Isadest, kes ei olnud oma lastest teadlikud. Isadest, kes küll olid oma lastest teadlikud, kuid ei olnud neile olemas. Isadest, keda lihtsalt polnud. Isadest, keda ei pidanudki kunagi olema. Eelkõige aga nende lastest. 

Märtsi algus. Pikk kaamos on jätnud eestlaste niigi nigelavõitu vaimsele tervisele oma pitseri. Nii olen minagi tulnud vaimu turgutama stand-up-etendusele, mille pealkiri lubab vaimsest tervisest mitte rääkida. See tundub usutav, sest lavale on tol õhtul lubatud ainult tavalised eesti mehed.

Ja siis see kõlab, ühe tavalise eesti mehe suust: „Head lapsed, need kasvavad isata!” Sel hetkel ma muidugi muigan, aga seest käib läbi õrn jõnksatus. Kas ma olin hea laps? Kas miinusmärgiga vanemlus lõi plussmärgiga järglasi? Kui palju isata kasvamine meid üldse defineerib? Kas sellest võib kujuneda lapsepõlvetrauma? Ja kas isata on võimalik kasvada ka perekonnas, kus isa on justkui füüsiliselt olemas? Tundus, et kõige turvalisem viis nendele küsimustele vastata on teha sellest üks ajakirjanduslik lugu.

Teadlik üksikemadus

Paar nädalat hiljem vestlengi selle tavalise eesti mehega, kellel nimeks Kaarel. Kaarel pani isata kasvamise nalja sisse, kuna talle meeldib jälgida, kuidas inimesed reageerivad. „Paljud hakkavad kohe lohutama,” selgitab Kaarel, kes ise ei võta ühe vanema puudumist sugugi traagiliselt. „Sellistest peredest võivad kasvada täiesti normaalsed inimesed,” ütleb ta veendunult.

Aga millistest peredest? Kaarel on selles mõttes tõupuhas isata kasvanud laps, et ta pole oma isaga kordagi kohtunud. Ta teab üksnes nii palju, et sündis kõrvalhüppe tulemusena ning tema isal on teine pere, kus kasvavad kaks last. Ta ei tea isegi, kas need on tema poolvennad või -õed. Samas ei olnud Kaarel sugugi planeerimata laps. Tema ema oli väga iseseisev ning vastassoo suhtes mingeid illusioone ei hellitanud. „Ta ei tahtnud, et teda poputatakse, ja ta ei tahtnud ka ise mitte kedagi poputada. Ütles, et sellist meest niikuinii ei leia,” kirjeldab Kaarel ema hoiakut. Piltlikult öeldes tuli hankida spermadoonor ajal, kui spermapanka veel ei eksisteerinud, sest last soovis Kaarli ema kindlasti saada. 

Peeter: „Milline naine otsustab järsku, et ta kasvatab algusest peale last üksinda? Ei saa nii olla, et kõik mehed on sead – vaata ringi!”

Niisiis oli tegemist teadliku üksikemadusega, mis oli 80ndatel apparently a thing. Ka Peetri* ema otsustas teha lapse mehega, kellega tal polnud plaaniski koos elama hakata. Peetri ema oli 26 ja lastetu ajal, mil ühiskondlik norm oli pakitud lausesse „kakskümmend kaks, viimane taks”. Seega võis otsuse taga ühe kursavenna sõbraga asi n-ö ära teha olla ka väljast tulnud surve. Peeter ei tea, milline kokkulepe emal mehega, kellega ta pole ise kunagi kohtunud, täpsemalt oli. Oma ema otsust ja teadlikku üksikemadust ta aga heaks ei kiida: „Milline naine otsustab järsku, et ta kasvatab algusest peale last üksinda? Ei saa nii olla, et kõik mehed on sead – vaata ringi!”

