Müüt Islandi ürgsest loodusest varjab saare praeguse näo kujunemise ajaloolisi põhjuseid.

Islandile saabub igal aastal sadu tuhandeid turiste ning pole erilist kahtlust, et suurt osa neist tõmbab sinna kohalik loodus. Õieti on loodus olnud juba paarsada aastat Islandi rahvusvahelise brändi võib-olla tähtsaim osa – saart teatakse ja tutvustatakse kui tohutut rahvusparki, mille karmid ja ülevad vulkaanid, geisrid ja laavaväljad pakuvad inimesele justkui midagi hoopis muud kui ülesküntud põldude ja pargilaadsete metsadega Tava-Euroopa. Võiks küsida, milleks ühele kaugel Põhja-Atlandi ookeanis asuvale saarele üldse minna, kui mitte selleks, et otsida sealt midagi eksootilist, puhast ja ürgset. Ometi peitub selles kujutluspildis paradoks: see, mida esitatakse tavapäraselt romantilise puutumatusena, on tegelikult väga suurel määral inimtegevusest mõjutatud ja transformeeritud kultuurmaastik.

Karjakasvatuse ja ehituse laastav mõju

Kui vähemalt tänapäeval on looduse mõju islandlaste identiteedile väga positiivne ja lausa alustrajava tähtsusega, siis läbi ajaloo tuleb pidada inimkultuuri mõju saare loodusele pigem negatiivseks ja laastavaks. Kõige ilmsemalt näitab seda asjaolu, et inimasustusele eelnenud ajal oli Islandi ökoloogia hoopis teistsugune, kui võiks praegust turistifotot vaadates arvata. Enne 9. sajandi keskpaika oli umbes 65% saare pindalast kaetud taimestikuga ning umbes 25% kaskedest, leppadest ja pihlakatest koosneva madala võsametsaga.

Kõik see hakkas muutuma juba viikingiajal, kui 9. sajandi lõpus tekkis saarele peamiselt Skandinaavia päritolu kolonistide püsiasustus. Skandinaavlased tõid kaasa oma traditsioonilise eluviisi, millel olid Islandi habrastes tingimustes drastilised tagajärjed. Avamaadel kasvanud suuremad puud kasutati kiiresti ära hoonete või laevade ehitamiseks – on teada, et juba 12. sajandil tuli tähtsamate hoonete ehitamiseks puitu Norrast sisse vedada. Tavapärase ehitusmaterjalina võeti puidu asemel peatselt kasutusele turbamättad. Suur osa ülejäänud võsast põletati maha põldude rajamiseks või kasutati kütteks. Metsata alad jäid talvel aga kergemini lumekatteta, mis põhjustas külmakartlikumate taimede surma.

See, mida esitatakse tavapäraselt romantilise puutumatusena, on tegelikult väga suurel määral inimtegevusest mõjutatud ja transformeeritud kultuurmaastik.

Veelgi suuremat rolli mängis metsade hävimises karjakasvatus, kuna madalate puude lehed, pungad ja võsud olid veistele, kitsedele ja sigadele hästi kättesaadavad. Nii ammendus metsade taastootmisvõime kiiresti. Mis veelgi halvem, külma või kariloomade tõttu hukkus seejärel ka alustaimestik ning õhuke mullakiht jäi tuule ja tulvavete meelevalda. Nii tekkis metsade kadumise ja karjakasvatuse koosmõjul Islandi läbi aegade tõsiseim ökoloogiline probleem – muldade erosioon. Viimase 1100 aastaga on kadunud tuulde ja ookeani 40% Islandi mullast. Kunagistest metsadest on saanud nõmmed, rohumaad või tardunud laavaga kaetud tasandikud. Teisisõnu pole Islandi praeguseks romantiliselt kõledates maastikes midagi eriti „looduslikku”, vaid need on otseselt inimtegevuse tagajärg.

Sünnib kujutluspilt õilsatest metslastest

Ometi ei sündinud Islandi tänapäevane loodusmüüt mitte looduse ja inimese viikingiaegsest kohtumisest, vaid on palju hilisemat päritolu. Saare varasem looduskultuur, mille võib välja lugeda näiteks keskaegsetest saagadest või varauusaegsetest annaalidest, oli eeskätt praktiline: loodus mängis inimtegevuse tugistruktuuri rolli ning oli hinnas esmajoones kui majanduslikult ja ellujäämiseks vajalik ressurss, mille üle kehvades tingimustes omavahel konkureeriti. Alles 19. sajandil hakkas sellele lisanduma mütoloogiline mõõde. Need armutud maastikud, mis olid olnud varem oma ökoloogilise hapruse tõttu inimese jaoks küllaltki kehv elukeskkond, muutusid nüüd rahvusliku uhkuse allikaks.

