Mis maksab üks „tere”? Mitte midagi! See on sotsiaalse küpsuse märk.

Tunnen end mõnikord kohmetuna, kui näen poes kedagi tuttavat. Mitte seetõttu, et kardan temaga tühjast-tähjast rääkida. Kuigi, eks see ole ka omamoodi pinge. Olen isegi riiulite vahele varjunud, kuna ma ei oska tervitada. Õigemini, ma ei tea, mis tervitus kellele sobib. Kas olen inimesega piisavalt sina peal, et öelda „tšau”, „hei”, või on parem jääda neutraalsema „tere” peale? Kui näitan välja familiaarset entusiasmi ja inimene ise ei ütle midagi, jääb minusse tunne, nagu oleksin luuludes ja avalikus kohas midagi tühjusesse karjunud.

Iseenesest ei ole tervitamine raske. Kui armastuse avaldamine eesti keeles on võrreldes inglise keelega pikk ja konarlik („ma arm-(juba teatakse, mida öelda tahad, aga pead jätkama)-astan sind”), siis „tere” või „hei” on pea sama valutu öelda kui inglise keeles „hi”. Sellest hoolimata tundub, et neid sõnu kuuleb aina harvemini.

Kultuuriline tere 

Miks on tervitamine aina keerulisem ning kuidas leida tee tagasi igapäevase käitumisnormi juurde? Kuna ma pole ka ise „tere” ütlemises kõige osavam, võtsin ühendust ja vahetasin mõtteid Excellence Koolitus- ja Arenduskeskuse protokolli- ja etiketikoolitaja Marika Põldmaga.

Vanematel on tavaks õpetada, et „tere” ütlemine on viisakas, kuigi tervitamine ei ole ainult viisakusžest. Kui varem rõhutas tervitus hierarhiat ja võimu, siis tänapäeval väljendab see Põldma sõnul pigem võrdsust, avatust ja isiklikku lähedust. „Vormid võivad muutuda, kuid tervituse põhituum – soov näidata teisele inimesele rahumeelsust, austust ja valmisolekut suhtlemiseks – on jäänud samaks,” selgitab Põldma.

Olen isegi riiulite vahele varjunud, kuna ma ei oska tervitada. Õigemini, ma ei tea, mis tervitus kellele sobib.

Euroopas on enim levinud tervitusviis käepigistus, aga ka põsemusi. Käepigistuse mõte oli tuhandeid ja veel vähemgi aastaid tagasi teha kindlaks, et vastane on relvitu. Kui käe raputamisel vupsas varrukast välja nuga või muu ese, oli selge, et rahu ja usaldust teise poolega loota polnud. Tänapäeval pole loodetavasti vaja teise inimese relvastatust karta ning käsi ulatatakse pigem esmatutvumisel ja ka ametlikemates olukordades, kus käitumisreeglite järgimine on rangem. 

Käesuudlust ja kniksu praktiseeritakse harvem ja pigem pidulikus või usuga seotud kontekstis. Rahvusvahelises keskkonnas võivad aga olla kasutusel mitmed tervitusviisid. Meenub enda kümne aasta tagune ülikooliaeg Amsterdamis. Lisaks sellele, et õppisin kiiresti kõigile tuttavatele neile sobilikult tere ütlema (jah, vastab tõele, et „How do you do?” või „How are you?” on pigem tervitus kui soov teada saada, kuidas sul päriselt läheb), proovisin ka mõista põsemusi kontseptsiooni. Kuigi üldiselt tervitati üksteist sõnaliselt ja käe tõstmise või noogutamisega, tuli ette ka seda minu jaoks täiesti uudset ja osati ebamugavat tervitamisviisi. 

