Looduse mälestusmärgid peegeldavad inimese ja looduse suhte ajaloolisi kihistusi, ulatudes loodusest jagusaamise heroiseerimisest ohustatud ja kadunud looduse kaitse ning mälestamiseni.

Saksamaal Alam-Saksi väikelinna Schortensi keskel asub kummaline monument – kuivanud tammepuu üle muruplatsi sirutuva rõhtsa oksaga. Puu jalamile on istutatud lilled ja väikesed põõsad ning paigaldatud pronkstahvel hundikujutise ja tekstiga „Wolfsgalgen” (ee „Hundivõllas”). Lisaks on seal kuupäev „20. nov 1738”, mis märgib viimase hundi tabamist piirkonnas.

Sarnaseid mälestusmärke, mis tähistavad konkreetses piirkonnas huntidest lahtisaamist või teavitavad, et hukka on saanud kriimsilm-pahategija, leidub Saksamaal aga veel – teadaolevalt 21 kivist või puust monumenti. Üks analoogne kivi on ka Soomes aastast 1956, kui maal ei olnud püsielanikest hunte, aga neid liikus läbirändajatena. Need monumendid tõstavad püünele looduse üle võidu saavutanud inimtegevuse, mitte hundi.

Loodus kui mälestusmärk

19. sajandi lõpul, kui Saksamaal tõstsid pead looduskaitsealgatused, oli hundi põhipopulatsioon olnud sealsetelt aladelt kadunud juba rohkem kui sajandi.[1] Taipamine, et liigid ja maastikud võivad jäädavalt haihtuda, ajendas varajasi looduskaitsjaid mitmeid liike endid looduse mälestusmärkideks nimetama. „Loodusmälestusmärgi (-monumendi)” mõiste võttis laialdasemalt kasutusele Saksa looduskaitse üks alusepanija Hugo Conwentz (1855–1922).[2] Kui inimese loodud monumendid on püstitatud mõne tähtsa aja- või kultuuriloolise sündmuse või isiku auks või need on lihtsalt eriti väärtuslikud loomingulised teosed, siis loodusmonumendiks võib olla nii jääga kohale jõudnud rändrahn kui ka haruldaseks saanud taime- või loomaliik. Conwentzi kohaselt on loodusmälestusmärkidel kaks omadust: need on erilised ja ohustatud, aga erilisus saabki nähtavaks (võimaliku) ohustatuse kaudu. Mainides loodusmonumentidena ka maastikke, kus on näha kunagise inimtegevuse jälgi, tõdes Conwentz, et inimtekkelise ja loodusliku range eristamine ei ole loodusmonumentide määratlemisel võimalik, kuna inimmõjuta keskkondi enam ei ole.

Taipamine, et liigid ja maastikud võivad jäädavalt haihtuda, ajendas varajasi looduskaitsjaid mitmeid liike endid looduse mälestusmärkideks nimetama.

Eestis on loodusmälestusmärkide ülestähendamine seotud eelkõige Gustav Vilbaste (Vilbergi) nimega, kes juhtis 1920.–1930. aastatel koos Loodusuurijate Seltsi Eesti Looduskaitse Osakonnaga üht laiaulatuslikku ülestähendamisprotsessi. Tollane nimekiri hõlmas haruldasi puid, põõsaid jt taimi ning nende kasvukohti, iseloomulikke taimekogumikke, haruldaste loomaliikide elupaiku, geoloogilisi objekte ja iseloomulikke maastikke, aga ka inimese istutatud pargipuid ja alleesid.[3] Toonasest loodusmälestusmärkide ideestikust paistab hästi välja inimtegevuse paradoksaalsus: see võib aidata kaasa loodusmonumentide kujunemisele, teisalt aga olla nendesamade väärtuste hävimise põhjus, tingides vajaduse neid kaitsta.

Hävinud looduse mälestamine

„Loodusmälestusmärkide” mõiste on looduskaitse peavoolust aegamisi taandunud. Tänapäeval on aga esile kerkimas uut tüüpi looduse mälestamine, mis ühtaegu nii leinab kui ka püüab kinnistada kultuurimällu juba hävinud liike. See sai alguse mälestamisest klassikaliste inimese loodud monumentidega. Üks esimesi inimtegevuse tagajärjel hävinud liigile pühendatud monumente püstitati juba 1947. aastal Wisconsinis, et mälestada 19. sajandi lõpus sealkandis maha lastud viimast rändtuvi (ld Ectopistes migratorius). Sellel ilutseb kiri: „See liik suri välja inimese ahnuse ja mõtlematuse tagajärjel.” Aldo Leopold olla selle avamisel peetud kõnes tõdenud, et see, et üks liik teise hävimist leinab, on midagi uut päikese all. Jaapanis Higashiyoshino külas püstitati 1987. aastal pronksskulptuur, mis mälestab 1905. aastal kütitud viimast jaapani hunti (ld Canis lupus hodophilax).