Miinusmärgiga kohalolu

Muidugi, ringi vaadates võib välja tulla, et kõik mehed pole küll sead, kuid paljud siiski on. Nii vestlen näiteks Piiaga*, kes tunneb, et temagi on isata kasvanud. Inimene, keda tema oma bioloogilise isana tundis, tekitas temas lapsepõlvest saati ainult häbi. Tema vanemad ei elanud koos, kuid Piia käis korra-paar kuus oma isal külas. Need kohtumised illustreerivad toonaste isade kasvatuslikku panust, mis seisnes praktilises õpetuses, kuidas liigutada kõrvu ja ninasõõrmeid ning saavutada meisterlikkus keele rulli ajamises. Aastaid hiljem, kui Piia juba ülikoolis tudeeris, hoidis isa ennast tubli lapsevanemana telefonitsi arengutega kursis, küsides iga nädal ammu täisikka jõudnud tütrelt kohusetundlikult, kas gaasid käivad ikka läbi ning ega purihambad ei valuta. Nende koomiliste kogemuste pinnalt võrsub tõdemus: „Ta ei olnud kindlasti olemas olev isa, aga ta ju päris puudu ka ei olnud.” Ja ta ei olnud ka vägivaldne!

Nagu olid Kai* isa(d). Kai esimestel eluaastatel oli tema bioloogiline isa vangis. See oli üks rõõmsamaid perioode tema lapsepõlvest, sest kui isa ükskord vangist vabanes, algas kodus peks ja joomine. Tema käest kuulen, kuidas isade olemasolu võib olla suurema miinusmärgiga kui nende puudumine. Ühel öösel põgenes Kai ema koos kahe lapsega kodust ja paiknes ümber Võrumaa kagutippu. Külla, kus ta ei teadnud mitte kedagi. Lootuses, et abikaasa teda üles ei leia. Lahutamine oli 80ndatel taunitud. Naiste turvakodusid ei eksisteerinud. Politsei perevägivallale ei reageerinud. „Signaal ühiskonnast oli selline, et olid taolisesse perekonda ise sattunud ja pidid sellega ise toime tulema,” meenutab Kai.

„Kas sa kunagi üldse hoolisid? Kas sa üldse teadsid, milline inimene ma olen?” Just need on küsimused, mida Kai oleks tahtnud oma isalt küsida.

Põgenemine oli tema ema katse kontroll elu üle tagasi võtta, kuid aasta hiljem leidis Kai isa nad üles. Taaskohtumine oli jube: ema peksti peaga vastu gaasipliiti, köök oli verd täis, oma jao said ka kaks väikest last, vanim neist äsja esimesse klassi läinud Kai. Ja siis sättis isa ennast uude kohta sisse, leidis kiiresti uued joomakaaslased, käis vahetevahel kodus karjumas ja peksmas, kuni saadeti mõned aastad hiljem viieks aastaks Nõukogude vangilaagrisse. Kai ainsaks helgeks mälestuseks isast on kummilehm, mille isa ratta sisekummi kasutades ära paikas. Oli see isata kasvamine või isa kiuste kasvamine?

Stigmatiseeritud normaalsus

Kuulen ka ühest pühapäeva-isast. Teate küll, sellisest isast, kes saab nädalavahetusel oma lapsega kokku, et minna koos sööma või kinno, koolivaheaegadel võib pühapäeva-lapsevanemast saada mitme-päeva-lapsevanem. Lisaks tuleb välja, et tegemist polnud mingisuguse rongaisaga. Isa toetas poega kasvatanud ema rahaliselt, näitas regulaarselt oma nägu. Võttis vastutuse, et olemas olla. Selline oli Andrei isa. Aastaid hiljem leiab Andrei, et tema isa tegi rohkem, kui teeb enamik isasid. Mingis mõttes ongi see kõige positiivsem kadunud isa lugu, mida kuulen. Ometi pole ka Andrei viimased kuus aastat oma isaga sõnagi vahetanud.

Andrei ei mäleta, et ta oleks lapsepõlves kordagi mõelnud, et kasvab ebatüüpilises peres. See oli reaalsus, milles tuli elada. Ringi vaadates oli mitmeid sõpru, kes elasid samamoodi ainult koos emaga, või siis hoopis vanavanematega või oli ema leidnud endale uue elukaaslase. Meritit* kasvatas näiteks valdavalt vanaema, sest alaealisena esimese lapse sünnitanud ema pidi samal ajal koolis käima. Hiljem tekkis ema ellu teine mees, keda Merit tutvustas sõpradele oma bioloogilise isana. Ainult tema parim sõbranna teadis, et tegemist on kasuisaga. „Kui ta seda mõnikord mainis, üritasin kiirelt teemat vahetada. Hullult häbenesin ja arvasin, et olen seepärast teistest halvem,” meenutab Merit toonaseid tundeid. 

