ANDRA TEEDE TALLINN

Tallinn on koduks meist paljudele ja igaühele isemoodi. Või siis sisaldab endas paljusid kodusid ja veel rohkem teisi tähenduslikke paiku. Siinsed katkendid Andra Teede veel ilmumata romaanist „Näe, selles majas ma ju elasin” viivad eri aja-, elu- ja meeleolukihistustes Tallinna ringteele, Pelguranna tänavale, Roosikrantsi tänavale ja Sikupilli parklasse.

TALLINNA RINGTEE

Kui mõnes Lõuna-Eesti pisikeses külakeses algab minu esinemine kell kuus õhtul – et tööinimesed jõuaksid ikka ilusti kohale –, siis keeran koduteel Tartu maanteelt Tallinna ringteele poole üheteistkümne ajal õhtul. Isegi kui on aprill, on selleks ajaks juba pime. Õdus kevadõhtu, mil loomad on aktiivsed, jääb veel Tartumaale, kus olen Emajõe kandis näinud ühe meetri kaugusel teest suurt põtra rahulikult põõsast näksimas, ning kiiskavpunane juhti pimestav päikeseloojang tabab mind tsutike Mäost lõuna poole, kus olid pikka aega neljarealise laiendamise teeremondid, nii et lisaks silmade kissitamisele pidi vastassuunavööndisse kitsale ajutisele rajale suunatud liiklusega rinda pistma. Aga Tallinnasse jõuan ikka pimedas, nii et logistikakeskuste ja Peetri-Jüri alevike tulukesed saavad ainsana taevast valgustada.

Ega see on muidugi puhas luksus, kui linn vastu tuleb, kui ei pea enam ise kaugtulede vilgutamisega tegelema ja saab rahus kulgeda, paremas reas Tartu maanteelt alla tuhiseda, ringteel suure kaarega Paldiski poole suunduda ja teada, et ainult kakskümmend minutit veel.

Sellised päevad on minu jaoks väga pikad, sest üldjuhul algavad need kodus laste ja „Õnne 13” stsenaariumi ja toidupoodide ja kogu igapäevase kammaijaaga tegelemisega. Mis ma ärkan, kuue ajal, võib-olla seitse. Beebiga ärkasin üldse iga mõne tunni tagant, oleneb ööst ka muidugi. Siis hakkan kahe ajal Tartu poole kütma, et enne mind kutsunud raamatukokku jõudmist veel kuskil süüa ja arvuti lahti teha. Tihtipeale tuleb sealt arvutist veel mõni ümberkirjutus või viimase minuti stseenike teele saata, sest esinemised on nädala alguses ja ka kirjutamise päevad on mul alati nädala alguses. Alati on kiire teisipäeviti, ka kolmapäeviti, siis ma muudkui teen ja teen.

Raamatukogus räägin kuulajatele poolteist tundi, eks seegi väsitab, siis veel sõit tagasi, mille vahel teen ühegi peatuseta, et ruttu-ruttu koju jõuda. Ja nüüd siis veel viimane niidike, Tallinna ringtee, Ikeast mööda, seal ma käin vahel kohvikus arvutiga istumas, Männiku karjääridest mööda, seal ma käin suvel ujumas, Tänassilma ja Tammemäe metsad jäävad paremale, seal me korjame sügiseti seeni, tee on üpris tühi, püsikiirusehoidja on peal, vähemalt sada kümme on sees, taevas kumab ja kottpimedaks nii linna lähedal enam ei lähegi. Laused, mis ütlesin publiku ees, ja laused, mille kirjutasin hommikul, ja laused, mida leelotan lastele, keerlevad kõik mõnusasti peas ja auto sumiseb nii rahustavalt ja monotoonselt.

Ja siis sõidan peaaegu teepiirdesse. Põmm!

Peaaegu piirdesse. Ja teelt välja. Ja oledki surnud.

PÕMM!

Homses ajalehes oleks pealkiri „Vabakutseline kirjanik töötas ennast surnuks”.

