Müürileht

Reijo Roos vaatab oma luules kosmosesse.

„IRISIRI” on ameerika artisti Alexandra Drewchini alias Eartheateri kolmas album. Eelkäijatega võrreldes liigub see mööda eksperimentaalsemat trajektoori, viies kuulaja kaugemale harjumuspärastest helimaastikest.

Mari-Liis Rebase sooloprojekti Vul Vulpes värske EP „Fusion of Horizons” on heliteos, mida ei saa geograafiliselt lokaliseerida. Jah, see on eesti artist ja eesti muusika aastal 2016, aga mida see väljendab, on pigem globaalse alternatiivse muusika trendid.

Babyfather on Dean Blunti värskeim pseudonüüm. Ja Blunti loojanatuur juba on kord selline, mis keeldub andmast nii enda kui ka oma loomingu kohta selgeid vastuseid.

Käesolev vinüül „Planetarium” on hea näide sellest, mida muusikakriitik Simon Reynolds nimetab retromaaniaks. Lühidalt öeldes on retromaania püüd uuesti üle teha või leida minevikust midagi uut.

70ndate lõpu ja 80ndate alguse ameerika soul’i videote esteetikast mõjutatud videoklipp Zebra Islandi loole „Jewels” pakub järgemisi ilusad kaadreid ägedatest inimestest mattumas eriefektide poolt kaunistatud maailma alla. Seejuures piir live’i ja muusikavideo vahel näib siin olevat üpris hämar.

„Grim Reaperi” ilmumine on muusikamaailmas tähtis sündmus. Kes veel ei tea, siis Panda Bear ehk Noah Lennox on üks bändi Animal Collective asutajaliikmetest ja sellise suurepärase albumi nagu „Person Pitch” autor. Ainuüksi need kaks fakti tõestavad ta geniaalsust ja näitavad tema olulisust viimase kümnendi muusikas.

„Say Yes to Love” on mõeldud olema vastuoluline ja ärritama igal võimalikul moel, alustades bändi nimest, mille Google’i otsingusse trükkimisel saab näha hulgaliselt piibreid (tähenduses, mille Kurt Vonnegut sellele sõnale andis), ja lõpetades erinevate obskuursete legendidega, mis seda bändi ümbritsevad ja mis tihtilugu tõeseks osutuvad.