Selles arengus mängisid algusest peale suurt rolli välismaalased. Mitmete sensatsiooniliste vulkaanipursete tõttu, aga ka tänu tööstusrevolutsioonile, mis reisimise odavamaks ja mugavamaks muutis, sattus Island 18. sajandi lõpus ja 19. sajandi alguses senisest laiaulatuslikuma välismaise tähelepanu alla. Seejuures pidasid varaseimad reisijad sealseid maastikke koledateks, paljasteks ja viljatuteks, kuigi teaduslikult huvipakkuvateks. 19. sajandil hakkas Islandi kuvand aga muutuma – mahajäetuse ja kõleduse asemel tõsteti sealsest loodusest rääkides ja kirjutades järjest enam esile võimsust ja suurejoonelisust. Samalaadse primitivismi ja eksootikat ihaleva pilguga vaadati ka islandlasi, keda kujutati mitte lihtsalt poolmetslastena nagu varem, vaid pigem õilsate metslastena, kes elavad puhast ja rikkumata elu kaugel tsivilisatsiooni kahjulikust mõjust.

19. sajandil muutusid armutud maastikud, mis olid olnud varem oma ökoloogilise hapruse tõttu inimese jaoks küllaltki kehv elukeskkond, ühtäkki rahvusliku uhkuse allikaks.

Nii sündis Suurbritannias ja Saksamaal ettekujutus Islandist kui iidse ja puhta germaani looduskultuuri reservaadist. Sellest positiivsest stereotüübist haarasid kinni ka islandlased ise. Islandi rahvusromantilises kunstis ja kirjanduses sulandusid kultuur, keel ja loodus ühtseks kolmainsuseks, peaaegu bioloogiliselt terviklikuks rahvuskehandiks, mille osi polnud enam võimalik üksteisest eraldada. Islandi rahvusluse alustaladeks said „kuldaegne” (s.t viikingiaegne) keel ja kultuuripärand ning kuldaja loodus, mis nähti olevat igikestev, puhas, ürgne ja muutumatu.

Islandi uuema looduskultuuri juures ongi kõige märkimisväärsem just see, kuivõrd hästi on need hilisel viikingiajal rikutud maastikud suudetud omaks võtta. Ökoloogilisest katastroofist, mis tekkis metsade hävitamise ja erosiooni tulemusena, hakati tagantjärele välja lugema rahvusliku karakteri peegeldust. Laavaväljad muutusid tugevuse ja iseseisvuse sümboliteks, paljad mäenõlvad hakkasid tähistama ajaloolist sitkust ja vaimset puhtust.

Ökoloogilise mõtteviisi nappus

Praegugi elab seesama eksotiseeritud kujutluspilt Islandist jõuliselt edasi. Samal ajal on tehtud islandlastele etteheiteid nende loodusressurssidega jätkuvalt hoolimatu ümberkäimise pärast. Sealne sama hästi kui tasuta või väga odav geotermiline ja hüdroenergia on muutnud saare atraktiivseks kõigile tööstusharudele, millel on suur energiavajadus, seda alates alumiiniumi sulatamisest ja lõpetades andmekeskustega. Saarele kerkib igal aastal juurde loodust ohustavaid tööstusettevõtteid, mille tooraine pärineb kuskilt mujalt ja mille toodang läheb samuti ekspordiks.

Ökoloogilisest katastroofist, mis tekkis metsade hävitamise ja erosiooni tulemusena, hakati tagantjärele välja lugema rahvusliku karakteri peegeldust.

Kumbki neist kahest mõtteviisist, ei praktiline ega ka mütoloogiline, pole tegelikult ökoloogiline. Ühel juhul võtab kultuur looduselt armuande, teisel peab kultuur ennast justkui ise looduse armuanniks. Kultuuri ja looduse tihe läbipõimitus raskendab aga selle terviku eri komponentide kriitilist eristamist ja seostamist mingitel uutel, jätkusuutlikumatel alustel, näiteks looduskaitse parema korraldamise huvides, mis on jäänud Islandil kõigest hoolimata alati vaeslapse rolli.

Mart Kuldkepp on Eesti ja Põhjamaade ajaloo professor Londoni ülikoolis (UCL).