Vaatamata sellele, et kõik märgid viitavad maailmalõpule ja elukallidus kasvab iga päevaga, saadakse ikkagi lapsi. Miks on siis nii, et murelikud ja lausa katastroofi ettekuulutavad sõnavõtud ummistavad eetri? 

Eesti ajaloos pole mitte kunagi nii vähe lapsi sündinud kui praegu. Taruiraraa, hakkab jälle pihta. Iibejutt on minu kõrvu jõudnud, niikaua kui oma elu mäletan, nagu mingi lõppematu rahvalaul. Kas see jutt on mõjutanud kuidagi minu lapsesaamise otsust? Ei! Kas see jutt on mind vihastanud ja närvi ajanud? Oojaa, eriti just siis, kui olen ise ohverdanud oma lapse jaoks higi, verd ja pisaraid.

Härrade mure

Enamasti kirjutavad sellest, et lapsi sünnib vähe, vanemad konservatiivsed härrad. Natuke imelik on lugeda neid noortele naistele suunatud manitsevas toonis artikleid inimestelt, keda ilmselt ei kohta liivakastis mängimas, haige lapsega perearsti ukse taga või korraga poekotti, kelku ja väikelast kandes linnaliinibussis tasakaalu hoidmas. Nemad ei pea panema oma tervist loosirattasse nimega rasedus ja sünnitamine, nad ei ärka igal öösel mitu korda, et oma kehaga üht väikest olendit rahustada, nad ei lõpeta tööpäevi varem, et lasteaeda joosta, ega oota lapsekäruga tuisuses peatuses järgmist madala sisenemisega trammi. Võib-olla on ka peremudelid muutunud, aga eeskätt on muutunud pereplaneerimise võimalused. Ma pole kindel, kas kõik need ennevanasti varastes kahekümnendates vanematele sündinud lapsed ikkagi sündisid vanemate väga suure tahtmise tõttu või olid asjad lihtsalt nii.

Järsku võiks need mehed keskenduda rohkem näiteks sellele, kuidas (vana)isana oma lapsi ja lapselapsi toetada, kuidas oma tervist hoida, et lastelastele olemas olla, või sellele, mida saaks teha tööandjana lapsevanemate töö- ja pereelu ühildamise lihtsamaks muutmiseks. Ilmselt aga ei tule need võimupositsioonil mehed elu sees selle peale, et nad mõnel teemal eksperdid ei ole.

Jah, vahel võtavad sõna ka konservatiivsed naised, kes süüdistavad väheses sündimuses tihti emarolli mitteväärtustamist ja „valesid” emasid. Nähes ise, kui erinevad on iga ema kogemused sel teekonnal, ei kujuta ma isegi ette, kuidas võib mõni ema teist hukka mõista.

Rohkem saan aru sellest, kust tulevad mõtted emarolli mitteväärtustamisest ühiskonnas. Emadus ja kodune elu on olnud nii pikalt naiste peamine roll, et naiste õiguste areng on suuresti keskendunud naiste vabastamisele köögist ja lastetoast. Kodused emad ei leia alati endale selles uues maailmas kohta, feminism oleks nad justkui unustanud. Või kas on? Viimasel ajal on näiteks Feministeerium avaldanud mitmeid artikleid ja podcast’e lapsevanema elust, Kumus avatakse suur feministlik näitus emadusest. See on tore, aga muidugi veel vaid väike piisk meres.

Kodused emad ei leia alati endale selles uues maailmas kohta, feminism oleks nad justkui unustanud.

Emaroll ei ole cool, tundsin ma isegi seda tiitlit vastu võttes. Eriti kui sellega kaasneb segadus, kisa, mitte ilus ja instagrammitav formaat. Pärast sünnitust oodatakse edukalt naiselt üsna peatset seniste tegemiste juurde naasmist, nagu poleks vahepeal midagi juhtunud. Delfi pealkirjades tuuakse rõõmsalt välja, et see ja teine on jälle tagasi laval, teles või poliitikas. Kohe suurepärases vormis, alati olemas hilisõhtustel üritustel, nagu see oleks kõigile kättesaadav. Aga millist pühendumist, enesearengut ja tahtejõudu nõuab tegelikult valik või vajadus jääda vähemaks või rohkemaks ajaks koduseks, võtta aeg maha muust karjäärist ja keskenduda kellegi teise eest hoolitsemisele? Kas saaks kuidagi teha nii, et kõik kodused emmed tajuksid samuti oma tööd väärtuslikuna – tõesti ühiskonna pjedestaalile tõstetuna? Sama kehtib teiste hooletöö tegijate kohta: ämmaemandad, õed, (naiste)arstid, lasteaia- ja kooliõpetajad. Püstitagem neile monumente, andkem ordeneid, kutsugem neid presidendi vastuvõtule tehisintellektiekspertide asemel. 

