Mis oleks, kui suurte meediaportaalide esikülgedel ilutseksid valdavalt positiivsed uudised? Naljakuu valguses uurib Müürileht, miks meile meeldib vaadata maailma läbi tumedate prillide.
Meediat süüdistatakse negatiivsuses ja ainult probleemlugude üleskorjamises. Mitte et käsil oleks just inimkonna kuldajastu, aga uudiseid vorpides ja/või neid tarbides avaneb maailmast ikka üsna tume pilt. Samas klikibki lugeja meelsamini konfliktsetel ja negatiivsetel pealkirjadel. Võib-olla see efekt sarnaneb sellega, miks krimisarjad ja õudusfilmid inimesi nii väga köidavad – võimalike ohustsenaariumite tundmaõppimine on vajalik ellujäämiseks. Kui üldse miski õõvalaviiniga tähelepanu nimel võistelda suudab, siis klatš ja seltskonnakõmu. Ehk ütleb see rohkemgi inimloomuse kui praeguse aja kohta?
Traditsiooniliselt pole ilusate asjade ülesleidmine ka ajakirjanduse pealisülesanne. Ühiskonna valvekoer ei tähenda ju saba liputavat kutsut. Tihtipeale pole töösse uppuvatel suleseppadel pehmemate teemade käsitlemiseks aegagi. Ja isegi nüüd kajastatakse mõne käredama ilmavaatega realisti jaoks raskemaid teemasid, nagu Ukrainas toimuv sõda või kliimakriis, kindlasti liiga sinisilmselt.
Helgust ei paista kuskilt otsast, kui seda just ise välja ei kaeva. Aga keegi peab ju seda tegema, muidu võiks sama hästi kohe pillid kotti panna.
Kuigi majanduslikult on inimkonna heaolu kasvanud – praegu on vähemalt kuldne miljard, kunagi polnud miljonitki –, väidaks ainult hull avalikult, et elu selles vaimset tervist laastavas ühiskonnakorralduses on parem kui kunagi varem. Sellelaadne optimism kuluks vägagi ära, aga nõuab julgust jääda üksinda kaevikusse. Meedia kubiseb argumentidest, mis näitavad kaasaja eksistentsi keerulisust, sotsiaalmeedias ei jääks lootusrikkalt sõna võtnud vaesekesest midagi järele.
Kui ühiskondlik konsensus on, et asjad on halvasti, siis vastupidise väitmine tähendab sisuliselt mässu – ja mässajad kõlguvad lõpuks teadagi kus. Helgust ei paista kuskilt otsast, kui seda just ise välja ei kaeva. Aga keegi peab ju seda tegema, muidu võiks sama hästi kohe pillid kotti panna. Negatiivse vaatenurga puhul tekib alati küsimus, kes on n-ö tegelik kasusaaja. Ma ei mõtle süvariiki, lihtsalt ajalugu on näidanud, et lootusetus on hea pinnas igasugustele kahtlastele ideoloogiatele.
Uudiste vältimine
Kuigi reaalsuse teadvustamine on vajalik, on teadlased leidnud, et negatiivse uudisvoo tarbimine ei mõju inimpsüühikale hästi.1 Afektiivpsühholoogia professor Andero Uusberg ja kliiniline psühholoog Pärtel Poopuu viitavad Hollandi teadlaste 2019. aasta uuringule, mille kohaselt tundsid inimesed seda rohkem negatiivseid emotsioone, nagu ärevus ja ärritus, mida negatiivsemate uudistega nad kokku puutusid. Teises, Bostoni maratoni terrorirünnaku järel tehtud uuringus leiti, et päevas kuus või enam tundi selle meediakajastust jälginud inimesed olid nädala möödudes suuremas stressis kui need, kes rünnakut oma silmaga pealt nägid.2
Kui juba enne koroonat ja Ukrainas toimuvat sõda oli olukord selline, siis mida peab piinatud meediatarbija praegu tundma? Üks võimalus on uudiseid lihtsalt vältida. Reutersi ajakirjanduse uurimise instituudi 2025. aasta juunis avaldatud andmetel ongi uudistest loobunud rekordarv inimesi. Samal ajal on kasvanud sotsiaalmeedia platvormidel veedetav aeg ning aina enam inimesi saab oma info mõjuisikute vahendusel.3 „Sel aastal ütles 40% ligi 50 riigis küsitletud vastanutest, et nad väldivad uudiseid mõnikord või sageli, mis on tõus võrdluses 2017. aasta 29 protsendiga ja kõigi aegade kõrgeim näitaja,” kirjutab The Guardian.4
Kui juba enne koroonat ja Ukrainas toimuvat sõda oli olukord selline, siis mida peab piinatud meediatarbija praegu tundma? Üks võimalus on uudiseid lihtsalt vältida.
