Müürileht

Pidin kirjutama juulikuu Müürilehte arvustuse näitusest „Tuur skulptuur”. Mingil hetkel avastasin ennast aga intensiivselt mitte-kirjutamast ja toimetaja kirju vältimast. Hullult sitt aeg oli, põlesin läbi ja kirjutasin selle kohta pika Facebooki postituse. Lõpuks sain kümme värskendatud tähelepanekut läbipõlemise kohta valmis.

Kuigi telereiting võib olla soliidne, siis tänavatel ja salongivestlustes ei hoita ETV kultuurisaatest „OP” rääkides keelt hammaste taga. Kenitlev, lage, veniv või suisa camp – silte, mida saatele lisatakse, on enam kui euro eest.

Aseri savist, metallist ja vaigust dinosaurused, kured, hülged, koerad ja maod on vaid osake skulptor Edith Karlsoni tööst ja loomingust, mis on juhtinud teda viimastel aegadel segipaisatud elutunde piirimaile ja põhjustanud ka ajataju kadumist.

Darja Popolitova „Taktiliit on kivi, mis kõditab pilku” suutis – lisaks äärmisele rafineeritusele oma ideede esitusel – olla esimene näitus, mis pani sel aastal kunstisaalis päriselt valjult naerma.

Üheksakümnendatel laulatatud kommertsfotograafia ja kunsti abielu näib isegi digiajastu lastele kui miski cool, ajatu ja energiline.