Või „„Õnne 13” stsenarist töötas ennast surnuks”.

Kahe lapse ema, eks, see oleks esimeses lõigus.

Üks sentimeeter jääb puudu, krahman rooli teise suunda, auto vänderdab, aga libe ju ei ole, vihma ei saja, vasakus reas õnneks ka ei sõida kedagi, muidu sõidaksin neile külje pealt sisse, nüüd on vasakpoolne piire liiga lähedal, väänan rooli paremale, aga mitte liiga palju, tsutikene, ja olen jälle otse. Ja juba on see koht kaugel selja taga, must tee kaob meeterhaaval imekiiresti mu auto kõhtu. Nagu laps, kui ta mängib, et ta on dinosaurus ja sööb kõik ära, ja jookseb mööda maja ringi, roheline lelu käes: „Amps! Söön kõik ära!” Terve Tallinna ringtee söön ära, nämm-nämm.

Nii et midagi ei juhtu. Jään teele. Võtan püsikiirusehoidja maha, tõmban kiiruse alla. Tiksun kaheksakümne peal ja ootan-ootan-ootan, et näitaks Jälgimäe mahasõitu, see on minu oma. Tulevad jälle laod, siis Laagri Maksimarket, Hortese keskus, ühes suunas elab üks sõber, teises teine, siin ma sõidan rattaga, siin me käime poes, siis juba Hesburger, kust ma vahel hommikuti pärast lasteaeda kohvi võtan, sest erinevalt kesklinnast ei ole Pääsküla tagumises otsas ükski kohvik enne kümmet lahti, kuskile pole minna. Aedlinna rahvas on peamiselt kodus, avalik ruum ei tähenda neile nii palju, kohvikuid pole vaja, kõigil Jurad surisevad kodus köögileti peal.

Mis siis ikkagi juhtus? Kas ma jäin roolis magama, kas ma sõitsin enda just peaaegu surnuks? Või oli autol mingi tehniline jama, automaatika vedas alt? Sest rehv ei lõhkenud, katkise rehviga ma poleks edasi sõitnud. Tees oli auk või mõni loom, kas loomast üle sõitmine teeb nii, et kontroll kaob? Ma arvan, et ma jäin ikka magama. Panen muusika kõvemini mängima, teen aknad lahti, lasen külmal kevadööõhul endale peale pahiseda. Laulan kõva häälega kaasa, näiteks vana head „I Will Survive’i”, aga rokibändi Cake kaverina, mulle nii meeldib see ükskõiksus nende versioonis. Pa-pa-pa, I will survive, aga sellest pole midagi, mis te ikka imestate. Jään ellu, jään ellu, mis ma siis ei jää. Mis ma siis tegema oleks pidanud, mitte ellu jääma? Lollikesed. Tallinn on kohal ja mina olen Tallinnas ja keeran juba mõne ringtee pärast koduväravast sisse ja siin ei juhtu minuga midagi. Teen ukse võtmega lahti ja panen seestpoolt kinni ja olen kodus. Pääsenud, Pääskülas. Minu linn kaitseb mind ja hoiab mind ja on minu jaoks olemas. Ja mina olen olemas tema jaoks.

PELGURANNA TÄNAV

Kolin Kopenhaagenist tagasi ja peatun mõneks ajaks jälle Mustamäel, kus on ka mu kastid. Aga sinna ma pikemalt jääda ei saa, õde tuleb maalt tagasi, nii et mul on vaja leida Tallinnas uus üürikas. Käin hommikul vara enne lavaka tunde mitut kohta vaatamas, üks hullem kui teine. Üks korter on väga ilus ja imelikult odav, kesklinnas Narva Kohviku lähedal. Kuna keeran kinnisvaraportaalis kõige olulisemaks kriteeriumiks hinna, näen ainult urkaid ja sellistesse LED-viguritega poissmeheparadiisidesse tavaliselt ei satu. Maakler keerutab üht- ja teistpidi, kuid ikkagi tunnistab lõpuks, et esimese korruse stuudio seisab stripiklubi kohal, kust tuleb iga öö umbes poole viieni rämedat tümakat, tavaliselt venekeelset. Õntsa-õntsa-õntsa ootaks mind siin, nii et loobun.

