Müürileht

Minevikuulme tulevikunägemused ei realiseeru kunagi täielikult, kuid nende vaatlemine pakub olevikus omalaadset virgutavat võrdlusmomenti – head võimalust mõelda sellele, mis tegelikus ajaloos on läinud teisiti, mis (kaugegi analoogia korras) sarnaselt ning mis jääb sõltumata daatumist ikka veel tulevikuliselt aktuaalseks.

Sellest, milline on luule roll kriisiaegadel – praeguses või kunagises sõjas. Lisaks muule on luule ju ka võimas ajamasin. (Luule)päevaraamatus paigutatakse ajamasinasse Marie Underi „Päälekaebamine”.

10. jaanuari keskpäeval toimus Tallinnas Estonia teatri juures moekunstnike Karl Joonas Alamaa ja Lisette Sivardi poolt organiseeritud aktsioon, mille käigus rulliti lahti 23 meetri pikkune ja 12 meetri laiune vikerkaarelipp.

Müürilehe juubeliaasta puhul taasavaldame vanu häid lugusid, mis omal ajal kas muutsid või ei muutnud maailma, põhjustasid või ei põhjustanud diskursusenihkeid, laialdasi ühiskondlikke debatte, torme veeklaasis jne. Jaak Tomberg avaldas oma loo Pariisi postkaartidest esmakordselt #17 Müürilehes 2011. aasta sügisenumbris.

Aeglaselt edasinihkumise kunsti lõuend, eskalaator, mis nihutab tema kasutaja ühest maailmast teise. Mida räägivad eskalaatorid algajale entusiastile tehnika olemusest?

Kirjandusteadlased Jaak Tomberg ja Neeme Lopp vestlesid Müürilehe palvel kujutlusvõime ja tuleviku saatusest. Kas tulevik on juba kohal? Kas meedium ongi sõnum? Kas postfaktil on tõega mingit pistmist? Mööda ei saa mõistagi ka Trumpist ega Houellebecqist, Deleuze’ist ega Guattarist, utoopilisest unistamisest.

Pealkirjas sõnastatud ühest küljest väga poeetilisest ja teisest küljest täiesti tõesest lausest on saanud omamoodi...