Tutvu värske lehega

This Oct. 17, 2019 photo shows clouds of smoke from burning cars mar the skyline of Culiacan, Mexico. The Mexican city lived under drug cartel terror for 12 hours as gang members forced the government to free a drug lord. (AP Photo/Hector Parra)

#167: karistus

november 2026


Hunt peab olema puuris

Kuigi on lihtne öelda, et kurjategijaid tuleb igal juhul karistada ja õiglus peab võitma, piirab riikide sanktsioneerimist sõjaolukorras veendumus: kui sanktsioon on verehinnaga, siis tuleb olla väga ettevaatlik.

Kuigi on lihtne öelda, et kurjategijaid tuleb igal juhul karistada ja õiglus peab võitma, piirab riikide sanktsioneerimist sõjaolukorras veendumus: kui sanktsioon on verehinnaga, siis tuleb olla väga ettevaatlik.

17. oktoober 2019 Mehhikos Sinaloa osariigi pealinnas Culiacánis, mille taevalaotuse on katnud süüdatud autodest kerkivad suitsupilved. 12-tunnine lahing kartelliliikmete ja korrakaitsejõudude vahel tõstatas teravalt küsimuse, kumb on tähtsam, kas kaotatud inimelude hulk või õigluse (ja õiguse) võidutsemine. Foto: Hector Parra / The Associated Press / Scanpix

Hiljutises kõnes väitis Soome president Alexander Stubb, et me elame pimeduse ajastul. Rahvusvahelise õiguse reeglite rikkumine olevat muutunud igapäevaseks. Venemaa rünnak Ukraina vastu olla esile paisanud kiskjalikud kombed, mis trambivad maha reeglitepõhise maailmakorra. Stubb ütles, et olukorra parandamiseks tuleb luua julgeolekusüsteem, mis tagab, et Venemaa ei tungi enam oma naabritele kallale.1 Ta ei täpsustanud, kuidas see süsteem võiks välja näha, ent järgmisel päeval helistas ta Vladimir Putinile, et „arutada Venemaa agressioonisõda Ukraina vastu ja diplomaatilisi pingutusi sõja lõpetamiseks ning rahu ja stabiilsuse edendamiseks Euroopas”2. Nagu teada, on Rahvusvaheline Kriminaalkohus esitanud Putini kohta vahistamismääruse. Samuti on loomisel eritribunal, et uurida Ukraina vastu toime pandud agressioonikuritegu. Ei tasu oodata, et Putin peatselt vahistatakse.3 Aga kas kurjategijatega võib üldse läbi rääkida? Kas see oleks õigustatud isegi siis, kui kokkuleppega õnnestuks leevendada kuriteo tagajärgi?

Aga kas kurjategijatega võib üldse läbi rääkida? Kas see oleks õigustatud isegi siis, kui kokkuleppega õnnestuks leevendada kuriteo tagajärgi?

Vägivalla ja alistumise dilemma

Selleks et jõuda rahvusvahelise õiguse hädade põhjusteni, ei tohiks keskenduda üksnes Venemaa agressioonisõjale Ukraina vastu. Meid ümbritseva kaose taustal on palju üldisem probleem, mida ilmestab hästi üks dramaatiline sündmus: 2019. aastal toimunud Culiacáni lahing. Tegu ei olnud kahe riigi armee kokkupõrkega. Sündmused said hoopis alguse sellest, et Mehhiko korrakaitsejõud vahistasid Culiacánis Sinaloa osariigi pealinnas tuntud kartelliliidri El Chapo poja Ovidio Guzmán Lópezi. Kinnivõtmine ise läks lihtsalt, kuid pärast seda tuli Sinaloa kartelli mõju all olevalt territooriumilt ka välja liikuda – mis ei õnnestunud, kuna umbes seitsesada relvastatud kartelliliiget valgus linna keskusesse, blokeeris teed, põletas autosid, ründas ametiasutusi ja võttis kümmekond sõdurit pantvangi. Mehhiko president oli valiku ees ja mõne tunni pärast otsustaski ta Guzmán Lópezi vabastada, mille järel lubati ka korrakaitsejõududel taanduda. Järgmisel päeval toimunud pressikonverentsil õigustas president oma otsust, märkides, et ta kaitses süütuid inimesi ega soovinud vallandada sõda. „Kurjategija vahistamine ei saa olla väärt rohkem kui inimeste elud,” ütles president.4