Loost selgub, et kuigi uudiste täielik vältimine (enamasti loobuvad uudistest noored, naised või sotsiaalmajanduslikult kehvemal järjel inimesed) võib tähendada võrdsete võimaluste kadumist ka näiteks poliitikas, siis uudistehügieen (teavituste väljalülitamine, rohkem teksti kui pildi tarbimine jm) on vaimsele tervisele kasulik. Eriti ajal, mil uudiseid pressib peale uksest ja aknast, s.t me ei saa sotsiaalmeedia tõttu enam isegi valida, millal ja kus neid tarbida. Viimase maailma õnnelikkuse raporti järgi muudab aga just sotsiaalmeedia meid eriti õnnetuks.5
Ainus pääsetee tundub olevat järgida ajuteadlase Jaan Aru soovitust ehk loobuda esimesest sammust ja telefoni mitte kätte võttagi. See nõuab aga vähemalt sama suurt enesedistsipliini kui hommikune jooga või värskete küpsetiste lõhna levitavast saiapoest sisse astumata möödapääsemine.
Konstruktiivne ajakirjandus
Uusberg ja Poopuu viitavad uuringule, mille kohaselt valivad isegi inimesed, keda huvitavad pigem positiivsed uudised, lugemiseks negatiivset sisu.6 Nad toovad ka välja, et ajakirjandus on äri ja negatiivsus müüb. „Evolutsioon on häälestanud meie psüühika ohtude suhtes valvas olema ning seetõttu on negatiivne pealkiri suurepärane klikimagnet.”Samal ajal võib negatiivsete uudiste tarbimine mitme uuringu järgi vähendada abivalmidust, tolerantsust, heatahtlikku suhtumist ning positiivsete emotsioonide kogemist.
Päästjaks võib osutuda konstruktiivne ajakirjandus – Põhjamaadest, eelkõige Taanist pärit lähenemine, mida seostatakse enim Cathrine Gyldenstedi ja Ulrik Haagerupi nimega. Poopuu ja Uusbergi sõnul on sellise ajakirjanduse eesmärk vahendada maailma sellisena, nagu see on, kajastades nii konflikte kui ka lahendusi, nii tagasilööke kui ka progressi. „Konstruktiivne ajakirjandus püüab pakkuda auditooriumile tõest, õiglast ja kontekstualiseeritud pilti maailmast, rõhutamata liialt kõike seda, mis on valesti.”7
See ei tähenda toksilise optimismiga lajatamist, nii et süda läheb pahaks, vaid rahu uudisväärtustamist, tulevikku vaatamist ning auditooriumisse optimismi süstimist.
See ei tähenda toksilise optimismiga lajatamist, nii et süda läheb pahaks, vaid rahu uudisväärtustamist, tulevikku vaatamist ning auditooriumisse optimismi süstimist. Lisete Reineberg uuris oma bakalaureusetöös (2020) konstruktiivset ajakirjandust Eestis ja jõudis järeldusele, et „Pealtnägijas” järgitakse mõningaid selliseid põhimõtteid. Näiteks on saate lõpulugu sageli positiivne ja mõned teemad tulevad saate vaatajatelt, mis tähendab auditooriumi kaasamist.8 Minu arvates on hea näide ka Levila ja üldse kõik aeglasema ajakirjanduse viljelejad. Välismaistest peavoolu väljaannetest harrastavad konstruktiivseid põhimõtteid The Guardian, The New York Times, YLE, BBC, The Seattle Times, ABC News. Veelgi selgemalt on sellele keskendunud näiteks Positive News, De Correspondent ja Reasons to be Cheerful.
