Müürileht

Õigus mõistlikult korraldatud ja tervislikule elukeskkonnale võiks olla demokraatlikus ühiskonnas sama elementaarne kui õigus usulisi, seksuaalseid või poliitilisi vaateid väljendada ja praktiseerida. See tuleb meil aga kollektiivselt kätte võidelda, kasutades selleks näiteks kihutustööd, puuoksa enda elukohaks registreerimist, kommunaalkunstilisi protestiaktsioone või hambapastaga pasteerimist.

Suvelillede asemel püsikupeenrad, vähem anonüümseid muruplatse, teepeenrad kui biokütuse tooraine – rohepöörde elluviimiseks tuleks meie linnade ja infrastruktuuri haljastus muuta vähem hooldust vajavaks ja botaaniliselt paremini läbi mõelda. Lisaks kvaliteetsemale elukeskkonnale aitaks see suures plaanis nii raha kui ka muid ressursse kokku hoida.

Inimkonna sajanditepikkuse tehnoloogilise egotripi tulemusena oleme kujundanud oma ühisruumi nii mitmeid loodusnähtusi eirates kui ka elurikkust hävitades. Teadmised paremini tegemiseks on juba ammu olemas ja täienevad pidevalt, kuid nende juurutamise loidus peaks tegema muret igaühele, kes võtab kliimamuutust tõsiselt.

Riigikogule esitatud veekogude kallaste ehituskeeluvööndit vähendav seaduseelnõu ähvardab erodeerida ajalooliselt tähtsat igaüheõigust ja muuta meie veekogude kaldad tiheasustusega aladeks.

Feminismi ideedest kantud ruumiloomel on maailmas ette näidata palju positiivseid algatusi ja sel on potentsiaali meie avalikku ruumi edendada, ent ometi pole see oma kanda siin ideoloogilise loosungina (veel?) eriti kinnitanud. Miks nii?

Nevada kõrbes peetav ja sakraalsed mõõtmed saavutanud hingefestival rõhub sõnades üllastele väärtustele ja eesmärkidele, ent praktikas sobitub see hirmuäratavalt mugavalt vana süsteemi võimu- ja väärtushierarhiatesse.

„Lingvistiline mets” on vaadeldav iroonilise esseistika tunnuseid kandva teosena, mille keskme moodustab kujundlik mitmekesisus.

Vastulause Sandro Katamashvilile ja Priit Tenderile, kes Müürilehe veebruarinumbris eesti animatsiooni taset kritiseerisid: kultuurikontekstist ja „tilulilutamisest”.