Kuna Culiacáni sündmused tõid esile üldist laadi dilemma, pälvisid need ka mujal maailmas palju tähelepanu. Mehhiko presidenti valdavalt kritiseeriti. Ta olevat alistunud kurjategijatele ja näidanud, et kartellidel on rohkem võimu kui riigil. David Shirk, organiseeritud kuritegevuse tuntud uurija, ütles, et Mehhiko võimud on varemgi tähtsaid kartelliliidreid kinni võtnud ja siis jälle vabastanud. „Kuid tõesti ennekuulmatu on avalik möönmine, et riigil puudub võime või julgus tähtsat liidrit trellide taga pidada, sest kardetakse võimalikke tagajärgi.”5 Kurjategijatel olevat nüüd selge, kuidas edaspidi käituda. Ainult mõned üksikud hääled kaitsesid Guzmán Lópezi vabastamist argumendiga, et muidu oleks linnas suurem osa sõdureid ja politseinikke maha tapetud. Veidi varem oli ühes teises Mehhiko läänepoolses osariigis süüdatud mitu patrullautot ja neliteist politseinikku surma saanud. Kriitikute väitel aga oli just sellises üleriigilises allumatuse ja jultumuse olukorras vaja ilmutada kindlameelsust. Sest millise sõnumi saatis Culiacánist taandumine mehhiklastele? David Shirk leidis, et sõnum oli niisugune: „Te olete omapead. Me ei tule ega päästa teid, sest te võite selle käigus surma saada.”

Mis ka ei tunduks õiglane, rahvusvahelise õiguse rakendamist on alati piiranud arvamus, et kui sanktsioon on liiga kõrge verehinnaga, siis tuleb olla väga ettevaatlik.

Eksperiment sanktsioonidega

Võib tunduda, et tegelikult polegi mingit dilemmat, sest loomulikult tuleb kurjategijad iga hinna eest kinni võtta. Ja kui inimesed selle käigus surma saavad, siis pole midagi parata. Riikidevahelistes suhetes tõusevad aga panused veelgi. Karistamise katse tähendab siin pahatihti sõda kõige otsesemas ja laiaulatuslikumas mõttes. Mis ka ei tunduks õiglane, rahvusvahelise õiguse rakendamist on alati piiranud arvamus, et kui sanktsioon on liiga kõrge verehinnaga, siis tuleb olla väga ettevaatlik. Mehhiko president ütles 2019. aastal oma otsuse kaitseks: „Tule vastu ei saa võidelda tulega.” Konfliktis kartellidega paistab see häbiväärse allaandmisena, kuid rahvusvahelises elus on sõja vältimine olnud määrav kaalutlus, isegi kui seda avalikult välja ei öelda.

Seepärast ongi nii suure tähtsuse omandanud majandussanktsioonid, mis tõotavad saavutada samu eesmärke veretu kägistamise abiga. Ajalooliselt on sellise strateegia esimene mudel olnud blokaad. Terve riigi survestamine põhjustab aga kannatusi tsiviilelanikele ja nõnda on hiljem otsitud alternatiive, kuni kaasaegsete täppissanktsioonideni, mis peaksid tabama üksnes süüdlasi või otseselt sõjaga seotud majandusharusid. Selliste sanktsioonidega kaasneb samasugune kujutelm nagu see, mida Roland Barthes on „Mütoloogiates” kirjeldanud seoses pesuvahenditega: varem kasutatud kloor ja ammoniaak kujutasid endast päästvat, kuid valimatut turmtuld määrdunud riide vastu, uue aja pulber tõrjub aga mustuse puhaste kiudude vahelt välja, nii et sõja asemel korraldatakse pesu kallal täpne politseioperatsioon. 