Ühtpidi oli isata kasvamine normaalsus, teisalt käis sellega kaasas ka häbimärgistamine, mida lapsed vaistlikult tajusid. Või siis vanematelt õppisid. Kai ema pani lastele südamele, et nad väljaspool kodu jumala eest mitte kellelegi ei räägiks, mis kodus toimub. Tähtis oli säilitada kogukonna silmis mingigi austusväärsus, kuigi väikeses kohas kõik loomulikult teadsid katkistest peredest.

Vaikusemüür

Kaarel ei tea oma isa nime. Aga tal on kodus ümbrik, kus see kirjas on ja ilmselt ka lühike lugu juures. Selle sai ta oma emalt pärast täisealiseks saamist. Selline oli nende kokkulepe, kui Kaarel lapsena isa kohta uurima hakkas. Ümbrik tähendas, et ta saab ise otsustada, millal see avada. Tegelikult on tal see korra juba ära kadunud. Õnneks andis ema uue, kuid see kogub kuskil sahtlis tolmu. Praegu mõtleb Kaarel, et ta ei avagi seda mitte kunagi. „Mida see teadmine mulle annab?” küsib ta vastu.

Reeglina isata kasvanud lastel sellist ümbrikku, nagu Kaarlil kodus, pole. Samas näiteks Peeter teab erinevalt Kaarlist oma isa nime. Selle soostus ema talle pika pinnimise peale avaldama, kui Peeter oli teismeline. Nii sai poeg vähemalt guugeldada, mis mees ta isa on. See oli ühtlasi üks viimaseid vestlusi, mille ta emaga isa teemadel pidas. Kuulen korduvalt, kuidas peredes käib vaikusemüüri ladumine. Kellud on käes nii vanematel kui ka lastel. Alati käepäraseks mördiks on ebamugavustunne, hirm ja häbi.

Vaikimine on paljudes sellistes peredes vaikeseisund. Nagu ka ootus, et äkki keegi hakkab ühel hetkel ise rääkima. Mine tea, võtab ehk isegi vastutuse. Kai ei rääkinud oma vennaga neid ümbritsenud vägivallast mitte kordagi. See oli sõnadeta loodud vaikusemüür, mis purunes alles pärast isa surma, kui lapsed elasid juba ammu omaette pereelu. 

Vaikimine on paljudes sellistes peredes vaikeseisund. Nagu ka ootus, et äkki keegi hakkab ühel hetkel ise rääkima, võtab ehk isegi vastutuse.

Pärast isa matuseid nuttis Kai päevi, olukord tipnes enesetapukatsega. Selline käitumine olevat igati loogiline: „Ma leinasin isa, keda mul ei olnud. Mõistsin, et ma pole teda kunagi päriselt tundnud, pole kunagi temaga päriselt rääkinud. Ei teagi, kes ta tegelikult oli.” Kuni isa veel elas, püsis lootus, et vaikeseisundid töötavad ja lahendus on võimalik. Et isa võtab oma elu eest vastutuse, saab kaineks, otsib lastega lõpuks kontakti ja õpib neid esimest korda tõeliselt tundma. Et lõpuks oleks võimalik küsida: „Kas sa kunagi üldse hoolisid? Kas sa üldse teadsid, milline inimene ma olen?” Just need on küsimused, mida Kai oleks tahtnud oma isale esitada, kui neil oleks olnud omavahel kasvõi üks tähenduslik vestlus. See vestlus on kõigil isata kasvanud lastel, kellega mul õnnestus suhelda, oma isaga pidamata. Mitmel neist pole kahjuks selle pidamine enam ka võimalik.

Mõni on jõudnud nüüdseks seisukohale, et turvaliseks muutunud vaikusemüür võikski püsima jääda. Merit katkestas oma psühholoogiga suhtluse, kui too ütles ühe seansi lõpus, et kõige suurem trauma avaneb alles siis, kui lahkama asutakse puuduva isa küsimust. Seni oli teraapias arutatud ainult suhtlust emaga. Merit pelgab üle vaikusemüüri kiikamist: „Kardan, et välja tuleb midagi sellist, mille olen nii sügavale endasse matnud, et ma ei tahagi seda teada.”