Eneseteostus, kosmiline tripp

Tihti kriibib miski ka liberaalsemates iibeteemalistes sõnavõttudes. Kristi Saare on rääkinud oma sotsiaalmeedias sellest, kuidas naistele konverentse korraldades on kerkinud küsimus, kuhu siis osalejad oma lapsed jätavad. Aga kas ei võiks küsida sama ja ühtlasi organiseerida lapsehoidu igal suuremal konverentsil, sest kuhu me tõesti oma lapsed jätame? Kersti Kaljulaid kirjutab suurepäraselt¹, et imikust tuleb inimene kasvatada ei kusagil mujal kui kohvikus, muuseumis või poes. Samas nendib ka, et peaksime lapse kisa trollis taluma, sest tegu on tulevase maksumaksjaga. Sündida maksumaksjaks – milline kohutav perspektiiv! Kas ei võiks mõelda, et me peaksime aitama emal vankri bussi tõsta lihtsalt sellepärast, et ta on inimene, keda tuleks aidata? Minu jaoks ei ole lapsesaamine Eesti rahva päästmine, vaid eneseteostus, kosmiline tripp, ebamaiselt suure armastuse loomine ja elu update. Aga ühtlasi vajab see projekt kogukonna tuge, sh rahalist, sest lapsevanem on haavatavamas positsioonis kui tavaline täiskasvanu.

Tegelikult mind ikkagi üllatab meeletult, et Eestis nii palju lapsi on. Mu ümber sünnib aina uusi beebisid, mänguväljakul peab seisma kiigejärjekorras, sobivaid lasteaiakohti on puudu ja Kalamajas jalutavad aina vastu uued emad uute vankrite ja uute vastsündinutega. Mõned ei saa mitte ainult ühte last, vaid teise, kolmanda ja üks mu sõbranna isegi neljanda. Me otsime endale head kaaslast, kogume raha, ootame kahte triipu, elame üle raseduste katkemisi, näeme hirmus palju vaeva, et saada lapsi teaduse abiga. See kõik on suur ettevõtmine ja raske töö, aga seda tehakse. Vaatamata sellele, et kõik märgid viitavad maailmalõpule, elukallidus kasvab iga päevaga ja mitte kuskilt ei paista, et poliitika peresõbralikumaks muutuks. Inimesed panevad vastu.

Empaatia ja hool – mis seondub nii lapsevanema enda kohustustega, aga mida tahaks tunda ka laiemalt lapsevanema rollis olles – ei ole ilmselgelt neoliberaalse ühiskonna top 5 väärtuse hulgas.

Muidugi pean ütlema aitäh meie rahvusliku taastootmise ideoloogiale, tänu millele on meil ikka päris imeline ja paindlik vanemahüvitise süsteem, millesarnast ei ole vaat et kuskil maailmas. Eesti lasteaia- ja koolisüsteem on imeodav ja kvaliteetne, lastel on Eestis piisavalt turvaline, et saata neid üksi kooli ja trenni. Kuid empaatia ja hool – mis seondub nii lapsevanema enda kohustustega, aga mida tahaks tunda ka laiemalt lapsevanema rollis olles – ei ole ilmselgelt neoliberaalse ühiskonna top 5 väärtuse hulgas. Minu jaoks aitakski ühiskonda lapsesõbralikumaks (ehk inimsõbralikumaks) muuta rohkem solidaarsust poliitilistes otsustes. Kui linnaruum muutuks inimkeskseks, kultuuriasutused ligipääsetavamaks, töökohad paindlikumaks, lasteaia- ja kooliõpetajate palgad kõrgeks, inimesed tolerantsemaks, mehed hoolivamaks ja teadlikumaks. See juba lookski väga hea pinnase selleks, et saaks elada rõõmsas mullis nagu Bullerby külas. Ja palju seal Bullerbys neid lapsi oligi?

Kaarin Kivirähk on kaheaastase lapse ema, kes muul ajal töötab Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuses ja toimetab kunstiajakirja A Shade Colder.

1. Kaljulaid, K. 2026. Kui rahvas ei armasta lapsi, siis miks peaksid noored riigi säilimise nimel pingutama? Õhtuleht, 24.02.  ↩︎