Müürileht

Intuitsiooni vastandatakse tavapäraselt kõigele ratsionaalsele ning ka selle toimimist ei omistata tavakeeles mitte ajule, vaid näiteks südamele (südamehääl) või üldiselt kõhule (kõhutunne), lisaks ei tegelevat sellega ükski viiest teadaolevast meelest (vaid hoopis kuues või seitsmeski). Aga äkki on intuitiivsus hoopis üks inimaju väga ratsionaalne funktsioon?

Millega (ja kuidas) tegelevad oma igapäevatöös sellised asendamatud filmimaailma asukad nagu režissööri assistent, võttekohtade koordinaator, näitlejate valija, kostüümikunstnik, järjepidaja, eriefektikunstnik ja toitlustajad?

Paljud meist veedavad päeva jooksul aega mõne veebiplatvormi – WhatsAppi, Messengeri, Google Chati vms – sõpruskonna grupivestlustes. Milleks need aga õieti head on? Kas grupivestlustel on potentsiaali asendada päriselulisi kohtumisi? Kas vestleme veebis nii palju põhjusel, et saame harva kokku? (Või vastupidi!?)

Sõnaga „tühistamiskultuur” lehvitamisest on saanud ülilihtne, aga ootamatult tõhus retooriline õlgmehike, mille abiga saab 1) tähelepanu tegelikelt probleemidelt kõrvale nihutada, 2) end ohvrina näidata ning 3) uusi toetajaid leida.

Pikk ja kurnav võitlus abieluvõrdsuse eest näib viimaks olevat lõpusirgel.

Anti Saare „Sõnaraamat” näib enim pakkuvat filoloogidele, semiootikutele jm sõnainimestele, kes niikuinii sõnade „järamisega” tegelevad.

Etüüdikogumiku „Isamaa ja emakeele vahel. Etüüde Eesti venekeelsest nüüdiskirjandusest” koostajad on lisanud eesti kirjanduslukku siit kaua puudu olnud peatüki.

Üldisest ühiskondlikust lahtiühendatusest, kirjanduse vähenevast mõjust ja nähtavusest, loomeinimeste elutingimustest, Eesti venekeelse kirjanduse olukorrast, kaotatud põlvkonnast ja selle kõige kohal kummitavast klaaslaest.

Nii nagu kriitikuil on õigus arvustada autorite teoseid – kui vaja, siis kriitiliselt –, on ka autoreil õigus arvustustele reageerida. See käib asja juurde, solvumisest ja konfliktidest sellel põllul lõplikult ei pääse. Mis aga juhtub siis, kui naiskriitik arvustab kriitiliselt naiskirjaniku teksti!?

Iga festival, ükskõik kui tore ja inspireeriv, saab ükskord läbi ja võib ilmneda, et järgnev argipäev on sama hall ja murelik kui eelnevgi.

Hoiatus! Seda teksti ei kirjutanud inimene, vaid robot. Kuna siinkohal on selle äratrükkimise mõte esmajoones nimelt selles, et näidata, kuidas ja millist proosakirjandust ChatGPT teha „oskab”, on seesinane tekst erandkorras ka täiesti (keele)toimetamata.

Kui lähisuhtevägivalla esimene tunnusmärk oleks siniseks löödud silm, oleks sellise suhte äratundmine ohvri ja/või tema lähedaste jaoks palju sirgjoonelisem, ja nõnda ka sellest väljumine. Tegelikult eelneb esimesele füüsilisele vigastusele terve rida nn punaseid lippe, mille õigeaegne märkamine võib aidata võimalikult vara vägivaldsest suhtest välja astuda.