Teine korter on Kassisabas, puumajas, jube romantiline, mitme suure toaga, aga ahiküttega. Lavaka tempo on ümardatult seitse päeva nädalas kaksteist tundi päevas, nii et kujutan juba ette, kuidas poole öö ajal siia hundilauta jõuan ja siis hammaste plaginal kolme ahju kütma hakkan. Isegi ringkäigu ajal hakkavad varbad külmetama, akende ees on ühekordsed klaasid. Ohkan ja lähen.

Lõpuks võtan siis odavuselt kolmanda variandi, mis on juba laristamine.

Õnnelik väljavalitu on Pelguranna tänava esimene paneelikas, mille ees enne kasiinot on võrratu tühermaa, kuhu öösiti kogunevad solidaarselt diilerid ja prostituudid, kumbki teise kliente ei häiri. Ju see klientuur mõnes mõttes kattub ka, selles mõttes nagu kaubanduskeskuse moodi ettevõte, et mitu asja ühest kohast.

Aga peale kahtlase kontingendi on probleeme veel. Korteris pole diivanit ja haiseb imelikult, ilmselt pärast aastakümnetepikkust toas suitsetamist. Magamistoa voodi alla laon raamatud, et see püsti püsiks. Omanikud on umbvenekeelsed ja ma ei saa nende jutust midagi aru. Ning nemad ei saa minust aru ja lõpuks lähmegi tülli, sest nad hakkavad väitma, et ma ei ole tagatisraha maksnud. Või on see maakleritasu, mida nad nõuavad, kuigi maaklerit ei olnud, ise nad mulle selle urka üürisid. Ja mul on kõik makstud, kaasaarvatud kujutletava maakleri palk! Igal juhul läheb tunne kiiresti jube nadiks, nii et hakkan uut kohta vaatama ja räägin omanikele, et tahan lepingu üles öelda. Nad ei saa midagi aru.

Ilm läheb aina kehvemaks ja tulevad tormid, muuhulgas see, mille käigus Padaorg täis tuiskab. Pinged omanikega muutuvad hullemaks, avastan, et nad käivad minu teadmata korteris sees, kui ma koolis olen, nii et vajadus kolida muutub järjest teravamaks. Omanikud on nõus, aga ütlevad, et kui lähed, siis kohe! Ok! Või tähendab: tavai.

Ainult et lavakas on sessiaeg ja mul pole üldse aega sellega tegeleda. Lõpuks saan jutule Pariisis elava sõbrannaga, et lähen tema korterisse, mis asub Lasnamäe veerel. Lepime kasuisaga kokku, et ta tuleb mind reede õhtul pärast kooli kolima, pakin asjad kokku ja tassin need rõõmsalt trepikotta välisukse kõrvale. Eriti rõõmsalt tassin muidugi oma raamatukaste.

Kasuisa helistab, et jube jama, lund muudkui sajab ja auto jäi kinni. Ei saa kuidagi välja! Lükkame kolimise edasi! Lohutan, et pole hullu, lükkame-lükkame, aga tegelikult pole mul seda kuhugi lükata. Nii et tellin takso.

Taksojuht jääb majaesise platsi teise otsa seisma, sest lund pole maja eest ära lükatud ja ta ei taha kinni jääda. Ei no kinni muidugi jääda ei taha, kes see tahaks. Seletan, et las ootamistasu tiksub, mul on vaja kraam peale tassida, ma nimelt kolin. Reede õhtul, kell pool kümme, lumes ja tuisus. Äkki saaks lugupeetud taksojuht appi tulla?

Ei saa.