Tõden ausalt, et ajasin vähemalt pooltel kordadel sassi, mitu musi kellegi põsele teha tuleb, sest seda enim praktiseerinud hollandlased ja prantslased muutsid minu arvates alati korduste arvu. Kusjuures põsemuside arv näitavat, kui lähedane kellelegi oled. Kuna selline läheduse arvutustabel („Kas täna oleme kaks või kolm musi?”) pani mu pea huugama, otsustasin ükskord võtta ohjad enda kätte ja käituda, nagu on mulle mugav, ehk kallistasin hollandlasest kursavenda. Kui küsisin hiljem, miks ta kivistus, tõdes ta, et kallistus on tema jaoks liiga intiimne.

Üks ja erinev tervitus 

Kui ametlikel kohtumistel on reeglid paigas, siis igapäevases suhtluses teeb tervitamise mõnikord keerulisemaks üksikisiku nägemus sellest. Siinkohal ei pea ma silmas ainult kultuurilisi erinevusi, nagu sai eespool kirjeldatud. Erinev arusaam teretamisest on samuti üks põhjustest, miks huuled avanemise asemel sulguvad – mida öelda ja mis siis, kui teine vastab erinevalt? Tervitamisega möödapanek sarnaneb veidi sellega, kui hakata ütlema kellelegi lohisevat „ma arm…” ja enne kui jõuad lõpetadagi, tuleb juba vastus „ma ei tunne sama” või „me liigume suhtes liiga kiiresti edasi”.

 Käepigistuse mõte oli tuhandeid ja veel vähemgi aastaid tagasi teha kindlaks, et vastane on relvitu.

Töötasin aastaid tagasi Eesti Rahvusringhäälingu raadiotoimetuses. Meil oli väidetavalt korruse parim kohv ja seetõttu käisid ka kolleegid teletoimetusest mõnikord meie pool jooki nautimas. Üks telediktoritest hakkas mulle „tšau” ütlema. Mõtlesin kohe, et näe kui naiss, oleme ainult veidi juttu puhunud ja juba saame hästi läbi. Tšautasin siis rõõmuga vastu. Temaga varem koos töötanud sõber väitis, et telepoisil olevat komme öelda „tšau” võõrastele ja „tere” omadele. Tõsi või mitte, olin nördinud. Seda „tere” ei tulnudki kunagi meie vahele… 

Mõnikord ei pudene tervitatu suust aga midagi. Te teate teineteist, olete ehk isegi pikki ja sisukaid vestlusi maha pidanud, kuid avalikul üritusel kõnnib inimene pilku pööramata mööda. See võib olla halva iseloomu tunnus või hoopis märk sotsiaalsest ärevusest. Küsisin kunagi oma healt tuttavalt, mis värk tal sellega on, et ta mind ei tereta. Kas meie vahel on ikka kõik hästi? Ta tõdes, et teab liiga palju inimesi ning kõigi tervitamine paneb ta ebamugavasse ja ärevasse olukorda. Selle asemel ta lihtsalt kõnnib, klapid silme ees. Pilk püsib seejuures tõsine, mis võib kõrvaltvaatajale tunduda üleolev, kuigi tegemist on pigem enesekaitsega.

Sotsiaalne tere 

Digiajastu on tervitamiskultuuri nihestanud. „Digisuhtlus on muutnud igapäevase suhtlemise kiiremaks ja lühemaks. Paljud kohtumised toimuvad ekraanide kaudu ning seetõttu võib lihtne „tere” ütlemine näost näkku tunduda ootamatult keeruline. Sageli kardetakse, et tervitades ollakse pealetükkiv või tekitatakse teises ebamugavust. Tegelikkuses tekitab teises ebamugavust pigem tervituse puudumine, kuna siis teda justkui ei märgatud või ei peetud oluliseks,” selgitab Põldma.

