprekas oma uhiuues köögis veetnud.”

Kristo meelest tuli lihtsalt silmi lahti hoida sobivatele pakkumistele, kuigi Tallinna kesklinnas ja selle ümbruses on vähe kvaliteetseid elamispindu, mida noored endale lubada saaks. Veelgi vähem selliseid, mis võimaldaksid perel laieneda. „Meie ei tahtnud kolida põllupealsesse karpi, mis on ehk sama hinnaga, ent eeldab auto(de) ülalpidamist ja igapäevaselt vähemalt tund aega edasi-tagasi sõitmist.”

Monaliisa ja tema elukaaslane elasid kodu ostmise nimel odavamates üürikodudes. Ka Laura kolis kodu ostmiseks valmistudes soodsamale elupinnale. „Näiteks elasime ühetoalises korteris mina, elukaaslane, koer ja kaks kassi. Või külmetasime talvel. Või kannatasime suvel toas 31-kraadist kuumust,” meenutab Monaliisa. Hiljem, kui nad kortereid vaatamas käisid, oli suuremal osal pealtnäha sobivatest midagi „viga”. „Näiteks on kuulutuse lõpus kirjas, et kohustuslik on osta 15 000 € eest juurde parkimiskoht. No halloo! Või siis selgub guugeldades, et maja 15 korterist kuulub 12 samale firmale, mis tähendab, et ühistus ei oleks meil mitte mingit hääleõigust.”

„Polnud ka peikat ning kirusin oma meestevalikuid – kus nad nüüd kõik on, kui mul abi on vaja?”

Henri lähenes kodu ostmisele hoopis poeetiliselt. „Piirkonna atmosfääri poeesia oli minu jaoks ülimalt määrav. Kui võrdlesin elu Tallinnas näiteks Berliiniga, ei saanud ma kuidagi peast mõtet, et Kadriorus elades oleksin Berliini kontekstis kuskil Charlottenburgi lossi kandis, aga Põhja-Tallinnasse kolides oleks elukoha aura midagi Ostbahnhofi-laadset. Uus kant sobis rohkem mu tegemiste, käimiste ja elustiiliga, kuid mõttes kummitas ikka, et kas tahan, et peamised rajad ja elukoht oleksid nii sarnase psühhogeograafilise tonaalsusega.”

Millal osta oma kodu?

Pankade statistika järgi on kodu ostmine kõige aktuaalsem kahe- ja kolmekümnendates, aga miks seda üldse tehakse? Lea jaoks oli kodu ostmine üks elukaare elementaarne etapp ning soov kinnistus, kui tal tekkis püsiv töökoht ja üürikate pakutavate teravate kogemuste isu sai täis. „Lõpuks ometi võib koduloom teha seda, mida süda lustib. Igal 10. kuupäeval sularahaga landlord’i autosse istumine ei olnud kindlasti see, mida oleks kauem teha tahtnud.”

Samamoodi väsis kommuunielust Gertrud, kelle sõnul tuli pidevalt elada üksteise rütmis. „Pikalt üürikates kellegi teise voodis magades tekib lõpuks tunne, et tahaks täitsa oma asju oma kodus, ise valida ja sisustada, oma vaikust ja ruumi.” Helen ütleb, et nagu ilmselt kõik kolmekümnendates inimesed – eriti aga need keskpärase vaimse tervisega introverdid, kellel on vaja stabiilset kohta –, oli ta mõelnud oma kodu ostmisest mõnda aega. 

Monaliisa on sama meelt – üürikorteris puudub turvatunne, kuna omanik võib igal hetkel lepingu lõpetada ja siis peab jälle hakkama uut kodu otsima. „Üürides sa maksad ja maksad, aga endale midagi selle eest ei saa.” Tema jaoks on oluline ka vabadus auke puurida ja seinu värvida, mida mainib veel mitu vastajat. „Nagu öeldakse – oma tuba, oma luba,” leiab Monaliisa. Grete sõnab küll, et kinnisvara omamisel peab tegelema probleemidega, mille saab üüripinna puhul jätta sujuvalt kellegi teise hallata, samas võivad vead olla parandatavad. 