Konstruktiivse ajakirjanduse põhiolemuse sõnastas hiljuti Sirbis kirjanik ja toimetajaTiia Kõnnussaar:„Mulle sobib hästi ka ajakirjanduse konstruktiivne suund: jah, me teeme kriitikat, aga püüame küsida ka võimalike lahenduste kohta, kui mitte samas artiklis, siis mõnes teises. Maailm ei ole ainult must ega ainult valge.”9 Ehk siis konstruktiivne ajakirjandus ei ole mingi imeasi, vaid tegelikult ajakirjanduse alustala: ära tuleb kuulata mõlemad pooled ja üht versiooni esitavale vaatenurgale võtta ka vastulause. Kui tasakaalus lugu lõpuks on, sõltub iga kirjutaja isikupärast ja südametunnistusest.
Mehed kalduvad eelistama negatiivsemaid, naised positiivsemaid uudiseid
Vastab Ragne Kõuts-Klemm, Tartu Ülikooli ajakirjandussotsioloogia kaasprofessor
Miks köidavad inimesi rohkem just negatiivsed uudised?
Hästi üldiselt öeldes võib küll väita, et meid köidavad rohkem negatiivsed uudised. Psühholoogid seletavad seda eelkõige sellega, et see on aegade algusest pärit ellujäämiseks vajalik häälestus ümbritseva suhtes. Kuna negatiivne kujutab inimesele ohtu, on vaja olla selle suhtes tähelepanelikum. Tundub hästi loogiline ja usutav selgitus, aga seda on üliraske kontrollida ja neid uuringuid ongi seetõttu tagasihoidlikult.
Väide, et negatiivsus tõmbab rohkem tähelepanu ja tekitab tugevamat emotsiooni, avaldub inimeste puhul tegelikult erinevalt. Üks suur uuringumeeskond võrdles USA, Kanada ja Rootsi uudistehuvilisi, püüdes aru saada, kas tähelepanu on kuidagi seotud isikuomadustega.10 Paljudes riikides on võrreldud mehi ja naisi ning – suure üldistusjõuga öeldes – nähtud seda, et naised eelistavad negatiivseid uudiseid mitte valida, aga kui nad juba tarbivad neid, siis on nende emotsionaalne reaktsioon tugevam. Mehed aga kalduvad juba loomu poolest just selliseid uudiseid valima.
Vahe teeb sisse ka poliitiline ideoloogia, nimetame seda liberaalseks või konservatiivseks. Uuringud näitavad, et konservatiivsema maailmavaatega inimesed, kes ka muidu ei soovi nii väga muutusi ja tunnevad end nende suhtes ebakindlalt, sest ei suuda neile adekvaatselt reageerida, on keskkonna muutuste suhtes tähelepanelikumad.
Seetõttu jälgivad nad negatiivseid uudiseid suurema keskendumisega ja saavad oma nn õela maailma sündroomile kinnitust, et maailm kukub kohe kokku ja kõik on halvasti. Seevastu liberaalse maailmavaatega inimesed, kes on muutustele avatumad ja tunnevad, et nad on paremini varustatud oskuste ja võimetega, et nendega toime tulla, ei ole negatiivsetest uudistest nii huvitatud ega lase neil end ka ülearu palju mõjutada.
Seetõttu jälgivad nad negatiivseid uudiseid suurema keskendumisega ja saavad oma nn õela maailma sündroomile kinnitust, et maailm kukub kohe kokku ja kõik on halvasti.
Ka Tartu psühholoogid on uurinud, kas siin võib olla mingi seos suure viisikuga ehk inimeses domineerivate isikuomadustega, aga päris selget mustrit ei ole. Sellest põhjalikust kolme riigi uuringust, millele viitasin, tuli välja, et negatiivsuse eelistamine on rohkem seotud ühiskonna, kultuuri- ja inforuumiga. Mustrid, mida kirjeldasin, pidasid üsna hästi paika USAs ja Kanadas, aga Rootsi puhul oli üllatav, et inimesed reageerisid küll ka äärmuslikult negatiivsetele info esitamise viisidele, aga just väga positiivsete uudiste suhtes oli nende reaktsioon kõige tugevam.
Selles mõttes lükkab see uuring natuke ümber seda, et inimeste tähelepanu on võimalik saada ainult negatiivsusega. Ilmselt on selles ühiskonnas keskendutud juba pikka aega ka positiivsetele info esitamise viisidele. Minu meelest annab see lootust viljeleda konstruktiivset ajakirjandust, et inimesi ei ärritataks kogu aeg ega panustataks nende ellujäämistungidele, vaid suunataks positiivse info kaudu nägema maailma sõbralikumalt ja rõõmsamalt.
Miks on üldse tekkinud konstruktiivne ajakirjandus?