Etiketiõpetuse grand old lady Maaja Kallasti „Käitumise käsiraamatus” on kirjas, et isegi kui tervitajat ei tunne, tasub talle ikka „tere” vastu öelda. Samas on ajad muutunud ning sotsiaalmeedia on meid teiste inimeste eludele lähemale toonud. Piir tuttava ja võõra vahel on hägustunud ning ununema kipub fakt, et kellegi jälgimine ei tähenda, et sa seda inimest ka tegelikult tead. Seetõttu võib juhtuda, et mõnele pudeneb kaela rohkem „teresid”, mis muudab ta lõpuks tervituste suhtes tuimaks.

Tõden ausalt, et ajasin vähemalt pooltel kordadel sassi, mitu musi kellegi põsele teha tuleb, sest seda enim praktiseerinud hollandlased ja prantslased muutsid minu arvates alati korduste arvu.

Sotsiaalärevust ja -väsimust toidavad mitmed tegurid. Näiteks on nutiseadmed taganud ka üksteisele piiramatu ligipääsu. Võin kirjutada sõbrale sotsiaalmeedias kasvõi kell kolm öösel „hei”, ilma et see oleks veider nagu samal kellaajal ukse või akna taha ilmumine. Või noh, tõenäoliselt hommikul seda tervitust lugedes arvab teine automaatselt, et ju olin peol. 

Netiavarustes toimetamine on samuti süvendanud muljet, justkui oleksime kogu aeg saadaval. Kuigi võid vastata siis, kui sul mugavam on, kas sekundi-, tunni- või päevapealt, võib vastuse venimine tekitada pingeid. Eriti kui sõnumi alla ilmub tekst „seen”. Ka ametialane kirjavahetus ei küsi alati kellaaega. Meilide ja netisõnumite vool on peatamatu. Seetõttu pole imestada, et kui kellegi pilk lõpuks ekraanilt tõuseb, on ta sotsiaalsusest niivõrd kurnatud või ülestimuleeritud, et tal pole energiat, et märgata sõbralikku silmapaari mõne meetri kaugusel. 

Tervitamise muutumises mängis rolli ka COVID-19. Pandeemia haaras endaga kaasa vanakooli viisakussaladusi, katkestas näost näkku suhtluse ning jättis suletud uste taha tundlikus eas noori. Rääkimata sellest, et igapäevaelu ja ametialane suhtlus kolisid videokõnedesse. Tol ajal oli väga populaarne meem „Zoom meetings are just modern-day seances” (ee „Zoomi-kohtumised on lihtsalt kaasaja vaimude väljakutsumised spiritualistlikud seansid”). Ühtpidi näitas see olukorra totrust, teisalt ka häälte kõlamist tühjusesse, mustade ekraanide ükskõiksusesse. COVID-19 pole küll enam pandeemia seisuses, kuid tundub, et me pole käitumuslikult sellest veel taastunud. 

Tere kõigile

Olen kuulnud mitmelt välismaal elavalt sõbralt-tuttavalt, kuidas Eestisse naasmine tekitab võõristust. Üheks põhjuseks on inimeste näiline ükskõiksus. Selle alla kuuluvad ka vähene tervitamine ning peaaegu olematud vestlused võõrastega tänaval. Kunagi naljatasime nendega, et vähemalt on Eestis hea privaatne poes käia, kuna keegi ei kõneta sind. Klienditeeninduse kvaliteet on siiski õnneks või kahjuks aastatega tõusnud. 

Ühelt poolt on mõistetav, et sügis- ja talvehooajal kipub harvem pilk tõusma ja suust „tere” pudenema. Väljas on pime, heitlik või külm ilm ning energiat hoitakse kokku ehk inimestele reageeritakse loiumalt. Kevadel-suvel on olukord muidugi parem. Teisalt tuleb meelde president Alar Karise vabariigi aastapäeva kõne, milles ta puudutas üksilduse teemat. Tervelt 60% eestlastest tunnistavad, et tunnevad end üksi. „Kõige valusamalt puudutab see just noori, andes märku, et oleme loonud elurütmi, mis toimib küll tehniliselt laitmatult, kuid kus kaotsi on minemas oskus lihtsalt ja ehedalt koos „olla” […] see on hind, mida maksame üksteisest kaugenemise ja süveneva ükskõiksuse eest,” rääkis Karis.