Pöördeline hetk majandussanktsioonide vallas oli 1935. aastal, kui Itaalia alustas agressioonisõda Abessiinia vastu. Rahvasteliidu põhikiri ütles selgelt, mis niisuguses olukorras peab juhtuma: kuna sõda ühe riigi vastu loeti sõjaks kõigi vastu, pidid liikmesriigid katkestama kõik kaubanduslikud ja finantssidemed agressoriga. Rootsi välisminister Rickard Sandler pidas toona kõne, kus ta nentis, et kui eksperiment majandussanktsioonidega õnnestub, tekib ka väikeriikidel julgeolekutunne. Seda aga, mis juhtub, kui suurriigid agressoriga kokku lepivad, iseloomustas ta Shakespeare’i värssidega näidendist „Troilus ja Cressida”: 

„Jõud on siis õigus; ilmselt hea ning kuri, 
mis lõppematult õigluse eest tülis, 
siis nime kaotavad, ja õiglus ka. 
Siis iga asi oleneb vaid võimust,
võim tahtest, tahe ise aga himust;
ja himu, kogu me maailma hunt, 
kel kaksiktoeks on võimukirg ja tahe, 
peab murdma saagiks kogu me maailma
ja lõpuks sööma enda.”6

Sandleri sõnul oli kogu sanktsiooni-eksperimendi mõte näidata, et sõda ei tasu end ära. „Hunt peab olema puuris,” ütles ta kommentaariks, kui sai teatavaks, et Prantsusmaa ja Inglismaa olid sõlminud salamisi omavahel kokkuleppe, mille järgi Benito Mussolinile lubati vaherahuga nõustumise eest suur osa Abessiiniast.

Lepitamispoliitika 

Itaalia lepitamist aastatel 1935–1936 on hiljem peetud saatuslikuks veaks, mis viimaks hävitas kollektiivse julgeoleku süsteemi. Tavaliselt väidetakse, et Nürnbergi ja Tokyo protsessid tõid uue suhtumise ning pühitsesid sisse põhimõtte, et isegi suurriikide juhte võib nagu tavalisi kurjategijaid panna vastutama agressiooni eest. Nende kohtu ette toomine on muidugi iseküsimus, kuid üldise arvamuse järgi ei ole selles enam kahtlust, et karistada tuleb kõiki sõjakurjategijaid, olgu nad reasõdurid või poliitilised liidrid. 

Ometi ei ole varasemad kõhklused kuhugi kadunud ja kui seda ei mõisteta, siis jääb rahvusvahelisest poliitikast väga ühekülgne mulje. Ka 1930. aastatel ei ilmutanud Prantsusmaa ja Inglismaa lihtsalt argust ja lühinägelikkust. Itaalia liigse survestamisega kardeti tõugata ta Saksamaa rüppe ja jätta end ilma võimalikust liitlasest palju tähtsamas sõjas. Juba toona oli akadeemilises maailmas laialt levinud idee, et rahvusvahelisi konflikte tuleks ohjata kriminaalõigusele omase rangusega. Siiski on eriti suurriikide diplomaatidele ja poliitikutele selline „legalism” alati paistnud täiesti eluvõõrana. Sest kas abstraktsete reeglite nimel – selle nimel, et kurjategija oleks puuris – tuleks tõesti olla valmis ohverdama lugematult inimelusid ja riskima tuumarünnakuga? Kas poleks mõistlik ja moraalne toimida pragmaatiliselt ja kasutada hoopis kõiki vahendeid, mis aitavad saavutada rahu? 

