Müürileht

Pole mingi saladus, et häid kultuurikriitikuid tuleb tikutulega taga ajada. Müürilehe noorte filmikriitikute suleproov annab tagasihoidliku panuse selle probleemi lahendamisse ja on ühtlasi tõestuseks, et huvi kirjutamise vastu on suur.

Paide Teatri lavastus „Labürint” on mõeldud kogemiseks ühele inimesele korraga tema enda valitud asukohas, nii et tegelasi on kaks: kõrvaklappidest kostev jutustaja ja jalutav kuulaja.

Intensiivse põlemisega teater jääb paljudele meelde tänu suurlavastustele ja ühiskondlikele aktsioonidele, kuid tegelikkuses võrsus Sakala tänava laborist palju erisuunalisi lavastusi, mida ei taheta võtta vaevaks meenutada.

Aare Pilve tähelepanekuid saab ehk võtta järjena tema kunagisele kirjutisele „Olevikumälestusi üheksakümnendatest”, üheksakümnendad on minevik, aga postmodernistlik fragmentaarium püsib. Mis tundus 90ndail oluline? Kas (ja kuidas) on üheksakümnendad tagasi? Kas Pilvest sai „Tartu Krull”? Kus (kes) on Kivisildnik ja Kender nüüd?

Kirjandusteadlane Aare Pilv uuris kirjanik Igor Kotjuhilt ning MTÜ Uus Vene Kultuur Eestis (UVKE) eestvedajatelt Sandra Kossorotovalt ja Gustav Kalmult eestivenelaste ja nende kultuuri „tervise” kohta. Viljakas vestlus pani idanema esseekogumiku idee.

Juba üle kahe aasta on Facebookis eksisteerinud grupp „Tagasi lätetele!”, millel on septembri alguse seisuga kogunenud 51 liiget. Asja idee on lihtne – saata postkastidesse tulevad valimisreklaamid tagasi nende allikatele, st parteide kontoritesse.