Eesti Eurovisioni repertuaar, kus korduvad nii mere- kui ka metsamotiivid, peegeldab rahvuse kollektiivset kujutlusruumi.

Pole liialdus väita, et Eesti identiteet on kujunenud kihilise kooslusena, milles põimuvad loodus, ajalugu ja kultuur. Marek Tamm on osutanud, et meie rahvusmüüti ei ole loonud niivõrd teadlased, kuivõrd loovisikud, sealhulgas kirjanikud ja muusikud.[1] See seletab, miks meie arusaam endast avaldub kõige kõnekamalt just kultuuri poeetilistes ja muusikalistes vormides, kus keel ja loodus on lahutamatult põimunud.

Usun, et looduslähedus on mingil kujul oluline meist igaühe enesemääratluses. Kas näiteks soome-ugri tunnetusele omane küti ja korilase arhailine elulaad, mida iseloomustab hooajaline liikumine, ei avaldu praegu mitte eestlase pendeldamises linnakorteri ja maakodu vahel, nagu leiab Valdur Mikita? Selle põhjusi ei tasu otsida üksnes kaugest ajaloost, vaid ka kaasaegsete väärtushinnangute kujunemisest. Nagu näitavad Atko Remmel ja Tõnno Jonuks, ei ole „metsarahva” narratiiv ajatu ega iseenesestmõistetav, vaid pigem hiline ja laenatud.[2]

Rahvusliku müüdi kujunemisel on keskne roll kahel looduslikul kujundil: metsal ja merel. Kui varasemas talupojakultuuris oli loodus eelkõige praktiline elukeskkond, siis baltisaksa estofiilide vahendusel lisandus sellele romantiline looduskäsitlus. 1920. aastatel hakati metsaga seostama kestvust ning vaimset ja füüsilist tervist, merega aga avarust ja euroopalikku progressi. Muutus ka rahvuslik enesekuvand. Kui 19. sajandi lõpus püüeldi Euroopa kõrgkultuuri poole, siis 1920. aastatel tõusis esile noorele riigile omane vapra sõdalase ideaal, mis saksa rahvusromantismi mõjul sidus rahvust looduse ja maaga. Kuid seda, et loodusrahva idee ei olnud rahvusluse varases faasis keskne, kinnitab näiteks 20. sajandi alguses tegutsenud folkloristi Oskar Looritsa retseptsioon. Tema ideed, mis rõhutasid eestlaste looduslähedust, jäid oma aja peavoolus pigem tagaplaanile ning omandasid laiema kõlapinna alles Nõukogude perioodi lõpus, mil tekkis vajadus eestluse taasleidmiseks.

Meie arusaam endast avaldub kõige kõnekamalt just kultuuri poeetilistes ja muusikalistes vormides, kus keel ja loodus on lahutamatult põimunud.

Kui Nõukogude ajal väljendus looduslähedus vastupanus võõrvõimu ideoloogilistele püüdlustele, siis taasiseseisvunud Eestis pani metsarahva kuvand meid eristuma industrialiseerunud ja „looduse kaotanud” Lääne-Euroopast. Eestit hakati nägema rohelise oaasi ja uue Eedenina, kus loodusel oli lisaks muule ka turunduslik väärtus. Selle taustal andsid Lennart Meri ja hiljem Valdur Mikita teosed loodusrahva müüdile järgmise, kas just akadeemilisema, kuid kindlasti  soomeugrilikult poeetilisema kihi, mis on nüüdseks eestlaste seas ka settinud. See viitab, et loodusrahva narratiiv ei ole olnud pidev ja katkematu, vaid elavneb eeskätt hetkedel, mil ühiskond vajab uusi viise enda määratlemiseks.

Loodus kui tunne

Kõigest eelnevast ei ole jäänud puutumata ka popmuusika, mida esindab siin oma piiratuses Eurovisioni lauluvõistlus, tuues esile küll pigem kultuurihoovuste pindmised kihid, kuid peegeldades samas rahvuse kollektiivset kujutlusruumi. Lennart Meri kirjutab „Hõbevalges”: „Meri kuuleb, mets mõistab.”[3] Ott Leplandi laul „Kuula” kordab Aapo Ilvese sõnadega aastakümneid hiljem üsnagi sarnast motiivi: „Kuula, mis räägib silmapiir, […] hingab sinu maa.” Mõlemas näites saab loodusest keel ja keelest identiteedi peegel.

Loodus on neis lugudes ennekõike metafoor, mis väljendab maastike ja üldiste loodusnähtuste kaudu inimese tundeid. Need ei osuta konkreetsetele kohtadele kaardil, vaid millelegi, mille kaudu väljendatakse oma sisemaailma. Janika Sillamaa laulus „Muretut meelt ja südametuld”, kus „rajud ja tuuled, merel ja maal maailma muuta võivad”, on loodust kujutatud kui elu enda muutlikkust, mille keskel hoiab inimest püsti sisemine „südametuli”. Maarja-Liis Ilusa ja Ivo Linna laulus „Kaelakee hääl” on kaelakee pigem hingeside kui füüsiline ese: „Kee merekarpidest sul teen, / oma hääle panen / sinna laulma […].” Samuti on fraas „hing mässab tormivahus, / kui on lahus veel suudlust ootav suu”, mis seob armastuse ja igatsuse merelise pildiga, näide sellest, kuidas looduselementidest saab kujundlik suhtlus armastajate vahel. 

„Metsarahva” narratiiv pole ajatu ega iseenesestmõistetav, vaid pigem hiline ja laenatud.