Kas ma juba ütlesin, et tal on nahkvest, vuntsid ja puidust munakestega istmekate nagu õigel taksojuhil muiste? Aga appi ta ei tule, sest tema on sohver, mitte sibi. Nii et vean ise oma varanduse pardale, tuikudes ikka uuesti ja uuesti ja uuesti ja uuesti üle lumevälja. Ilmselt jälgivad mind kaugemal pimeduses pahased narkodiilerid, kes ootavad oma korda platsil platsi võtta.

Tunnikese pärast oleme taksoga Pallasti tänaval mu uues fantastilises korteris. Kuna ma olen sündinud, kasvanud ja vahel tundub, et küllap ka suren Tallinna paneelmajades, hindan alati seda, kui ette juhtub mõni tüüpplaneeringust kõrvalekalduv variant. Punane madal suurte rõdudega maja seda kindlasti on, Õismäe kortermajade ja Põhja-Tallinna hruštšovkade moodi pole siin peaaegu midagi. Viin taksost oma kastid tuppa, lasen juhi ja tema vuntsid minema. Toas saan aru, et lõdisen külmast, saapad lirtsuvad sulaveest, käed õhetavad tuisu käes raskete kastide vedamisest. Kaalun korraks, kas pugeda silmamunadeni kuuma vanni, aga otsustan ümber, lükkan jalaga raamatukastid nii palju toa poole, et uks kinni mahuks, ja lähen uuesti välja.

Esimene toidupood on paarisaja meetri kaugusel, rühin sinna, astun leti ette ja küsin pudeli viina. Mingid kotletid ostan ka ja lähen tuppa tagasi. Esimene öö tuleb ju üle elada, esimese öö deemonid on mulle ammu tuttavad, ja seda saab kõige kergemini lahendada kas nii, et kutsud kellegi külla, või nii, et võtad paar pitsi.

Seon toas lahti selle pambu, milleks olen sidunud oma voodiriided – padjad keskel, tekk ümber ja see kõik umbsõlmega lina sisse pakitud. Toon köögist klaasi ja valan viina välja ning poen diivani peal teki alla. Siin ühetoalise korteri diivanil veedan järgnevad pool aastat nii oma päevad kui ööd, kirjutan siin, joon siin ja magan. Ja kui und ei tule, siis ei maga ka.

Aga täna tuleb, hetkega, raskelt nagu laibauni. Hommikul on klaas viinaga sama targalt diivanilaual alles, ei jõudnudki seda võtta. Kallan haisva kraami kraanikaussi, koperdan võõrasse kööki, mis on nüüd minu köök. Ehmatan hõbesäravate majasoomukate peale, kellega siin korteris esimest korda tutvun, pesen hambad ära ning lähen läbi hangede lavakasse. Kaksteist tundi päevas, seitse päeva nädalas. Ei mingit puhkepausi. Hopladii-hopladaa.

ROOSIKRANTSI TÄNAV

Filmitudengid peavad Roosikrantsi tänaval kommuuni, seal leidub mullegi üks tuba. Korter on vapustav, tüüpilises eestiaegses 30ndate ehitusbuumi majas.

Esimesel ööl on kohe suur pidu, filmitudengitel on palju sõpru, kes suure rõõmuga meil käivad. Mul on järgmisel hommikul autokoolis eksam, nii et teesklen magamist ja seltskonda ei lähe. Magada muidugi ei saa, sest minu tuba on originaalplaneeringu järgi söögituba, sellel on kahele poole avanevad kaunid klaasuksed, ja need klaasuksed ei hoia üldse heli kinni. Kuulen läbi muusika, kuidas filmitudengid arutavad „Pulp Fictionit” ja oma tulevasi imelisi töid ja vahepeal käivad koputamas, et äkki ma tulen ikka ka. Eksami kukun läbi, nii et oleksingi võinud sama hästi pidutseda. Jätan selle tuleviku tarbeks meelde.