Niisuguse pragmaatilise hoiaku pooldajad väljendasid 2022. aastal kahtlust, kas Putinit on otstarbekas sõjakuritegudes isegi süüdistada. Polevat põhjust arvata, et ükski kohus suudab Venemaa juhte heidutada, lisaks võivat juba kriminaalvastutuse väljavaade anda vastupidise tulemuse, kuna see tekitab motiivi sõda pikendada ja kallutab tarvitama kõiki meetodeid võimul püsimiseks.7 Mitte et Putin ei vääriks karistust, aga hoiatajate sõnul ollakse siin järjekordselt „õigluse dilemma” ees, nagu seda tähistab Daniel Krcmaric, kes on uurinud, kuidas turvalise eksiili pakkumisega saab hirmuvalitsejaid keelitada võimust loobuma ning kuidas kohtuähvardus on vägivalda sageli hoopis suurendanud.8 Kui Rahvusvaheline Kriminaalkohus ikkagi esitas vahistamismääruse Putini kohta, leidis Krcmaric, et nüüdki võib minna samamoodi ja rahuleppeni jõudmine Vene-Ukraina sõjas muutub raskemaks.9

Nõuda, et kurjategijaid tuleb igal juhul karistada ja õiglus peab võitma – kas see pole pime taandumine mingitesse abstraktsetesse kategooriatesse, mis kõnetavad rohkem südant kui mõistust?

Jäikuse ratsionaalsus

Peab tunnistama, et pragmaatikute argumentidele ei olegi nii lihtne vastata. Nõuda, et kurjategijaid tuleb igal juhul karistada ja õiglus peab võitma – kas see pole pime taandumine mingitesse abstraktsetesse kategooriatesse, mis kõnetavad rohkem südant kui mõistust? Siiski peitub midagi olulist ka neis Shakespeare’i värssides, kus pimeduse ajastu tulekut ei kirjeldata mitte jõu võiduna õigluse üle, vaid sümboolse hägustumisena, mille käigus hea ja kuri muutuvad eristamatuks. See on moraalne ja õiguslik värvipimedus, öö, kus kõik kassid on hallid. Liiatigi on Shakespeare’i read tegelikult üsna praktilise iseloomuga. Neis kajastuvad 17. sajandi alguses tuntud poliitikatraktaadid hea valitsemise kohta. Seal korrati ühtelugu mõtet, et kui riigivõimu mässajate vastu maksma ei panda, pääseb valla kõikehõlmav kaos.

Siit lähtus ka selliste karistuste ratsionaalsus, mis tänapäeval paistavad arutu julmusena: avalik teibasseajamine, sulametalli valamine haavadele, neljaks kiskumine. Varasel uusajal oli karistamine tõeline etendus. Piinavate hukkamismeetodite eesmärk ei olnud üksnes hirmutada pealtvaatajaid, vaid demonstreerida võimu ülimuslikkust olukorras, kus keegi oli selle kahtluse alla seadnud. Kui õhkkond oli pingeline ja vastuhakule kalduv, siis oli selline demonstratiivne karistamine üksjagu ohtlik, sest võis uusi korratusi põhjustada. Samas võtsid valitsejad juhiseks, et just sellises olukorras tuleb hoiduda karistamise ärajätmisest, mis tekitanuks mulje, et riik ise pole oma tugevuses kindel.10 

Niisiis on mõnikord pragmaatiline õigustus ka jäigale hoiakule, mis nõuab õiglust iga hinna eest. Küsimus on selles, mis on teistsuguse käitumise hind, kui mõistetakse, et arvesse ei tule võtta ainult parajasti käimasolevat konflikti ja sellega kaasnevaid ohvreid, vaid ka laiemat riski, et üks otsustav paindumine kaotab igasugused normatiivsed tähised. Tänapäevane rahvusvaheline kord sarnaneb varauusaegse Euroopa hapra riiklusega, mida ohustasid pidevalt „liigvõimsad alluvad”, kelle puhul polnud päris selge, kas avalik jõud neist ikka üle käib.11 Sellistes tingimustes omandab karistamine mõnel juhul põhimõttelise, lausa eksistentsiaalse tähenduse, kuna muidu jääb paratamatult kõlama sõnum: me oleme valmis läbi rääkima mitte ainult täna, vaid ka homme, ja midagi muud meie „reeglid” tegelikult ei tähendagi.

Hent Kalmo on ajaloohuviline, kes on viimasel ajal uurinud vürst Vlad Dracula valitsemispraktikat 15. sajandi Valahhias. 

