Triin Paja luuletab Müürilehe mainumbris ühest väljasurnud linnust ja küsib, kui palju mahub emaduse laialivalguvat eredat valu looma sisse.

Emadus

1

talvel matsid naabrid kolm kitsetalle 

                          kaks sündisid külma ülasekimbuna 

                                                                 kolmas asetati ahjupealsele 

vaibus             rauges. 

kas see talv oli valus 

                          sest lapsed on valuvaigistavad? 

see talv ei soovinud ma ihuda enda luukogust luulekogu. 

jõin nende emapiima klaaspudelist emapiim ei lakka voolab ka lapseta 

             kes on laps kas mina 

                                        või kolm väikest rindkereharfi õunapuude all?

2

kui palju mahub emaduse laialivalguvat eredat valu looma sisse? 

vanavanaema lehm ei suutnud peale sünnitust jalgu alla võtta.  

                                        sünnitusjärgne halvatus. 

selleks pidi valmis olema. 

nagu tapamaja 

       elusloomaturu kõrval pealinnas
                                          kõigeks pidi valmis olema.

3

raseda jänese helekollane rippuv kõhualune 

              puudutas rapsipõldu. 

                            ta päikeseloiud aeglased sammud mõtlen emadele. 

kormorani munadele astuti peale mõtlen emadele. 

valgus kudeveekogus on laps 

              kuid minu kõht ei saa portaaliks
                                          ei hauakambriks ei pärlmutrist ehtekarbiks mõtlen emadele. 

kevadel õitses puu haudade kohal pulmakleidiks mõtlen emadele.

Hiidalgi märkmed

1

kui magasid väljasurnud linnu sulgedega täidetud padjal, mida nägid unes? 

öö kasvas ja hämardus su sees 

                          nagu kaevuri tumedad kopsud.

lainete tahmased, määrdunud varemed su sees, 

              kivisaar su sees, 

                                       kohmakad ja südamlikud linnud su sees – 

kas iga puudutus hoiab endas õrnuse lubadust, 

                                                      hoiab endas vägivalla lubadust?

2

meremees süütas tule 

              hiidalgi rasvase ihuga. 

linde võis korjata nagu kive, 

                          nad ei läinud eest ära, 

                                       keegi polnud neid varem aeruga löönud, 

sulekoguja ja hülgekütt kumasid, 

              hiidalk, sa ei tea, et mõni sõber on lööklõks 

                                                     ja hirm on enesekaitse, 

kõik olid su jaoks lapsed, 

                          su silmad olid merevaigunööbid Jumala mantlil – 

3

kivisaarel on iga kivi olnu kolju. 

             hiidalk, kõik olid su jaoks lapsed. 

nagu vanavanaema: põld, mille saagi

              hävitasid röövikud, kuid vanavanaema 

                                                    vaid naeratas, kõik olid ta lapsed. 

väikesed kivid mu ümber 

             nagu aknasse lennanud linnu murdunud kaelalülid, 

                                                      väikesed kivid, kes te olite enne hirmu? 

**

Triin Paja on luuletaja ja hobiaednik.