Tervitamine on teisele märguanne, et märkasin sind. Märkamine on mõne inimese jaoks rohkem kui piisav, et ta päev oleks korda läinud.

Tervitamine on teisele märguanne, et märkasin sind. Märkamine on mõne inimese jaoks rohkem kui piisav, et ta päev oleks korda läinud. Mulle meeldib ühe mu sõbra suhtumine. Ta kõnetab tänaval inimesi, nii vanureid kui ka lapsi, neid, kelle puhul ta tunneb, et nad vajaksid ühte head sõna. See sõna võib olla lihtsalt „tere” või koos lisandusega „ilusat päeva”. Pole veel näinud korda, kus sõbralik tähelepanemine oleks inimest häirinud või tõsiseks jätnud. Mõni on „tere” peale isegi vestlusesse laskunud. Selline pisike žest võib seega muuta palju ja vähendada üksi olemise tunnet. 

Kuidas aga ära tunda, kas öelda „tere”, „tšau” või varjuda poes riiulite vahele? Kui sõnad ajavad segadusse, siis ehk on abi sellest, kui valida kõigile üks neutraalne lähenemine. Sama sõber rääkis, kuidas tema mentor, tuntud kunstnik, otsustas ühel hetkel, et hakkab teretama kõiki, keda tunneb. See otsus inspireeris mu sõpra ja ta on hakanud sama tegema. Vähenenud on ärevus ja suutmatus n-ö käituda. Riiulite vahele peitumise asemel astub ta riiulivahest hoopis välja, et järjekordne „tere” öelda. Peaks samamoodi toimima…

Tervitamine ei ole vanamoodne komme, vaid Põldma sõnutsi sotsiaalse küpsuse märk: „Enesekindel inimene ei karda esimesena „tere” öelda. Ja võib-olla ongi tänapäeva suurim julgus mitte vaikida, vaid alustada – ühe lihtsa sõnaga.” 

Kärt Kelder on vabakutseline kirjutaja, kellele meeldib analüüsida elu eri nurkade alt. 

Natalia Mirzoyan on Eestis elav animatsioonirežissöör ja kunstnik, kes on pärit Jerevanist Armeeniast. Tal on Eesti Kunstiakadeemia animatsiooni magistrikraad.

Tervitamise etikett
Vastab Marika Põldma, Excellence Koolitus- ja Arenduskeskuse protokolli- ja etiketikoolitaja
Keda tervitada?
Tervita ruumi sisenedes kohalviibijaid, töö juurde jõudes kolleege, teenindajaid, naabreid trepikojas või miks mitte inimesi külavaheteel. Kui tekib kahtlus, kas tervitada või mitte, siis vali tervitamine. Liigne viisakus ei ole kunagi ebaviisakas.
Kes tervitab esimesena?
Kui ametlikus olukorras kehtib klassikaline põhimõte, et noorem tervitab vanemat, madalamal positsioonil olija tervitab kõrgemal positsioonil olijat, ruumi siseneja tervitab juba seal viibijaid, siis igapäevaelus on lahendus lihtsam: see, kes märkab esimesena, tervitab esimesena. See ei vähenda kedagi, vaid näitab enesekindlust.
Kuidas tervitada?
Tervitus pole siiski vaid viisakusžest, vaid see iseloomustab ka meid endid. Mõni eelistab tugevat ja enesekindlat käepigistust, teine tagasihoidlikku noogutust, mõni emotsionaalset embamist. Iga valik kannab endas sõnumit – kas soovime rõhutada professionaalsust, lähedust, võrdsust või hoopis distantsi.
Mida öelda?
Lihtne ja neutraalne „tere” sobib peaaegu igasse olukorda. See on universaalne, selge ja alati kohane.