Madal latt

Saan nendel kohtumistel aru, et isa olemise latt pole eriti kõrgel olnud. Isad ei vannitanud lapsi. Isad ei teinud lastele süüa. Nad ei aidanud teha koduseid töid. Kui aga latt on nii madalal, siis milleks meile üldse isad? Mis hetkedel on isa puudumist valusalt tajutud? Peetril on kihvatanud alles viimastel aastatel, kui ta oma naise ja kahe lapsega maale elama kolis. Majja, mida tuli hakata remontima. Just ehitustööde käigus on ta nüüd oma peas korduvalt isa sajatanud: „Pekki, kus sa nüüd oled, kui mul sind vaja on?” Tal on üksinda möllamisest siiber, eriti kuna iga tegevus võtab tal kolm korda rohkem aega kui isaga kasvanud mehel, kellel on olnud lapsepõlves võimalus akutrelli käes hoida. Peeter mäletab oma kooliajast, kuidas tööõpetuse tunnis eristusid teistest selgelt need lapsed, kellel isa kodus polnud: „Nad olid täielikud käpardid, käelist osavust oli minimaalselt.” Kuigi nüüdseks on Peeter vahetanud ise põrandaid, soojustanud seinu ja hoidnud igapäevaselt käes akutrelli, saadab negatiivne sisekõne teda jätkuvalt.

Aga kas isa on tõepoolest peres vaja ainult selleks, et akutrelli käsitlemist õppida? Andrei räägib mulle seepeale loo oma mehelikkuse tundmaõppimisest. Tal hakkasid suhteliselt varakult kasvama näokarvad, mis andis klassikaaslastele hea ajendi koolikiusamiseks. See kestis päris pikalt ja Andrei ei osanud sellega mitte midagi ette võtta. Raseerimisest, pardlist ja žiletist polnud ta toona sõnagi kuulnud. „Mul polnud kellegagi sellest rääkida, kuni lõpuks ütlesin emale, et mind kiusatakse ja see ei meeldi mulle,” meenutab Andrei. Ema rääkis omakorda isaga, kes tuli ühel nädalavahetusel raseerimiskomplektiga ja selgitas esimest korda, mismoodi raseerimine käib. 

Andrei sõnul oli palju selliseid hetki, kui oleks kulunud ära võimalus kellegagi rääkida, et üldse aru saada, mis noore inimese kehas toimub.

Andrei sõnul oli palju sarnaseid hetki, kui oleks kulunud ära võimalus kellegagi rääkida, et üldse aru saada, mis noore inimese kehas toimub. Aga sellist meest, kellega tundlikus eas suhteid arutada või ennast inimesena mõtestada, polnud kuskilt võtta. Mis muidugi ei tähenda, et isaga kasvanud pojad neid vestlusi tingimata omavahel peavad. Latt on madalal kõigi isade jaoks. 

Müütiline isafiguur 

Ometi räägitakse jätkuvalt isafiguurist, keda laps kasvamiseks vajab. Sellest kuulen näiteks vesteldes Mati Ilmjärvega, kes on MTÜ Isata Laste Heaks juhatuse liige. Tegemist on 2009. aastal loodud MTÜga, mis pakkus mõnda aega päevakeskuse teenust isata lastele. Laual oli soe toit, tugiisikud andsid õpiabi ning regulaarselt korraldati väljasõite ja ühistegevusi. Nüüdseks on raha ja aktivistide nappuse tõttu jäänud alles ühistegevused, mida paar korda aastas lastele pakutakse. 

Ilmjärv on endine kriminaalhooldusametnik ja töötanud koolis ka sotsiaalpedagoogina, lisaks nimetab ta ennast sügavate põhimõtetega kristlaseks. Tema kogemus näitas, et isata kasvanud lapsed tegid koolist poppi, sattusid politsei huviorbiiti, muutusid n-ö probleemseks. Ilmjärv seostab seda meheliku eeskuju puudumisega: „Neil lastel polnud sotsiaalset mudelit, keda eeskujuks võtta.” Puuduvat kodust autoriteeti kompenseeritakse paremal juhul trennist või huvitegevuse kaudu leitud eeskujudega, aga Ilmjärve sõnul on ka selge risk, et autoriteetne isafiguur võidakse leida kuskilt noortekambast. 