Hakkame NO teatris diplomilavastuse proove tegema, pärast proovi tulen koju, magan natuke ja kirjutan terve tööpäeva üht filmi, poolde öösse välja. Mõne aja pärast teatab režissöör, et ta ikka ei taha mind tiimi, et ta kirjutab ise edasi. Seda juhtub mu elus hiljem veel umbes sada korda.

Kevadel algab Maidani meeleavaldus ja seda kantakse internetis üle, nii et hoian päeval ja ööl Ukraina vabadusvõitlejate otseühendust oma toas lahti. Vahel ärkan unest püssipaukude peale, midagi Maidanil toimub. Siis magan jälle edasi.

Ega ma sellest kõigest täpselt aru ei saa. Küsin ühelt näitlejalt, miks just Maidan, miks see üks geograafiline punkt, miks see nii tähtis on. Mis nad seal istuvad? Näitleja vastab, et sel on sümbolväärtus, et kohad loevad ainult selle pärast, mis inimesed nende tähenduseks panevad.

Üldiselt on ikka suur hirm. Püüan kujutleda perekonda, kes siin korteris 38. aastal elas. Vanni ja teenijatoaga korter, liftiga ja kesklinnas, kui peen. Kindlasti olid nad jõukad ja tublid inimesed, kindlasti küüditati nad mõne aasta pärast ära. Pikka pidu siin ei olnud. Võib-olla ei ole meil ka enam.

Käin tihti Kuku Klubis, see on siinsamas, üle Vabaduse väljaku. Küsin seal ükskord ühe parlamendipoliitiku käest, et mis nüüd saab, kas ma peaks kartma, kas ma peaks midagi tegema. Mida saab luuletaja teha, kui tuleb sõda? Poliitik vastab, et tema on oma vanematele Kanadasse kinnisvara valmis vaadanud, et temal on piletid ostetud. Minust küll mingit vanemate Kanadasse saatjat ei ole, vaevu saan endagagi hakkama. Siis luuleta, vastab poliitik, luuletajad on varem ka eesti rahva päästnud.

Kirjutan sellest vestlusest luuletuse ja postitan Facebooki. Samal ööl tõlgib Sofi Oksanen selle ära ja postitab enda lehele, kus see saab meeletult kommentaare ja reaktsioone. See tekitab mus ausalt öeldes suuremat ärevust: kas ma olen endast nüüd kuidagi sihtmärgi teinud? Kas olen ennast lolliks teinud? Mis saab, küsin ühelt dramaturgilt, kes hilisel tunnil mu kõne vastu võtab. Dramaturg vastab, et midagi ei saa, luuletus elab oma elu ja sina elad enda oma.

Siis saab lavakas läbi. Pärnu maantee kaevatakse remondiks üles ja kui ma lõpupeolt tagasi Tallinnasse jõuan, on jälle jaanipäev ning üks sõbranna, kes hiljuti koleda õuduslooga oma elukaaslasest lahku läks, sõidab külla. Istume mu voodi peal ja vaatame „Tondipüüdjate” filmi, sest mul on Ivan Reitmani fännamise periood. Pakun välja joomismängu, et iga kord, kui „Tondipüüdjates” on eriefekt, võtame pitsikese, aga see oleks väga lühike mäng.

SIKUPILLI PARKLA

Sikupilli parklas saab auto jätta nii, et ükski reklaamplakat ei paista ja pilk haarab korraga nii Tartu maanteel sagivat liiklust, üle tee bensukas kohvitavaid kodanikke kui kogu Fahle ja kaugemal Postimehe maja elu. Ma ikka käin seal vahel.

See algas koroonaajal, kui kohvikud olid kinni, aga kuskil pidi ju kirjutama. Kui kodus on väiksed lapsed – alguses üks ja siis juba kaks –, siis seal ei tule kirjutamisest midagi välja, isegi kui mina lapsi hetkel ei vaata, isegi kui nendega mängib isa või näiteks vanaema. Kui emme on kodus, siis emme on kodus, ja lapsed saavad kohe aru, kus ma ennast peidan.

