Traditsiooniline juuli alguse teatripidu Rakveres jääb seekord meelde pisarateni naermise, publiku ülekavaldamise ja tugeva muusikalise poolega.

Kõige magusamal ajal, juuli esimesel nädalal toimuv Baltoscandali etenduskunstide festival sattus sel aastal Valga Hot Shortsi ja Tartu Punchiga samale nädalavahetusele. Konkureerivad üritused ei tundunud Baltoka külastatavusele mõju avaldavat, samuti polnud kurb keset suvepäeva teatrisaali varjuda, sest üle Rakvere käisid korrapärased vihmahood. Näha sai oksendamist, karussellihobustel ratsutavaid meelaid mehi, laulda nilbeid ballaade, osaleda klouni juhitud spiritualistlikul seansil ja – iga teatrikülastaja suurim hirm – etendusel, kus polnudki näitlejaid. Loomulikult ei puudunud väikerahva eneseteadvust paisutanud Roheneemesaarte-Argentina jalkamatši ühisvaatamine.

Nagu vaimsesse retriiti saabudes, nii kulub ka festivalikülastajal esimene päev sisseelamiseks ja argimurede maharaputamiseks. Minu jaoks kulges Baltoscandal tõusvas joones, aga nagu elus ikka, avastasin kaaskülastajatega vesteldes, et neil oli mitmest tükist hoopis teistsugune arvamus. Mu esimene etendus oli Milo Rau „La Lettre” Rakvere Teatri suures saalis. Auhinnatud lavastaja (Rau on poliitilise teatri meister ja Wiener Festwocheni juht) seekordne teos minus paraku katarsist ei tekitanud. Anton Tšehhovi „Kajaka”, Jeanne d’Arci ja näitlejate endi elude laval üheks sidumine kukkus välja täpselt nii ühildamatult, nagu see kõlab, kuigi noort Juhan Ulfsaki meenutava Arne de Tremerie ja Olga Mouaki Rakvere-teemalised naljad ning nende tegelaskujud olid iseenesest sümpaatsed.

Nukust teisik, kelle kätt etendaja alguses lämbumiseni endale kurku topib ja keda ta hiljem peadpidi publiku kohal lae all keerutab, tekitab dissonantsi.

Ka järgmine tükk, Eisa Jocsoni ja Venuri Perera „Magic Maids” ei realiseerinud minu arvates oma täit potentsiaali. Luudade ja muude pühkimisvahendite kasutamisele üles ehitatud koreograafia oli mänguline, samas jubedad lood koduabiliste väärkohtlemisest ja isegi tapmisest olid esitatud stamplahendustena. Jocson on pärit Filipiinidelt ja Perera Sri Lankalt, riikidest, mis on tuntud koduabiliste eksportimise poolest. Paraku ei töötanud faktide etteladumine nii hästi kui lõbusam nõiakunsti ja koristamist põimiv tants. Meenus kunagi Narvas Vabaduse teatrifestivalil nähtud Catinca Drăgănescu „Rovegan”, mis ühendas „Hundi ja seitsme kitsetalle” muinasjutu rumeenia koduabiliste lugudega Itaalias ning jäi samuti pealiskaudseks.

Avaldas muljet

Päeva ja minu jaoks üldse festivali naelaks kujunes Courtney May Robertsoni „Hunter – Off Record!!!”. Robertson viis vaataja algul teknoklubisse, siis koopasse ja lõpuks kirikusse. Visuaalselt vaatemänguline teos lõi mulje liikuvast maalist, sellisest Caravaggio stiilis, kus valgusvihk peatub ainult peamisel, ülejäänu jääb pimeduse ja fantaasia valda. Robertson uurib naistevaenulikkust õudusfilmis, pornograafias ja melodraamas, kõikudes poeesia ja groteski, huumori ja õõva vahel. Nukust teisik, kelle kätt etendaja alguses lämbumiseni endale kurku topib ja keda ta hiljem peadpidi publiku kohal lae all keerutab, tekitab dissonantsi reaalsuse ja kujuteldava vahel. Etenduse lõpus viib alasti etendaja publiku transsi nagu mõnes iidses templiriituses, mille reeglid oleme unustanud, aga mis on meile alateadlikult tuttavad. Seda kõike saadab Puck Schoti (Acidic Male’i) särisev industriaalne noise.

Reedel vaatasin festivali mitu korda väisanud bulgaaria multitalendist Ivo Dimchevist tehtud dokumentaali „In Hell With Ivo”. Tema kaasmaalasest režissööril Kristina Nikoloval on läinud korda pääseda ekstravagantse muusiku, etendaja ja kväärkunstniku naha alla, kuigi filmi alguses teatab Ivo talle omase värvikusega, et pole nõus intervjuud bulgaaria keeles andma. Näeme Dimchevi New Yorgi ja Los Angelese tänavatel kõlarit tassimas ning koroonapiirangute ajal inimeste kodudes kontserte andmas. Muidugi on kõik tema sarmist, huumori ja provotseerimise piiril balansseerivast suhtlusstiilist lummatud. Samas ei võta kunstnik ka iseennast liiga tõsiselt. (Parafraseerin: „Kogu muusika on pretensioonikas pask, Rahmaninov ja Vivaldi, samuti minu oma.”)