Ilmjärv nimetab seda protsessi sotsiaalseks isaduseks, mida tema MTÜ püüdiski lastele pakkuda, viies neid kokku tuntud inimestega, nagu Raivo E. Tamm või Baruto. Päevakeskuses käisid abiks ka TTÜ tudengitest tugiisikud, kes olid neile lastele justkui vanema venna eest. Muide, huvitaval kombel oli raske leida päevakeskusesse vabatahtlikult panustama perekonnapeadest mehi. Ilmjärve sõnul loevad mehed hoolikalt oma aega ja raha: „Oma pere on kõigi meeste jaoks prioriteet.” Selle loo valguses tahaks muidugi lisada #notallmen.

Merilin Mandel: „Lapsed ei oska isafiguuri puudumise pärast ise muret tunda. See mure tuleb pigem täiskasvanutelt, lapsed võivad selle üle võtta.”

Sotsiaalsest isadusest kuulen oma allikatelt võrdlemisi vähe. Andrei mainib, et ta on otsinud endast vanematelt meessoost sõpradelt seda, mida isa talle ei pakkunud. Aga see polnud mitte autoriteet, vaid kinnitus ja heakskiit, mida ta oma isalt peaaegu mitte kunagi ei saanud. Merit on olnud suhetes endast palju vanemate meestega, ka tema praegune elukaaslane on temast märgatavalt vanem. Autoriteedi asemel pakuvad sellised suhted Meritile ennekõike emotsionaalset stabiilsust.

Merilin Mandel peab isafiguuri iganenud kontseptsiooniks: „See on jäänud ajast, mil olid väga ranged piirid seoses sellega, mida emad ja isad tohtisid teha. Klassikaline isafiguur on väga üheülbaline, nagu ka klassikaline emafiguur.” Talle kasvatuspsühholoogina ei tähenda see termin mitte midagi. Ta ütleb ka, et lapsed ei oska isafiguuri puudumise pärast ise muret tunda: „See mure tuleb pigem täiskasvanutelt, lapsed võivad selle üle võtta.” 

Mandel soovitab keskenduda sellele, kuidas tuua lapse vaatevälja võimalikult palju oskusi, omadusi ja huvisid. Tema kogemuse põhjal on liigne soostereotüüpidesse ja konservatiivsetesse kasvatusmeetoditesse kinnijäämine probleem, mis iseloomustab just eelkõige isasid. „Kui isa pole, siis võib lastel olla rohkem vabadust, et avastada hobisid ja huvisid, mis neile meeldivad,” toob ta välja ühe võimaliku üksikemaga kasvamise positiivse tahu. 

Mida rohkem eri huvidega täiskasvanuid lapsega tegeleb, seda rohkem sisendeid laps Mandli sõnutsi saab. Need sisendid pole jaotatud rangelt meeste ja naiste või emade ja isade vahel. Tema jutt tundub küll teoorias ilus, kuid 14-aastaseid poisse on mul siiski raske ette kujutada ema või vanaemaga raseerimisest rääkimas. Hakkajaid akutrelli kasutajaid naiste seas õnneks juba leidub.

Emadest sõltub palju

Meheliku eeskuju puudumisest olulisemaks peab Merilin Mandel asjaolu, et isata kasvanud lapsed ei pruugi näha kõrvalt, kuidas toimib üks lähisuhe. Mulle räägitakse küll kasuisadest, kellest mõni on olnud lapse jaoks lähedasem kui tema bioloogiline ema, mõni teine aga sadist, kes õhtuti lastetuppa puges, et kasulapsi natukene kägistada. Mis tähendab, et ka kahe vanemaga peredes ei pruugi laps kogeda, milline näeb välja turvaline ja armastav lähisuhe. Mandel ütlebki veendunult, et lapse jaoks on isata kasvamisest kahjulikum, kui ta kasvab üles peres, kus domineerivad ebameeldivad dünaamikad. „Lapsevanema vaimne tervis on lapse arengu üheks olulisimaks indikaatoriks,” lausub ta meie vestluse käigus kuldsed sõnad.

