Müürileht

Intuitsiooni vastandatakse tavapäraselt kõigele ratsionaalsele ning ka selle toimimist ei omistata tavakeeles mitte ajule, vaid näiteks südamele (südamehääl) või üldiselt kõhule (kõhutunne), lisaks ei tegelevat sellega ükski viiest teadaolevast meelest (vaid hoopis kuues või seitsmeski). Aga äkki on intuitiivsus hoopis üks inimaju väga ratsionaalne funktsioon?

Igas raamatupoes müüakse teatavasti (muu hulgas) ka raamatuid, aga nendeni jõudmiseks tuleb tihti liiga palju energiat kulutada. Õnneks leiduvad mõned sellisedki kauplused, kus esil ongi raamatud ja kõik muu – kui seda üldse on – on kõrvaline.

Meie hulgas on kari inimesi, kelle jaoks kaasneb teistele haiget tegemise, haavamise ja solvamisega võimutunne. Nagu vanas heas koolikiusu diskursuses, meeldib ka neile onudele eriti mõnitada ja alandada endast mis tahes skaalal nõrgemas positsioonis olevaid inimesi.

„Stuudios” on Müürilehe värske rubriik, mis vaatleb ühe päeva vältel loomeinimeste tööd, paotades ust nende harjumuspärasesse töökeskkonda, milline see ka poleks ja kus see ka ei asuks. Seekord käisime külas Tartu linnakirjaniku Paavo Matsini kabinetis.

On tähtsamaid väärtusi kui isiklik võim ja need tähtsamad väärtused avalduvad just praegu. Kui on üldse olukordi, kus ei ole vaja isikliku kasu pärast valitsuskriisi mahhineerida, siis see on see.

Transgressiivne kirjandus on nähtus, millest enamik eestimaalasi on seoses Kenderi kohtuprotsessiga vähemasti kuulnud, ometi on sellekohaseid näiteid ja võimalusi hoopis rohkem. Millega on ja millega ei ole siinkohal tegu, miks me üldse piire kompavat kirjandust loeme ning missugune on transgressiivne kunstnikutüüp?

Siinmail on tavaks öelda, et žüriitöö on issanda karistus pattude eest. Demokraatia ongi alati raske, lausa peab olema.

Tõnu Õnnepalu talvepäevikus on paiguti kibedust piisavalt, kuid raamatust tervikuna siiski kibedat muljet ei jää.

Iga olulise seaduse ja ühiskondliku kokkuleppe eest on tulnud võidelda, samamoodi nagu iga olulise muudatuse vastu on võideldud.

Kui viimasest põhjalikumast televiisorivaatamise ajast on möödas umbes kümme aastat, võib Eesti telemaastikul toimuv põhjustada mõnevõrra hämmingut, aga loodetavasti võimaldab see ka teatavat antropoloogilist perspektiivi.

Lõppeva aasta moesõnadeks on kerkinud taas kontekstitundlikud „rahvas” ja „eliit” ning see on muidugi tore. Huvitav oleks isegi teada, kelleks tahavad suureks kasvades saada praegused lasteaialapsed – kas rahvaks või eliidiks?

23. oktoobril ehk juba homme kell 20 esitletakse Sveta baaris suurejoonelise peoga Kiwa värsket raamatut „Kummiliimiallikad”. Sel puhul vestlesime autoriga natuke nõukogude ajast, pungist ja teadvuse muutunud seisundist.