Andsin oma kontori Tondi ärimajas ära, kui Pääskülas majaremont lõppes, sest meil on nüüd ju täitsa pühendatud töötuba, täitsa mõeldud laua taga istumiseks. Aga kui ühe Soome sarja arendamise aegu, kuhu oli tarvis kuue osa sünopsis teha, kaasstsenaristiga graafiku järgi Zoomis istusime, kuulsin kogu aeg läbi stseeni analüüsimise mula, kuidas ukse taga vaikselt nuteti. Laps nägi, et emme kadus töötuppa, aga miks ta välja ei tule? Kempsust tuleb ju varsti välja, miks ta kontorist ei tule? Miks last sisse ei lasta? Mis siin õigupoolest toimub?

Ühesõnaga, väga raske on kodus kirjutada. Lõpuks said lapsed aru, kui lahe on arvuti taga nuppe vajutada, ja nii kui ma läpa avan, hakkab pihta nõudmine: „Tahan tähti teha. Mina tahan ka tähti teha. Ma tahan kohe tähti teha.” Kui ei saa, järgneb sellele lõugamine, mis kostab Raekoja platsi välja.

Sikupilli parklas istun mitu tundi, autol on mootor väljas, arvuti puhkab roolil. Paari meetri kaugusel on bussipeatus, kus ootavatest inimestest mõni vahel märkab mind ja vaatab küsivalt, et mis see on? Miks ta seal autos passib nii kaua?

Noh, saage ise lapsi ja elage vabakutselise kirjaniku elu, siis näete.

Vahel ma vihkan seda kirjutamist. Lavakas õpetati, et iga sinu uus töö, iga sinu praegune tekst peab olema sinu esimene ja viimane teos. Sa pead sinna panema kogu maailma, sa pead sellega ütlema kõike, mida sul elu kohta öelda on. Mis see on, mille eest sa seisad, mis lugu sa jutustad? Mis on sinu tõde ja mis on tõdede tõde?

Tele ja teleprodutsendid on õpetanud lisama sinna nimekirja veel ühe küsimuse: keda kotib? Miks sinu lugu peaks maailmale korda minema? Miks keegi seda ostma peaks? Arendama, pähe õppima, esitama? Panema tuhandeid ja kümneid ja sadu tuhandeid eurosid sinna alla, tihti riigi raha, maksumaksja raha. Või kellegi eraraha, inimese raha, kes ostab pileti või ostab raamatu. Ja aega! Kõik võtab aega, tootmine võtab aega, proovid võtavad aega, etendus, sari, film, lugemine võtab aega.

Kirjutamine võtab ka aega.

Aga rahast ja ajast olulisem on üks asi veel: kas see on hea või halb, mida sa kirjutad? Tihti ma lihtsalt kirjutan, sest ma pean kirjutama, ma olen kirjanik, mul on tähtaeg. Kaheteistkümne aasta jooksul ei ole minu pärast ükski „Õnne” võte ära jäänud, ma ei ole kunagi teksti saatmata jätnud. Ühtegi näidendit pole edasi lükatud, minu pärast mitte. Elus ikka juhtub igasugu asju, haigestuvad näitlejad või mängitakse ümber repertuaar või läheb pankrotti produktsioonifirma ja esikas liigutatakse mujale või jääb üldse ära. Aga minu pärast mitte. Ma olen kirjutanud sünnitusmajas ja ma olen kirjutanud puruhaigena. Ükskord oli mul roietevaheliste lihaste põletik, põrguvalu, selline, et pilt läheb taskusse. Aga tähtaeg oli ka. Nii et kutsusin endale pool kaks öösel kiirabi, kiirabi tegi valu vaigistava süsti tuharasse, läks minema ja mina kirjutasin edasi.