„Kogu muusika on pretensioonikas pask, Rahmaninov ja Vivaldi, samuti minu oma.”

Filmis paljastub Dimchevi kurbuse põhjus – ta on aastaid HIV-positiivne olnud ning muusika kirjutamine andis talle põhjuse edasi elada. Hitid „Vodka”, „Clit in the sky”, „Slut” jt paroodialood ning ballaadid on lohutuseks teistele, aga ka talle endale. Kõige liigutavamad on stseenid etendaja kodulinnas Sofias, kus ta oma vanematelt nutikate küsimustega („Kas Trumpiga taevas või Jeesusega põrgus?”) ometi natuke rohkem tõde välja pressib. Ivo sõnul peksis isa teda lapsena, mida isa aga eitab, samuti pole vanemad kunagi tema homoseksuaalsust toetanud. End silmnähtavalt ebamugavalt tundes vastavad nad otsestele küsimustele mõneti üllatavalt, mis näitab, kui palju asju nad endas maha suruvad.

Jalgpallimatš kui teater

Kolm lavastust polnud pelgalt ehitatud üles publiku osaluse toel, vaid rajasidki kogu tegevuse sellele. Võib-olla kõige šokeerivam ja ootamatum asi järgmiseks festivaliks olekski lavastus, kus publikut ei kaasata ja nad peavad terve aja neljanda seina taga passima nagu tukunuiad! Liis Varese ja Taavet Janseni lavastuses „Ma olen pannud segast” – etenduse algul etteloetav Juhan Viidingu luuletus annab võtme teose mõistmiseks – kõnnib vaataja liitreaalsuses, kohtudes poeetiliste kujundite ja sõnadega, mida saab ruumis oma käe järgi sättida. See on kunstnikeduo kolmas projekt sel teemal ja minu jaoks esimene kord seda kogeda. Huvitav on näha, kuhu nad selle praktika edasi viivad.

Mitme külastaja lemmikuks kujunes orangcosong & guestsi „IsLand Bar”, mille käigus eri riikidest pärit võõrustajad serveerisid väikestele 3–5-liikmelistele seltskondadele kokteile, etendasid midagi ning laskusid hiljem usalduslikku vestlusse, nagu need baaris tekivad. Minu laudkonda võõrustanud Hamburgis elav muusik Tam Thi Pham mängis đàn bầu’d, „ühekeelelist tsitterit”, samal ajal nautisime jooke ning pidime aeg-ajalt nupule vajutama, kui arvasime, et taas on kaks minutit möödunud. Kuna olime päeva viimased külalised, jäime kauemaks istuma ning ta usaldas meile isikliku loo, karmi peredraama oma kodumaalt Vietnamist.

Kõige šokeerivam ja ootamatum asi järgmiseks festivaliks oleks lavastus, kus publikut ei kaasata ja nad peavad terve aja neljanda seina taga passima nagu tukunuiad!

Sarnasest ideest – iga uus lavastus on justkui kiirustamine, teeme aeglaselt ja oleme hetkes – lähtus belglaste Ontroerend Goedi „Handle with Care”, kus publik jäi kastiga üksi keset tuba ning etendus algas siis, kui esimene julge selle lahti tegi. Kuulsin, et esimene etendus oli ebaõnnestunud ja olnud üks suur „kuus minutit segadust” (üks stseenidest, kus kõik esitavad midagi samal ajal), aga meie omal hakkasid asjad algusest peale jooksma. Pidevalt leidus keegi hakkaja, kes järgmise ülesande enda peale võttis, olgu selleks teiste ees pereliikmele helistamine või igalt publikuliikmelt nende lemmikjoogi küsimine. Tavapärast kaasamispaanikat sellise tüki puhul ei teki, sest kõik on samas jamas koos. Küll aga pole kindel, et ilma etendaja või lavastaja kindla käeta kõik stseenid läbi mängitud saavad, sest tekkis kahtlus, et meil jäid mõned vahele.

Amelie Duchowi etteaste „Logos Mater” tõi saali lisaks teatrisõpradele tekno- ja tumemuusikafännid. Saksa eksperimentaalkunstnik demonstreeris osavust tunniajase heli- ja valgus-performance’i kestel, mille käigus ta kasutas talle tööks annetatud inimhääli, luues neist polüfoonilise vaatemängu. Päris kosutav oli festivalist juba üsna väsinuna seda vaadata, kadudes ära nende vahelduvate tähenduseta sõnade ja helide sisse, millest ometi tekkis mõtteline tervik. Sain Baltokalt ka võimsamaid kogemusi, kuna selline esteetika on mulle tuttav, aga Duchowi mantlis siluett välkuva ekraani taustal helendavat gloobust kruttimas jääb igal juhul meelde.