Varem üürikortereid eelistanud Henri ütleb nagu Lauragi, et Eestis on oma kodu omamine teatud mõttes kohustuslik. „Ma ei ole eriti materiaalne inimene ja kellelegi kolmandale üüri maksmine tundus mulle pikka aega vägagi normaalne, sest see justkui vabastab pikaajalisest vastutust nõudvast otsusest. Eriti veel, kui soov end Eestiga pikemalt siduda on habras. Mind on kummitanud ka (stereotüüpne) mõte, et Eestis on kodu omamine normaalsus, mujal üüri kasvõi elupäevade lõpuni.”

Kas oma kodu oli vaeva väärt ja mida soovitate teistele?

Monaliisa ütleb, et kuigi oli raske, teeks ta seda kõike uuesti. Kindlasti ei soovita ta aga võtta maksimaalset laenusummat, mida pank pakub. „See, et panga jaoks on see okei risk, ei tähenda, et see on sinu jaoks mugav summa, mida iga kuu tagasi maksta.” Kristo leiab, et eestlased maksavad kergekäeliselt pangale liiga palju, ja soovitab noortel kasutada EISi käendust. „Kindlasti küsige pakkumisi kõikidelt pankadelt ja võrrelge laenumarginaale. Saab alati öelda, et teine pank pakub mulle paremat.”

Lea võtaks järgmisel korral kogu protsessi palju rahulikumalt. „Esimese ostuga tekib soov midagigi ära osta, enne kui hinnad veel rohkem eest ära jooksevad.” Ka ei soovita ta osta kodu n-ö paberil. Uusarenduste puhul on see tihti ainus variant, aga kui arendusest on juba mingi osa valmis, saab käia teise maja korterite või arendaja teiste projektidega tutvumas. „Kui nägin esimest korda, kuivõrd väike on mu raske raha eest ostetud koduke, tuli põhimõtteliselt pisar silma.” Ta ütleb, et shrinkflation on tõsiasi ehk arendajad optimeerivad ära iga ruutmeetri. „Kellel on päriselt ruumi vaja, neil soovitan vaadata vanemate majade poole.”

„Meie ei tahtnud kolida põllupealsesse karpi, mis on ehk sama hinnaga, ent eeldab auto(de) ülalpidamist ja igapäevaselt vähemalt tund aega edasi-tagasi sõitmist.”

Monaliisa soovitab info otsimiseks tugigruppi. „Korteri puhul on nii palju asju, mida jälgida: küttesüsteem, soojustus, ehituskvaliteet ja muud asjad, mille peale isegi ei tule.” Kas mõne sõbra või professionaali abi soovitab kasutada ka Laura, kelle sõnul võib maakleritasu protsessi mugavuse mõttes isegi õigustatud olla. „Esimest korda ostes ei tea, mis detaile üldse vaadata, mida pankadega suheldes silmas pidada, kuidas protsess notari juures käib või mis on olulised nüansid, et ükski pool ei saaks ostjale „vett peale tõmmata”.” 

Kinnisvaraportaale tuleb Laura sõnul jälgida kullipilguga ning huvi korral kohe helistada. „Eriti maaklerite tehtud pildid on vahepeal mõnusalt kaunimaks tuunitud ja lainurgaga avarust juurde lisatud. Korteri tegelik olemus ja hõng on tabatavad ainult kohapeal.” Henri sõnul tuleb vaadata, millise esmatunde uus võimalik kodu tekitab, ning kujutada end seal ette nii praeguses eas, kümme aastat vanemana kui ka siinse reaalsuse lõppjärgus. „Mis sellest, et tegelikkuses võib elu sind juba järgmisel aastal millegi sootuks uuega üllatada.”

