Teadusajakirjaks saades võiks säilida Leida eneseteadlikkus ja pidev püüd mitte olla liiga rigiidne, konformistlikult akadeemiline.

Sellest on nüüd kümme aastat, kui tahtsin asutada disainiajakirja. Olin lõpetamas bakalaureuseõpet Eesti Kunstiakadeemia graafilise disaini osakonnas ja juurdlesin koos kaastudengitega koolist saadud kogemuste väärtuse üle. Meile tundus, et avalik diskussioon disaini olemuse ja disainerieetika teemal oli jäänud soiku – 2008. aastal ilmus viimane ajakirja Kunst.ee graafilise disaini lisa, 2011. aastal nullindate disainikeskustelu koondav „Artikleid graafilisest disainist”. Ka Facebooki grupis „Eesti disainerid” üksvahe toimunud teravad mõttevahetused agentuuriprofessionaalide ja EKAga seotud disainerite vahel olid jäänud aina harvemaks. 

Läänes jõuka sajandivahetuse kriitikalainel asutatud näidete ajel – Emigre, Dot Dot Dot, Modes of Criticism jt, isegi soome kolleegidel oli oma ajakiri Grafia! – tahtsime luua platvormi, kus sõnastada (graafilise) disaineri tähendust ja näidata selle eksperimentaalse humanitaarkõrghariduse olulisust, mida n-ö päriselu ametikaaslased riigi ainukesele kunstiakadeemiale pahaks panid.

„Leida lugemik. Viisteist valitud artiklit”
Koostanud Taavi Hallimäe ja Neeme Lopp
Kolleegiumis Triin Jerlei, Ott Kagovere, Ruth-Helene Melioranski ja Sandra Nuut
Tõlkinud Keiu Krikmann, Peeter Talvistu ja Mari Volens, keeletoimetajad Helina Koldek ja Anu Nurk, graafilised disainerid Oliver Long ja Alexandra Margetic 
Eesti Kunstiakadeemia disainiteaduskond, 2025
316 lk

EKAs nägin, et disain ei pea piirduma ainult reklaamikampaaniatesse rakendatud arvutioskuste, kompositsioonitaju ja vahvate ajurajudega, vaid tähendab eelkõige spetsiifiliste tööriistade ja pärandiga seotud loovuurimismeetodit ning tootmise, tarbimise ja igapäevaeluga põimitud sfääri, mille kaudu avastada omaenda agentsust meedias, materjalis, kultuuris ja süsteemides. Paraku ei osanud me tollal seda päris nii ülevalt veel sõnastada. Ajakiri jäi asutamata. 

Heidutavalt avaliku kirjasõna asemel keskendusime vahetutele vestlustele.¹ Kõlama jäi pluralistlik mõte, et vahest pole säärast platvormi tarvis, sest disain võibki olla mitmekesine ja kellelgi pole vaja kellelegi midagi tõestada. Mäletan, et põrgatasime erinevaid arvamusi koondavate vestlusõhtute ideed Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumiga, aga seegi vajus ära ning moondus hiljem malbemat laadi kontemplatiivseks loengusarjaks „Millal on disain?”.²

Rõlge ja kultuuritu rünnak

Artikuleerimisest loobumine maksis kätte 2023. aastal, kui Asko Künnap, 1990ndatel tegutsema asunud visuaaldisaini peavoolu kujundanud põlvkonna esindaja, avaldas Postimehes EKA disainiosakonna suunal rõlge, kultuuritu rünnaku³, milles ta võrdles kooli Natsi-Saksamaaga, kasutas n-sõna ja jagas ohtralt meelega mõistmatuid jalaga-kõhtu-mõnitusi. Künnapi loobitud porinätakad jäid minu jaoks sümboliseerima nii disainipraktikute banaalset diskussioonitaset kui ka disainist mõtlejate viitsimatust arutelu algatada, sõnavara ja tolerantsi kasvatada, ühisosi leida, ühesõnaga, mõtlemise eest kosta.

Põhiline, milles künnaplikud turu teenrid näivad kunstiakadeemia disainereid süüdistavat, on ebaprofessionaalsus: „Tööandjate valdav kogemus on, et juba aastaid pole EKA lõpetajaid õnnestunud disainerina tööle rakendada. […] EKA disainiosakonna lõpetanul pole üldjuhul peale diplomi ning suure ja segase jutu mitte midagi välja käia – ei nägemust, kogemust, tehnilisi oskusi ega teoreetilisi teadmisi. Ega mingitki arusaama, milles disaineri töö võiks seisneda, mis on selle eesmärk, või kuidas mõõdetakse ja hinnatakse tulemust.”