Samuti leidub lauludes kujundeid, kus maastik tähistab tsüklilist teekonda ja inimese olemuslikke otsinguid. Urban Symphony laulus „Rändajad” moodustavad kõrb, öö ja tuul korduva sümboolse rännaku. „See on tee, / nad rändavad nii päevast päeva, / […] nad rändavad siis ajast aega” osutab inimese eksistentsiaalsele otsingule ja julgusele see ette võtta. Tanja lugu „Amazing” viib inimese sisemise ja välise maailma omavahel kriisi „täiusliku tormi” ja „lõputu mere” kujul: „beat the perfect storm in the endless sea”. Loodus on pinge, mis testib sideme elujõudu. Tormi läbimine on justkui enesekindluse kasvatamine. Victor Crone’i laul „Storm” on ühtpidi inimese sisemise kriisi sümbol ja samas ka vastupidavuse proovikivi. Laulu võib siduda korraga kahe pärimuskihiga: soome-ugri arhailise ettekujutusega merest kui elavate ja surnute maailma vahendajast ning indoeuroopa traditsioonilise motiiviga merest kui katsumusest, mille kaudu inimene tõestab oma jõudu ja väärikust. Koit Toome laul „Mere lapsed” rõhub aga mere metafoori rahvuslikku poolt. Mere avarusest saab lapsepõlvekodust lahkumise ja uue teekonna sümbol: „Näe, ahtris silmapiiri sisse lä’eb / ka viimne kodutorni tipp.” See on kasvamine noorukist täiskasvanuks, mis rõhutab ühelt poolt ka riigi enda küpsust ja sümboolset rännakut laia maailma.

Metsa varjatud kohalolu

Mets esineb Eurovisioni lauludes tagasihoidlikumalt ja väljendub enamasti sõna „maa” kaudu. Näiteks Maarja „Keelatud maa” kujutab maad piirina, mis korraga eraldab ja seob. See on paik, kus oma ja võõras, ligipääsetav ja keelatu teineteisega põimuvad. Lugu „Kuula” on üks selgeimaid kohti Eesti Eurovisioni repertuaaris, kus loodusest saab rahvusliku ja isikliku identiteedi poeetiline kandja: „Kuula, kuis hingab sinu maa.” Maa hingamine on samastatud inimese hingamisega, mis loob kujutluse elavast ja vastastikusest suhtest. Otsesemalt ilmub mets Neiokõsõ laulus „Tii”, kus refräänis korduv „oroviir mõtsatii ülõ jõõ ülõ mää” loob poeetilise kaardi, kus tee kulgeb mööda metsa ja maastikke, kus vaimne rännak ja rahvuslik mälu põimuvad. 

Metsa varjatud kohalolu Eesti Eurovisioni lauludes peegeldab seega „metsamüüdi” enda kultuurilugu. Kui rahvusromantika ja nõukogudeaegne vastupanu tegid metsast rahvusliku poeetilise tuuma, siis taasiseseisvunud Eestis laienes see kujund „maaks”, mille kaudu kõneldakse kodust, identiteedist ja kestmisest. Meri seevastu on pigem euroopaliku avatuse märk, sidudes meid teiste kultuuridega ja asetades Eesti laiemasse kontinentaalsesse narratiivi. 

Loodusrahva narratiiv ei ole olnud pidev ja katkematu, vaid elavneb eeskätt hetkedel, mil ühiskond vajab uusi viise enda määratlemiseks.

Siiski ei saa soome-ugri ja euroopalikku identiteeti selgelt kaheks lüüa, sest kas või Silvi Vraidi laulu „Nagu merelaine” avasõnad „[m]a saabun salaja, kui laine, mis randa merevaiku viib” viitavad müütilisele eelajaloole ja mere kui algupärase maailma sünnipaigale, mis on omane just soome-ugri kosmoloogiale, kus vesi eelneb kõigele muule. Vastukaaluks võib tuua Stefani loo „Hope”, kus refräänis kõlav „I’m happy to be working my own ground” on oma maal töötamise ja väärikuse metafoor peegeldamas meie protestantlikku vaimu.

Kumba Eesti Eurovisionil rohkem esindab? Meremotiivid annavad tunnistust meie euroopalikust kuuluvusest. Metsamotiivid osutavad aga soome-ugri pärandile. Samal ajal tuleb meeles pidada, et meri võib olla ühtaegu ka mineviku sümbol, mets aga rahvusromantilise laenuna Kesk-Euroopa kultuurimudeli osa. Järeldada võib vaid seda, et loodustunnetus ei ole meie jaoks eraldatud „metsik” või idealiseeritult „pastoraalne”, vaid pidevalt inimtegevuse ja kultuuri kaudu vormitud, ent siiski oma mitmekesisuses püsiv.

[1] Tamm, M. 2008. History as Cultural Memory: Mnemohistory and the Construction of the Estonian Nation. – Journal of Baltic Studies, nr 39 (4), lk 499–516.
[2] Remmel, A.; Jonuks, T. 2021. From Nature Romanticism to Eco-Nationalism: The Development of the Concept of Estonians as a Forest Nation. – Folklore: Electronic Journal of Folklore, nr 81, lk 48.
[3] Meri, L. 2008. Hõbevalge, lk 16. Lennart Meri Euroopa Sihtasutus.

Eiko Ojala on hariduselt keskkonnahumanitaar ja elukutselt illustraator, kes püüab visa järjekindlusega tõestada, et neil kahel on midagi ühist.