See on ka miski, millega isata kasvanud lapsed ennast lohutavad. Et nad ei pidanud elama keskkonnas, kus naeru ja kallistamise asemel lendasid üksteise suunas teravused või miks mitte ka nõud. Lood, kus isad efemeerse kujuna aeg-ajalt lapsepõlves oma nägu näitavad, kõlavadki traumaatilisemalt. Piia isa armastas näiteks neile kodutelefonile helistada ja lihtsalt vaikides torru hingata. Selline väike žest oma kohalolu näitamiseks. Kai mäletab aga eredalt, kuidas tema kasuisa tõstis ta ühel talveõhtul kodust ukse taha. Väljas oli kahekümnekraadine pakane, Kai oli paljajalu ja T-särgi väel. Uksest sisse ta nutvat tüdrukut enam ei lasknud. Õnneks korjas üks naabrimees lapse peagi külateelt üles.

Puuduvast lapsevanemast tunduvalt rohkem mõjutavad lapsi need täiskasvanud, kes on tema ümber olemas. Nemad on need, kes kasvatavad lapse üles inimeseks, kes ta tegelikult on.

Kuigi Merilin Mandel märgib, et üksikvanematel võib olla rohkem kontrolli oma vaimse seisundi üle, tuleb minu vestlustest korduva motiivina välja üksikemade habras emotsionaalne olukord, millest tükike on ka lastele edasi pärandatud. Meriti ema näiteks ei talunud laste nuttu ega vingumist. Sellisele käitumisele järgnes reeglina malakas. Tegelikult ei meeldinud talle lapsed põhimõtteliselt. Ta on nimetanud neid tütre ees korduvalt nõmedateks ja vastikuteks. Kuid ka Merit oli alles laps, kes õppis ema kuulates varakult oma emotsioone maha suruma ja ema omade eest vastutama. Emotsionaalne töö käis täie hooga ning on jätkunud hilisemas elus, kus Merit üritab oma haavatavust näiteks töösituatsioonides karmi kaitsekilbi taha peita. Piia ema oli seevastu mingil perioodil pidevalt stressis, sest perest eraldi elanud isa varitses teda hommikuti teel tööle. Osaliselt seetõttu oli ema konstantselt väsinud ja hoidis pigem omaette. Piia võttis nähtust õppust ja tunneb vajadust täiskasvanuna kõigega ise hakkama saada.

Ka Kaid kimbutab lapsepõlvest külge jäänud komme kõik ise ära teha. Ta oli peres väike täiskasvanu, kes pidi samal ajal, kui ema tööl käis, väiksema venna ja õe eest hoolitsema. Hommikuti oli ema jätnud lauale poenimekirja ja retsepti. Kõige vanemal lapsel lasus kohustus ema juhtnööride järgi talitada. Seejuures tuli arvestada ema obsessiivse rangusega: lihatükid tuli lõigata õiges suuruses ja õiget kiudu pidi, supp pidi olema piisavalt selge, aluslinas ei tohtinud olla ühtegi kortsu, iga päev tuli koristada. See oli viis, kuidas kolme last kasvatanud ja vägivaldseid meesfiguure taluma pidanud naine kontrollis elu, mis oli suures plaanis kontrolli alt väljunud. Tuli klammerduda pisiasjadesse.

Merilin Mandel kordab, et puuduvast lapsevanemast tunduvalt rohkem mõjutavad lapsi need täiskasvanud, kes on tema ümber olemas. Nemad on need, kes kasvatavad lapse üles inimeseks, kes ta tegelikult on. „Kui neid ümbritsevad ülikihvtid ja toetavad täiskasvanud, siis neist kasvavad toredad ja toetavad inimesed. Kui mingil põhjusel on nende ümber palju stressi, vägivalda ja alkoholi, siis nendest ei kasva nii kergesti eluga toime tulevaid inimesi,” selgitab Mandel.