Küsimus on lihtsalt selles, mis tase see on. Kas see on maailma parim kirjandus? Kui mul on sitt olla, tuleb sitt luuletus, sitt stseen. Samas on juhtunud ka seda, et ise hoian viimasest juuksekarvast kinni ja teen suure hädaga mingi käki ära ja saadan ära ja just seda kõik kiidavad, et vapustav tekst. Aga kui enda arust magad ilusti välja ja valmistud põhjalikult ja nikerdad suure armastusega, siis ei pruugi sealt midagi tulla. Keegi midagi ei ütle, kehitatakse õlgu.

Ühesõnaga, istun siis seal Sikupillis ja kirjutan, kui mu hea sõber, kirjanik, ütleb, et tuli just võttelt. Et sel aastal on nii, et neist, kes nomineeriti kulka kirjanduse sihtkapitali aastaauhindadele, filmitakse mingeid intervjuujuppe ja seda tehakse Musta laega saalis ja tema just tuleb sealt.

Ja mina samal ajal istun ja ootan, et kas üldse tehakse juba nominendid teatavaks. Endal hing paelaga kaelas. Et minu eelmise aasta raamat – no ju ta mõni luulekogu oli, mis vahet seal on, milline –, et kas ta ikka saab. Avalikku infot veel pole, mingit nimekirja või meili kuskil ei ole. Neile, kes ei saa, ei öelda midagi, nii et kui sa kunagi ei saa, siis arvad alati, et ju ei öeldagi. Ju selgub tseremoonial. Aga tegelikult võitjatel juba võtted käivad.

Ja kohe, kohe, samal hetkel variseb maakera tükkideks ja nutt tuleb peale. Kurat, see on ikka nii vastik tunne, kui sa teed ja teed ja tõesti südamega kirjutad, terve elu, lapsest saati, surmani välja, ja ei midagi. Ei sind auhinnata, ei isegi nomineerita.

Äkki ma olengi sitt kirjanik.

Tõenäoliselt olen.

Peaks päris tööle minema.

Aga enne – veidi hala!

Aga sellel kõigel pole tähtsust. Tähtaeg ei kao kuskile. Võte on kohe ukse ees, kirjutama peab ikka. Nii ma siis teen seal parklas neid tähti, samal ajal sõidab maailm auto ja bussiga mööda. Tulevad noored šoppamast, tulevad keskealised töölt, tulevad emad ja lapsed ja poisikeste kambad ja memmed suurte pampudega.

Hiljem käin Sikupilli keskuses vetsus ja näen seal kodutut naist, kes koorib oma joped ja ürbid maha ja peseb end sealsamas kabiinis, üleni. Näen seda, sest ta istub poti kõrval maas, uks on lahti. Käes on tal kalts, mida teeb potivees märjaks ja paneb siis oma ihule ja hõõrub seda, vahepeal tuleb mängu ka vedelseep. Terve tualett haiseb nagu viimnepäev ja ma saan aru küll, et sellel naisel on päris probleemid, minul on mänguprobleemid.

Aga, kurat küll, ma tunnen ennast täna ikkagi nagu kalts, seesama, mis käib palja ihu ja loputusvee vahet. Jälle üks nool, mis mööda lendab, jälle üks raamat, mis kuskile ei jõua. Või, noh, sinna nimekirja ei jõua, ju ta kuskile ikka jõuab. Allahindluste riiulisse jõuab.

Ja siis lähen autosse tagasi, saan oma töö valmis ja sõidan koju. Ja kodus on ju kõik tore, lapsed kallistavad ja puha. Ei nemad tea, et nad kallistavad maailma kõige sitemat kirjanikku. Nende jaoks pole mul viga midagi, kui nad mu poole jooksevad, näod naeru täis.

„Ma armastan sind, emme,” ütlevad nad.

„Mina sind ka,” vastan. „Ja sind.”

„Ma tahan tähti teha,” algab igaõhtune mangumine ja see tuletab ikkagi veidi meelehärmi jälle meelde.

„Mina küll ei taha. Ma üldse ei taha hetkel tähti teha.”

Aga homme? Homme muidugi. Homme jätkame.