Laupäev algas jalgpallimatšiga küünikute ja romantikute vahel. Öine Roheneemesaarte-Argentina mäng oli mind niimoodi üles kütnud, et võtsin lõpuks julguse kokku ja panin erinevalt eelmistest Baltoscandalitest oma nime kirja. Ei jäänud üle muud kui vedada ennast kohale ja küünikute ridades palli taguda, sest romantikuid oli end rohkem üles andnud. Mängust kujunes osalejate ja publiku jaoks sama suur elamus kui teatrikunstistki. Võitlust jätkus mõlema värava alla, olid VAR, sisse arvestatud joogipaus jt uuendused. Näha sai värava tähistamist oksendades või palja peega kukerpallitades ning loomulikult ei jäänud tulemata ei vihmas libisemine, dramaatilised viimase hetke klaarimised ega ka lisaaeg ja penaltid, mille järel juba traditsiooniliselt krooniti napilt võitjaks küünikud.

Nalja peab saama

Argentina režissööri Lola Ariase „Reas” näitas vahelduseks täiesti teistsugust reaalsust – Buenos Airese naisvange, kes etendasid uuesti oma elusid. Transinimesed, cis’id, lesbid, igaüks kogenud peksmist, vägistamist või olnud lihtsalt valel ajal vales kohas, esitasid muusikali ja astusid lavale bändiga, mis pani taas mõtlema, kui ära eestlased vahepeal unustavad, et elu saaks olla kordi kohutavam. Jonas&Landeri „Coin Operated” jätkas optimistlikul lainel, keerates vindi ikka korralikult üle. Kaks tasakaaluliikuritel vuravat (homo)erootilist (fašistlikku?) antiikjumalat karjatasid publiku saali ning asusid valgetel karussellihobudel kapates esitama muusikalisi ja akrobaatilisi etteasteid. Aeg-ajalt tardusid nad veidrates poosides, kui hobuste töötsükkel täis sai ja keegi publikust pidi uue euromündi sisestama. Kindel soovitus konservatiividele! 

Aeg-ajalt tardusid nad veidrates poosides, kui hobuste töötsükkel täis sai ja keegi publikust pidi uue euromündi sisestama.

Samamoodi lihtsate võtetega keeras rahva ümber sõrme Eestist pärit kloun Julia Masli. Spiritualistlikul seansil „ha ha ha ha ha ha ha” polnud keegi kaitstud, kui Masli kaasaskantava jalaproteesi mõne publikuliikme suunas sirutas ja küsis: „Probleeeeem?” Vastavalt sellele, mida keegi vastas, sai ta ülesandeid – duši võtmisest (kurjad vaimud välja!) laval magamise või kellegi istumise alt ära võetud ja katki pekstud tooli kokkulappimiseni. Tundus, et eelnevaid kokkuleppeid polnud, kuigi mitmele jäi kahtlus, et esimesena lavale krabatud assistent oli palgatud. Või oli ta lihtsalt osav? Masli käis aina uusi ohvreid otsides ja kellukest tilistades ringi, mõjudes tõepoolest nagu nõid, kes pendeldab hea ja kurja vahel. Ta sidus inimeste probleemid – häbelikkus, mängurongide igatsemine, ülemõtlemine, liiga kallid maasikad jne – kordumatuks ja pisarateni naljakaks tervikuks. 

Tegelikult iidne laadakomejant, aga osavalt tehtud ja just midagi sellist enamik publikust soovibki. Masli talent avaldus empaatias, oskuses käigu pealt reageerida ja siduda uus nali eelmisega, nagu seda teevad head koomikud. Aplausi sai ta paljudelt püstijalu ning inimesed käisid teda pärast teatrikohvikus tänamas. Festivali lõpetas Ivo Dimchevi kontsert, kus laulja õpetas publikule loo „Masturbate” sõnu ning eestikeelsete genitaalinimetustega Mozarti Öökuninganna aariat. Dimchevi repertuaaris varieerusid osavalt nilbed naljalood, ballaadid ja kiired bulgaaria laulud. Rahvas oli muidugi ekstaasis, juubeldas ja tantsis kaasa, kuni laulja pidi lennukile minema (keegi ei tea, kas see oli ka tõsi).

Päris kindlasti oli üks selle aasta festivali märksõnadest huumor, mis on selles jube tõsiseks ja tumedaks kiskunud maailmas hädavajalik ravim. Samuti internetikultuurist pärit kõigi ja kõige segamine, mis samas rõõmustavalt kohtub klassikaliste teemadega, nagu Tšehhov, nõiad, palagan, jumal või tragöödia. Endiselt on tegu ühe mu lemmikfestivaliga ning olen tänulik, et Eestis on olemas selline üritus, mis paneb teistmoodi mõtlema ja nägema maailma rohkemates värvitoonides kui kaks. Jalad on jalkast siiani valusad ja vist peab ikka jäävanne tegema, nagu Cristiano Ronaldo neljakümne ringis jalgpalluritele soovitas.