  1. Keynote address by President of the Republic of Finland Alexander Stubb at the opening ceremony of the academic year of the College of Europe in Bruges, Belgium, on 26 October 2026. – President of the Republic of Finland, 26.10.2026. ↩︎
  2. President Stubb and Prime Minister Støre held a phone call with President Putin. Press Releases. – President of the Republic of Finland, 27.10.2026.  ↩︎
  3. Vt nt Mälksoo: Putini peatset vahistamist pole alust oodata. – ERR, 20.03.2023. ↩︎
  4. ‘We do not want war’: Mexico president defends release of El Chapo’s son. – The Guardian, 18.10.2019. ↩︎
  5. Stevenson, M. 2019. In many parts of Mexico, government ceded battle to cartels. – Associated Press, 20.10. ↩︎
  6. William Shakespeare „Troilus ja Cressida”, esimene vaatus, kolmas stseen. Tlk Georg Meri.  ↩︎
  7. Wright, J.; Escribà-Folch, A. 2022. Calling Putin a ‘war criminal’ could spark even more atrocities in Ukraine. – The Conversation, 29.03. ↩︎
  8. Krcmaric, D. 2020. The Justice Dilemma. Leaders and Exile in an Era of Accountability. Cornell University Press. ↩︎
  9. Corder, M. 2023. War-crimes warrant for Putin could complicate Ukraine peace. – Associated Press, 02.04. ↩︎
  10. Spierenburg, P. 1984. The spectacle of suffering. Executions and the evolution of repression: from a preindustrial metropolis to the European experience. Cambridge University Press. ↩︎
  11. Väljendit „liigvõimsad alluvad” (ingl over-mighty subjects) kasutas 15. sajandil John Fortescue, kes kirjeldas, millist ohtu nad kujutavad endast kuningale. Vt Fortescue, J. 1997. On the Laws and Governance of England. Cambridge University Press.  
    ↩︎

Toeta vastutustundlikku ajakirjandust

Infoajastu ja sotsiaalmeedia levik on toonud endaga kaasa aina kiiremad, lühemad ja emotsioonipõhisemad tekstiformaadid ning sellega seoses ka süvenemisvõime kriisi. Nendest trendidest hoolimata püüab Müürileht hoida enda ümber ja kasvatada ühiskondlikult aktiivseid ja kriitilise mõtlemisvõimega noori autoreid ja lugejaskonda. Toimetuse eesmärk on mõtestada laiemalt kultuuri- ja ühiskonnaelu ning kajastada lisaks nüüdiskultuuris toimuvat. Väljaanne on keskendunud rahulikule, analüüsivale ning otsingulisele ajakirjandusele, mis ühendab endas nii traditsioonilised kui ka uuenduslikud formaadid. Sinu toetuse abil saame laiendada kajastatavate teemade ringi ja avaldada rohkem väärt artikleid.

Toeta Müürilehe väljaandmist:

SAMAL TEEMAL

Kuidas koer külale, nõnda küla koerale. Reportaaž Serbia valimistelt
7 min

Kuidas koer külale, nõnda küla koerale. Reportaaž Serbia valimistelt

Serbia valimised ilmestavad ühelt poolt serblaste väsimust korruptsioonist ja poliitilise organiseerumise võimekust, teisalt endiselt lokkavat marurahvuslust. Müürileht käis valimisõhtul Belgradis.
USA – välispoliitiline kiskja 
12 min

USA – välispoliitiline kiskja 

Riigipöörete, sõdade ja geopoliitiliste avalduste valguses tundub, et kunagisest hegemoonist on saanud maailmakorra lagundamisprotsessi eestvedaja. Seetõttu tuleb vaadata tulevikku ja mõelda, millises maailmas me õigupoolest tahame elada? Multipolaarses? Multilateraalses? Või hoopis sellises, kus üks koer sööb teise ära? 
Paradoksaalse pärandiga demokraatiauuendus

Paradoksaalse pärandiga demokraatiauuendus

Rahvakogu kui demokraatia uuendamise mehhanism tundub olevat Eestis ebakindlas seisus. See saab endiselt vähe institutsionaalset tuge ja on ka avalikkuses üllatavalt vähetuntud.
Müürileht