Conwentzi kohaselt on loodusmälestusmärkidel kaks omadust: need on erilised ja ohustatud, aga erilisus saabki nähtavaks (võimaliku) ohustatuse kaudu.

Tänapäevane väljasurnud liikide mälestamine on võtnud ka hajusamaid vorme. 2011. aastast peetakse 30. novembril kadunud liikide mälestuspäeva. Väljasurnud liikide mälestamiseks on laotud elule pühendatud kivihunnikuid (ingl life cairn) Inglismaal, Rootsis, Galápagosel. Korraldatakse mälestusaktsioone ja kunstinäitusi, nt Sara Bédard-Goulet’ ja Marie-Laure Delaporte’i kureeritud näitus „Puudutakse” (2024) Tartu Kunstimajas. Nii kehastuvad ühtaegu lein, mäletamistarve ja süütunne – terve hulk vastuolulisi tundeid, mis muudavad liikide väljasuremise ühtaegu küsimuseks inimeseks olemisest.

Ajalooliste mälestusmärkide uued tähenduskihid

Võimas muutuste voog, mille panid liikuma nii suurkiskjate avalik väärtustamine ökosüsteemi osana 20. sajandi teisel poolel kui ka tagasipöörduvad hundid ise, on mõjutanud ka vana Euroopa suhtumist sutesse. 2025. aastal kogu ELi hõlmanud uuring suhtumisest suurkiskjatesse näitab, et enamikus riikides, kus hundid sajanditega hävitati, on inimesed nende tagasituleku suhtes ootusrikkad. Teisalt väljendavad Saksamaal levinud sügisene hundilõkete süütamise traditsioon ning Austria Alpide karjakasvatajate üleskutse, et hundid ei peaks Alpides üldse elama, teravamat reaktsiooni hundi tagasitulekule. Ent laias laastus on muutused suhtumises ikkagi positiivsed.

Heatahtlik suhtumine on tekitanud segadust ka vanade huntidest vabanemisele pühendatud kivide tõlgendamisel. 1820. aastal Schleswig-Holsteinis kütitud viimasele hundile pühendatud kivi tõlgendab selle hooldaja nüüd hoiatusena tulevastele põlvedele.[4] Ükski silt kivi lähedal aga uuele tõlgendusviisile ei viita; esmapilgul on tegu rahuloleva tekstiga selle kohta, et piirkonnas hunte enam ei ole. Eespool nimetatud hundivõlla mälestusmärgi hooldajad säilitavad selle ajaloolist tõlgendust: võllast on kujutatud kohaliku kodulooseltsi Heimatverein Schortensi logol ja see on saanud kohalike identiteedi osaks, lisaks on pronkstahvlil moto „Treulich wahrend Väter Erbe” (ee „Ustavalt hoides esiisade pärandust”). Aeg-ajalt mädanema kippuvat võllapuud on ligi 300 aastat järjepanu uuendatud, viimati aastal 1998.

Tänapäeval on esile kerkimas uut tüüpi looduse mälestamine, mis ühtaegu nii leinab kui ka püüab kinnistada kultuurimällu juba hävinud liike.

Kuid 21. sajandil on Saksamaal rajatud ka kolm uut laadi hundikiviga mälestuspaika, mis tervitavad huntide tagasipöördumist. Vormilt sarnanevad need vanade mälestusmärkidega, aga sisult erinevad – väärtustades suurte kiskjate naasmist, astuvad need dialoogi vanade kividega.

Monumendid on ajalooliselt keskendunud sündmustele ja üksikisikutele. Aga kas võiks olla monument ka suhetele ja nende püsimisele, et väärtustada oskust koos olla? Või vajaks see mingit teistsugust mäletamise vormi? Monumente püstitatakse enamasti millelegi juba olnule, kuid praegune võtmeküsimus on, kuidas mitte lasta teiste liikidega koos elamise oskust juba olnuks muutuda. Et ei mälestataks elust ilma jäetut, vaid saaks mäletada elavat.

[1] Frech, A.; Georgy, N.; Sprenger, J. 2017. Der Wolf – Ein Wildtier kehrt zurück. – Informationsdienst Naturschutz Niedersachsen, nr 1, lk 28.
[2] Conwentz, H. 1909. The care of natural monuments with special reference to Great Britain and Germany, lk 1–3. Cambridge University Press.
[3] Vilberg, G. 1931. Eesti loodusmälestusmärke, lk 3–4.
[4] Arusoo, H. 2026. Hundikivid, nende tähendusväljad ja tähendusnihked. – Acta Semiotica Estica, nr 23, lk 96–118.

Essee valmimist toetas ETAGi projekt PRG1504.

Helen Arusoo uurib Tartu Ülikooli semiootika magistrantuuris inimese ja hundi suhteid.

Riin Magnus on semiootik, kes uurib inimese ja keskkonna vaheliste suhete eri tahke.