Ka Gertrud soovitab kuulutustel igapäevaselt silma peal hoida ja kohe vaatama minna, kui miski meeldib. „Pärlid lähevad meeletult kiiresti. Kuna noorena või üksi ostes pole eelarve suur, tasuks läbi mõelda, mis on must-have ja millest oled valmis loobuma. Andsin järele ruutmeetrites, aga sain super asukoha ja ägeda maja. Lisaks tuleb usaldada sisetunnet ja näha potentsiaali – korterit vaatamas käies olid siin vahesein, IKEA vibe, köögisaar ja muud vidinad, mis niigi väiksest elutoast avarust ära võtsid, kuid mul tekkis visioon, et just siia saan luua oma kodu.”

Mitu vastajat rõhutavad, et esimene kodu ei pea olema viimane. „Kindlasti on täiesti okei, kui esimene kodu ei vasta 100% unistustele – kõik alustavad kuskilt!” ütleb Lea. Kui varem oligi esimene kodu ehk igaveseks, siis Grete usub, et nüüd on see pigem peatuspaik, mis peab sobima praeguste eelistustega. Grete ja tema elukaaslane nägid kodu ostmist kui investeeringut – kodul pidi olema piisavalt potentsiaali, et selle saaks hiljem vajaduse korral maha müüa. „Elu jooksul jõuab neid niikuinii vahetada,” arvab Monaliisa.

Matthiase meelest on see üks lihtsaimaid viise ennast hilisemaks eluks finantsiliselt kindlustada. Elada on kusagil niikuinii vaja ja seega võib üüri asemel sama hästi laenu tagasi maksta. Samas ei ostaks ta enam korterit majja, mis on nõnda kehvas seisukorras. „Maja remont on üks tüütuimaid asju, kuna see tähendab aastaid korteriühistu teiste liikmetega koordineerimist, vaidlemist, majale ühiselt pangalt laenu saamist ja palju muud väsitavat. Kui teised elanikud on üldse nõus maja remontima.” Sellist lisatööd ei taha keegi enda peale võtta ja protsess venib lõputult.

Tähelepanelik tasub olla n-ö varjatud puuduste suhtes. „Peamised elemendid, mida proovin ise maja juures vaadata, on katus, fassaad, torustik ja küttesüsteem. Kui rohkem kui üks neist on kriitilises seisus, siis võib korter ükskõik kui hea olla, aga töö nende probleemide lahendamiseks on liiga suur,” arvab Matthias. Ent kõik kulub ja isegi uusarenduse puhul ei ole pisitöödest pääsu. Lea uusarenduse korteriga tulid kaasa mälupulk ja patakas dokumente, kus on põhjalikult ära seletatud, mida ja mis aja tagant hooldama peab.

„Kui nägin esimest korda, kuivõrd väike on mu raske raha eest ostetud koduke, tuli põhimõtteliselt pisar silma.”

Gretel oli keeruline endale korteri ostmist maailmas toimuva ja majandusliku olukorra taustal ära põhjendada. Ka Lead teeb tulevik murelikuks. „Ukrainas toimuva sõja lõppedes oleme tõenäoliselt järgmised meie ning 2022. aasta veebruari alguses ei oleks ma seda otsust teinud, kui oleks teadnud, mis edasi hakkab saama.” Normaalses maailmas mõtleks ta juba korterivahetusele ja millegi parema hankimisele. „Samas, kui me ei julge siin väikesel Eestimaal neid otsuseid enam teha – ei julge rajada kodu, ei julge saada lapsi, ei julge planeerida tulevikku –, siis on nad tegelikult juba võitnud, ilma ühegi lasuta.”

Kõik kodu ostjad leiavad siiski, et oma kodu oli vaeva väärt. „Ka kogu jamast hoolimata, mis sellega kaasnes,” ütleb Helen. „Isegi kui esimesed ööd magasin kummimadratsi peal, oli õnnetunne suur,” resümeerib Gertrud. Ka Madis on rahul, sest elas varem imepisikeses üürikas, kus oli keeruline isegi ringutada. Henri nimetab kodu ostmist põnevalt kordumatuks projektiks: „See on nagu esimene tätoveering, lapse saamine või lotoga jackpot’i võitmine.”

Suur aitäh kõigile vastajatele, kes nii ausalt ja värvikalt oma kogemust jagasid. Ilma teieta seda lugu poleks!