Mustrite vältimine

Kuigi minu kuuldud lood sisaldasid tihti palju stressi ja (emotsionaalset) vägivalda, on kõigist allikatest, kellega vestlen, kasvanud siiski elus hakkama saavad inimesed. Kes töötab juhtival ametikohal, kes on ühiskondlikult aktiivne, kaks inimest on ise lapsevanemad, üks kohe selleks saamas. See muidugi ei tähenda, et need inimesed oma deemonitega ei maadleks. Kuuest viis räägivad mulle visiitidest psühholoogi kabinetti. Ainult kaks elavad koos pikaajalise partneriga, üks on oma abikaasast lahutatud. 

Mismoodi kandub isata kasvamise kogemus hilisemasse ellu edasi? Kas isata kasvanud lastest saavad tulevikus isad, kes oma pere hülgavad? On ilma toimiva peremudelita kasvanud lapsed üldse võimelised pere looma? Andrei tunnistab, et tema jaoks on suhete loomine ja lähedus alati keerulised olnud. Ta on näinud kõrvalt inimesi, kellel see tuleb palju loomulikumalt välja. Andrei on olnud lähisuhetes pigem klassikaline vaikiv mees, kellel on suuri raskusi oma tunnete väljendamisega. Ta oskab nüüd küll tänu teraapiale paremini teadvustada, mis tema sees toimub, kuid nendele tunnetele adekvaatselt reageerida on endiselt keeruline.

Piia: „Ma ei näinud üles kasvades mitte ühtegi täisväärtuslikku suhet.”

„Ma ei näinud üles kasvades mitte ühtegi täisväärtuslikku suhet,” ütleb Piia, kes oli seejärel üle kümne aasta ise toksilises suhtes. Ta tunneb suhetes teravat hülgamishirmu, kuid pole kindel, kas see on seotud isa puudumisega. Ometi on ta võtnud vastu otsuse, et järglasi ta saada ei soovi. „Ei taha oma neuroose kellelegi teisele edasi anda,” ütleb ta selgituseks. 

Täpselt samal arvamusel oli aastaid ka Merit, kes saab aga sügisel esimest korda emaks. Kaks triipu rasedustestil muutsid tema suhtumist üleöö. Tõsi, mõned hirmud saadavad teda veel ka praegu: „Ma kahtlustan, et mingid isata kasvamisega seotud haavad lähevad lahti alles siis, kui mu laps on sündinud ja ma hakkan teda reaalselt kasvatama.” Meriti jutust on tajutav, et ta tahab eelkõige pakkuda lapsele seda, mida tema mitte kunagi ei saanud. Neil on juba partneriga plaan, et isa võiks jääda lapsega lapsehoolduspuhkusele.

Kui üldse, andis kogetu lastele pigem suunise, kuidas hilisemas elus mitte käituda. Kai vältis pikka aega alkoholi, sest kartis sarnaselt isaga viinakuradi küüsi langeda. Ta kuulutas gümnaasiumis kõigile, et tema enne 27. eluaastat tanu alla ei lähe, sest tajus selles riski ema saatust korrata. Piias on liigne alkoholitarbimine ja suitsetamine alati võõristust tekitanud ning ta tunneb ennast sageli halvasti, kui ta diivanil lösutab, sest just sellises asendis mäletab ta isa, kes esialgu vabast tahtest, kuid hilisemas eas terviseprobleemide tõttu diivani külge oli aheldatud. Ka Andrei teab päris kindlasti, et ta ei taha olla nagu isa.

Kui uurin korduvate mustrite kohta Merilin Mandlilt, ütleb ta alustuseks, et lapsi mõjutab ennekõike see, mis neid ümbritses, mitte see, mida polnud. Mandel on pigem kogenud, et üksikvanemaga peres kasvanud lapsed oskavad hinnata seda tööd, mida lapse kasvatamine endast kujutab, mistõttu nad teevad vanemlusega seoses teadlikuma otsuse. 

Üksikvanemaga peres kasvanud lapsed oskavad hinnata seda tööd, mida lapse kasvatamine endast kujutab, mistõttu nad teevad vanemlusega seoses teadlikuma otsuse.