Tööturul meisterlikult hakkamasaamine on vaid üks osa disaineriameti tähendusest, kusjuures Canva ja GPT võidukäiguga vajab seegi aina enam ümbermõtestamist.

Tõepoolest, kes ometi oskaks vastata – kuidas mõõta ja hinnata disaini panust peatamatult hävitavasse tarbimiskultuuri või hääbuvasse demokraatiasse? Mis võiks olla disaineritöö laiem eesmärk? Milliseid teadmisi pidada teoreetilisteks, milliseid oskusi tehnilisteks?

Neile ja teistele ühese vastuseta loovuurimuslikele küsimustele pühendubki vahetult enne tsiteeritud sõnavõttu 2022. aastal alguse saanud EKA disainiteaduskonna ajakiri Leida (leida.artun.ee). Seda veab eest TLÜ humanitaarteaduste instituudi taustaga doktorant-disainiuurija Taavi Hallimäe – ja olgu ta tänatud, sest tema paduakadeemilised juured on algatusele fundamentaalseks toeks ja näib, et ka jätkusuutlikkuse garantiiks. Praeguseks on kakskeelset (eesti ja inglise) veebiväljaannet kogunenud seitse teemanumbrit, kusjuures esimese nelja numbri põhjal koostati ja anti 2025. aasta kevadel välja ka trükiversioon „Leida lugemik”. 

Eri märksõnade vahendusel (tehnoloogiakriitika, hool, tööstus, tarbimine, muuseumikultuur…) ja nii filosoofiliste kui ka praktiliste kirjeldustega avavad disainiuurijad disaini kui väga mitmekesise distsipliini tähendusvälja. Kui ennist mainitud disainiajakirjanduse eeskujudele on omased pigem ennast upitav tunnelvaade ja diskursiivne targutamine, siis selles Leida lahedalt maandatud segu juhtumiuuringutest, intervjuudest ja mõtisklustest ülemäära süüdistada ei saa.

Kapitalismi üllitis 

Künnapi arusaamale professionaalsusest vastandaksin Leida esimeses numbris usutletud disainieetika professori Ariel Guersenzvaigi oma: „Tehnilised töötajad järgivad üldist moraali ja üldist eetikat. Neil pole suuremaid eetilisi kohustusi kui tavainimestel, kas pole? Professionaalid aga – vähemalt nii, kuidas mina professionaalsust näen – on seotud teatud seisukohtadega enda eriala rollist ühiskonnas ning neil on proaktiivne roll ühiskonna edendamisel. Ma arvan, et tehnilisi töötajaid sellised vaated ei piira, erinevalt professionaalidest ei ole nende ülesandeks tingimata inimkonna õitsengule kaasa aidata.”⁴

Tööturul meisterlikult hakkamasaamine on vaid üks osa disaineriameti tähendusest, kusjuures Canva ja GPT võidukäiguga vajab seegi aina enam ümbermõtestamist. „Ka disainiharidus ei ole enam ainult teadmiste andmine ja oskuste õpetamine. See on kriitilise mõtlemise, empaatia ja eetika treenimine,” kirjeldab EKA digitootedisaini erialajuht Carol Tikerperi kujundaja know-how’d tehisaruajastul teises hiljutises disainiteaduskonna väljaandes, keskkooliõpilastele suunatud ajalehes Deka. 

Akadeemia on üks vähestest kohtadest, kus disain saab oma algupärasest kontekstist vabalt hingata ja avastada, mis tähendusi temaga seotud sotsiaalsed aspektid veel kanda võivad.

Iga hea kõrgharidus üritab kasvatada ennekõike professionaalseid kodanikke, kes peegeldaksid oma tegevust ühiskondlikus plaanis võimalikult laialt – kusjuures iga professionaalne kodanik on ka omamoodi disainer, sest ta on võimeline ette kujutama paremini kujundatud ühiskonda.⁵

Disain on kapitalismi üllitis – tööstusliku masstoodanguga koos tekkinud kommertsmaailmas sündinud roll, mis tegeleb olemuslikult sotsiaalse, käitumuslikuga (s.t kuidas kujundada midagi nii, et seda soovitud moel toodetaks, ihaldataks ja kasutataks). Akadeemia on üks vähestest kohtadest, kus disain saab oma algupärasest kontekstist vabalt hingata ja avastada, mis tähendusi temaga seotud sotsiaalsed aspektid veel kanda võivad.