Olen aru saanud, et see hõlmab mitmeid lähenemisi ajakirjandusele. On loodud „rahuinstituute” ja positiivsust otsivaid institutsioone. Pärast teist maailmasõda hakati mõtestama, kuidas ajakirjandus konflikte kajastab, ning tekkis vahetegemine sõja ja rahu ajakirjanduse vahel. Samamoodi näidati, et hirmu külvamise ja negatiivsuse õhutamisega kultiveeritakse inimestes pigem paanikat ja ebastabiilsust. Demokraatlik ühiskond ei toimi, kui inimesed kardavad, ei panusta ega usu, et nende panusest võib midagi positiivset sündida.
Võib öelda, et mingis mõttes on see olnud maailmaparandajatest teadlaste positiivne programm, et otsida teistsuguseid võimalusi. Konstruktiivne ajakirjandus on edasiarendus sõja ja rahu ajakirjandusest, see on püüdnud laiendada sarnast vaadet ka poliitikale ja majandusele. See näitab, et ajakirjandusega on võimalik toetada ühiskonnas osalemist mõistlikul, viisakal ja ratsionaalsel viisil. Sellega seostub ka Jürgen Habermasi lähenemine, mille kohaselt peaks meedia ideaalis toimima aruteluplatvormina.
Kui uuringud näitavad, et lugejad eelistavad negatiivseid uudiseid, ja meedia kui äri ka pakub neid, siis mingi teistsugune uudisreaalsus, kus domineeriks konstruktiivsus, ei tundu ju eriti võimalik?
See tõesti pole kuigi ootuspärane – eriti riikides, kus ajakirjandus ongi hästi tugevalt äri ja kus ei ole muid toetusmehhanisme hea ajakirjanduse tegemiseks. Eestis on küll näiteks Oivalise Ajakirjanduse stipendium, aga meil pole meediapoliitikas süsteemselt läbi mõeldud, kuidas kvaliteetne, just konstruktiivne ajakirjandus saaks majanduslikult toime tulla. Sel põhjusel on selline liikumine saanudki tekkida Põhjamaades, kus ajakirjanduse toetusmeetmeid, ka filantroope on rohkem ja kus on võimalik eksperimenteerida.
Kui see jääb ainult äri tasandile, võitlema sotsiaalmeedia ja internetihiidude algoritmiliselt kureeritud sisuga, siis pole lootust seda isegi katsetada, sest seda tuleb kultiveerida pikka aega – muidu pole sel üldse efekti.
- Hwang, J.; Borah, P.; Shah, D.; Brauer, M. 2021. The Relationship among COVID-19 Information Seeking, News Media Use, and Emotional Distress at the Onset of the Pandemic. – International Journal of Environmental Research and Public Health, nr 18 (24). ↩︎
- Uusberg, A.; Poopuu, P. 2020. Halvad uudised tekitavad stressi ja teevad õnnetuks. – Novaator, 20.04. ↩︎
- Newman, N. 2025. Overview and key findings of the 2025 Digital News Report. – Reuters Institute, 17.06. ↩︎
- Harvey, J. 2025. Why more and more people are tuning the news out: ‘Now I don’t have that anxiety’. – The Guardian, 01.09. ↩︎
- Port, K. 2026. Maailma õnnelikkuse raport hoiatab õnnetuks tegeva sotsiaalmeedia eest. – Novaator, 23.03. ↩︎
- Trussler, M.; Soroka, S. 2014. Consumer Demand for Cynical and Negative News Frames. – The International Journal of Press/Politics, nr 3 (19). ↩︎
- Poopuu, P.; Uusberg, A. 2020. Pärtel Poopuu ja Andero Uusberg: kas konstruktiivne ajakirjandus päästab päeva? – Novaator, 24.11. ↩︎
- Reineberg, L. 2020. Konstruktiivse ajakirjanduse teoreetilised ja praktilised probleemid. Bakalaureusetöö, Tartu Ülikool. ↩︎
- Kõnnussaar, T. 2025. Ajakirjanduse vaikne hääbumine ja meedia pealetung. – Sirp, 10.01. ↩︎
- Bachleda, S.; Neuner, F. G.; Soroka, S.; Guggenheim, L.; Fournier, P; Naurin, E. 2020. Individual-level differences in negativity biases in news selection. – Personality and Individual Differences, nr 155. ↩︎