Kohtumine tundmatuga

Kuigi vaikusemüürid võivad olla kõrged ja paksud, leidub neid, kes koguvad julgust, et üle müüri hüpata. Peeter näiteks on jõudnud teha internetis kõvasti detektiivitööd ning tuvastanud, et tal on tõenäoliselt temast pisut vanem poolõde, kelle sünnipäev on täpselt üheksa kuud enne Peetri oma, mis tähendab, et põhimõtteliselt täpselt samal päeval, kui tema oletatav poolõde sündis, veetis Peetri isa aega juba teise naise seltsis. 

Peeter tahakski just oma poolõega ühendust võtta. Ta on alati unistanud suurest suguvõsast ja see on kõige käegakatsutavam võimalus hõimlaste ringi laiendada. Kohe isaga kontakti astuda tundub riskantsem. Peetrit hoiab sarnaselt Kaarliga tagasi tunne, et kadunud poeg hakkab kellegi olemasolevat pereelu lõhkuma. Oma vanemate heaolu eest emotsionaalse vastutuse võtmine jätkub ka täiskasvanueas.

Merilin Mandel leiab, et kui inimesel on soov oma bioloogilise vanemaga kontakti astuda, on tal selleks õigus, kuid ta toonitab, et see ei pruugi olla maailma muutev kogemus ei heas ega ka halvas mõttes. Mandel soovitab ootuseid pigem madalal hoida: „Tihti otsivad ka adopteeritud lapsed oma vanemad üles ja eeldavad sellest kohtumisest mingit äratundmishetke, kuid seda ei pruugi tulla.”

Mandel julgustab enda jaoks läbi mõtlema, mis on sellise kohtumise eesmärk. Kas täiskasvanuikka jõudnud laps tahab, et tal oleks selle inimesega edaspidi side või mitte (arvestades, et tõenäoliselt kasvab sellest sõprussuhe, mitte vanemlus)? Mis tundega tahetakse kohtumiselt lahkuda? Oma olemuselt võib esmakordne kokkusaamine meenutada pigem töövestlust, kus mõlemad on valmistanud ette mingid küsimused. See kõik võib olla veider, mida Mandel soovitab ka ausalt tunnistada: „See on mõlema jaoks enneolematu olukord. Ei pea teesklema, et kõik on mega chill.”

Merilin Mandel: „Kui inimesel on soov oma bioloogilise vanemaga kontakti astuda, on tal selleks õigus, kuid see ei pruugi olla maailma muutev kogemus ei heas ega ka halvas mõttes.”

Kõigi sisemusse kogunenud etteheidete letti ladumist Mandel pigem väldiks, kui eesmärk on pikemaajalise suhte algatamine: „Neid vestlusi saab pidada ka hiljem ja teistmoodi.” Ta julgustab kohtumisele minema avatud meelega ning olema valmis selleks, et sideme tekitamine on aeglane protsess.

Armid ja päästerõngad

Kokkuvõttes võib öelda, et isa puudumine ei muuda kedagi ei heaks ega halvaks. Vähemasti pole see määrav faktor. Kahtlemata võivad sellistest peredest pärit lapsed langeda koolist välja, minna kuritegelikule teele, moodustada ise katkisi perekondi, hüljata oma lapsi, kuid selliste negatiivsete stsenaariumite realiseerumine nõuab tihti enamat kui isa puudumine. Ja isegi kui isata kasvanud lapse ümber on vägivallamustrid või täielik emotsionaalne hüljatus, säilib ka nendes oludes agentsus. Kuulen lugusid, kus päästerõngaks osutub kord kool, kord loodus, kord kirjandus. Mõne teise lapse jaoks võis sarnast rolli etendada vabalt sport, näitering või punkmuusika.

Aga isegi kui neist lastest sirguvad funktsioneerivad kodanikud, kes maksavad makse ja kasvatavad iivet, võivad sügaval nende sees olla armid, mille peale on kasvanud nüüdseks tugev koorik. Kui need armid lahti kakkuda, tuleb hakata vastama elu ebameeldivatele tuumküsimustele. Kas ma olen piisavalt väärtuslik? Kas ma olen armastusväärne? Kas ma olen hea? Just nendeks puhkudeks võib vaja minna sisendusjõulisi mantraid. Näiteks: „Head lapsed, need kasvavad isata!” Mhmh.

*Tärniga tähistatud allikate nimed on muudetud.