Elitismi taastootmine

Leida on olnud nende avastuste artikuleerimise ettekäändeks ja teadetetahvliks – esialgu vähemalt EKA enda kontekstis. Nii tudengitele kui ka õppejõududele on see olnud võimalus oma (kooli)tööd jagada, lahti kirjutada, katsetada. Teemapüstitused on aktuaalsed, aidates tudengitel end võtmeküsimustes positsioneerida. Sisu- ja vormilahendused on küllalt konservatiivsed (graafilise disaini magistriastme lõpetajad Oliver Long, Alexandra Margetic ja Alejandro Bellón Ample lõid küllalt lakoonilise veebikujunduse, millega saab igas numbris päris hõrgult ka veidi mängida) ja etteheiteid võiks teha akadeemilise elitismi taastootmisele – oht, mis tõotab aina süveneda, kui väljaanne peaks saama teaduspublikatsiooni sertifikaadid, nagu see kuuldavasti praegu kavas on. 

Ent see elevandiluust tornike koondab tohutult tänuväärsel moel kokku kõik Eesti akadeemilises disainisfääris mõtlejad ja tegutsejad, kasvatades-jäädvustades kohalikku disainiuurimuslikku kultuuri ning rajades teed ja legitiimsust loovuurimusele kui sellisele – teaduslikule, kultuurikriitilisele ja ka poeetilisele lähenemisele nähtustele, tegutsejatele ja pärandile, mida võib seostada disainiga.

Selmet peenhäälestada soo- ja rassineutraalsemaid järelevalvemasinaid, peaksime USA disainiuurija Sasha Costanza-Chocki sõnul leidma viise võimuorganites lokkava šovinismi ja rassismi väljajuurimiseks.

Nagu paljud EKA õppejõud, kasutasin ka mina hiljuti Leidat seminaril materjalina. Lugesime sotsiaalse disaini magistrantidega lugemiku avaartiklit, kus rõhutatakse disainiülesande ümberraamistamise ja juurpõhjustega tegelemise vajadust lennujaama kehaskännerite näitel.⁶ Selmet peenhäälestada soo- ja rassineutraalsemaid järelevalvemasinaid, peaksime USA disainiuurija Sasha Costanza-Chocki sõnul leidma viise võimuorganites lokkava šovinismi ja rassismi väljajuurimiseks. 

Tõdesime tudengitega, et säärane kriitiline ümberraamistamine ei pruugi olla alati tulemuslik – tõhusamalt nügivad maailma mingis suunas edasi siiski kompromissid –, ent disainikultuuris võiks senisest enam olla eneseküllasuse asemel kindel koht „jah, aga” jaoks. Jah, me aitame tuua süsteemidesse loogikat, organiseeritust, mugavust, aga mis jääb selle käigus lahendamata, kes kaasamata, mis küsimused küsimata? Milline on see ühiskond, mille disainimisse saaksime kõik panustada, ja kuidas seda teha?

Leida on ja võiks jätkuvalt olla selle „jah, aga” koht. Ja seda ka metatähenduses – isegi teadusajakirjaks saades võiks säilida eneseteadlikkus ja pidev püüd mitte olla liiga rigiidne, konformistlikult akadeemiline. Hoida mõtlemist, iga valitud vormi asjakohasuse peegeldamist – sest vaikimisi harjumuspärasega kaasa kulgemine, teisisõnu banaalsus, on teadagi kurjast.

Maria Muuk on EKA graafilise disaini osakonna vilistlane, vabakutseline disainer, uurija, kirjutaja, õppejõud ja aktivist.

1. Minu ja Ott Kagovere (praegune graafilise disaini osakonna juhataja) ühise bakalaureusetööna valmis intervjuusid kaastudengite, õppejõudude ja kolleegidega sisaldav ajaleht Kuus Vestlust (2016); pärast lõpetamist jätkasime keskustelu GD projektiruumina (2017–2018). ↩︎
2. Ülimalt väärtuslik loenguvara (alates 2020) on talletatud Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi YouTube’i kanalile. ↩︎
3. Künnap, A. 2023. ÄKA-disain. Süsteemne pettus EKA graafilise disaini osakonnas. – Postimees, 29.07.  ↩︎
4. Guersenzvaig, A.; Hallimäe, T. 2022. Tehnoloogiaga kokku kasvanud. – Leida, nr 1, 25.11.
   ↩︎
5. „After all, identifying a problem means nothing other than „knowing what distinguishes an observed condition from a desired condition.”” Lorusso, S. 2023. What Design Can’t Do. – Set Margins (tsit. Rittel, H.; Webber, M. 1973. Dilemmas in a General Theory of Planning).
   ↩︎
6. Duarte, F. 2025. Tõhusus pole eesmärk: kogemuslikud olukorrad ja küsimus õiglastest disainipraktikatest. – Leida lugemik. EKA disainiteaduskond. ↩︎