Müürileht

Intuitsiooni vastandatakse tavapäraselt kõigele ratsionaalsele ning ka selle toimimist ei omistata tavakeeles mitte ajule, vaid näiteks südamele (südamehääl) või üldiselt kõhule (kõhutunne), lisaks ei tegelevat sellega ükski viiest teadaolevast meelest (vaid hoopis kuues või seitsmeski). Aga äkki on intuitiivsus hoopis üks inimaju väga ratsionaalne funktsioon?

„Raamaturiiul” on Müürilehe eesti raamatu aasta puhul ellu kutsutud rubriik, kus kirjarahvaga ei võeta jutuks vaid seda, mida raamatute seest lugeda ja sinna sisse kirjutada võib, vaid fookus pöördub ka raamatule kui objektile, mille saab panna riiulisse ja sealt jälle välja võtta. Seekord uurime lähemalt prantsuse filoloogi ja vabakutselise tõlkija Maria Esko raamatukappe.

1970. ja 1980. aastatel kerkis kohalikku kirjanduspilti kurikuulus olmekirjanduse žanr, üks neid, mida lugejad lugesid, kuid kriitikud põlgasid. Kas Andra Teede ja Kristiina Ehini 2024. aastal ilmunud romaanide puhul võiks olla kohane – või üldse sünnis – rääkida olmekirjanduse elementidest ja kui, siis kas õnnestub hoiduda kunagistest negatiivsetest konnotatsioonidest?

Kultuurikriitik, -ajakirjanik ja -korraldaja, fotograaf ning Tartu Ülikooli eesti kirjanduse magistrant Johanna Roos avaldas märtsis oma debüütteose – luulekogu „Tsükkel”, mis sündis autori soovist vaadelda ja tunnetada menstruatsioonitsüklit läbi kirjanduse.

„Raamaturiiul” on Müürilehe eesti raamatu aasta puhul ellu kutsutud rubriik, kus kirjarahvaga ei võeta jutuks vaid seda, mida raamatute seest lugeda ja sinna sisse kirjutada võib, vaid fookus pöördub ka raamatule kui objektile. Sedakorda külastame kirjandusteadlase Indrek Ojami kodust raamatukogu.

„Raamaturiiul” on Müürilehe eesti raamatu aasta puhul ellu kutsutud rubriik, kus kirjarahvaga ei võeta jutuks vaid seda, mida raamatute seest lugeda ja sinna sisse kirjutada võib, vaid fookus pöördub ka raamatule kui objektile, mille saab panna riiulisse ja sealt jälle välja võtta. Rubriigi avame kirjaniku, tõlkija, kultuuriteoreetiku, japanisti, publitsisti (jne) Rein Raua kodust riiulit uurides.

Müürilehe toimetus intervjueeris kaheksat inimest, kes puutuvad oma ametis sagedasti kokku surmaga. Surm on eksistentsi loomulik osa, aga sellest rääkimine ja sellele otsa vaatamine on enamasti seotud negatiivsete emotsioonide, tabude ja tumedusega. Seetõttu soovisimegi teada, kuidas suhestuvad surma ja seda ümbritseva kultuuriga inimesed, kelle jaoks see on igapäev.

Rääkida surmast tähendab peaaegu alati rääkida ka elust ning küsimus inimese lahkumisestki algab elu väärtustamisest. See, kuidas kohtleme vanemaid inimesi, kuidas toimime inimese lahkumise korral ning kuidas mälestame eelkäinud põlvkondi, näitab meie ühiskonna kohta paljutki.

Võimalik, et üks kõige sagedasemini esinev sõna „Peenras” on „mina”: esil on minu kogemus, mind ümbritsev, minu kohtumised, minu kaemused, minu lapsepõlv.

Kindel on see, et hea naaber on tingimata üks äärmiselt väärt leiutis.

Kirjanike Liidu esimehega kirjandusest ja rahast, äraelamisest ja ellujäämisest, ajaloost ja tema (neetud) tsüklitest, aga ikka ka rõõmust ja meelerahust.

Tööstusrevolutsioon oleks nagu möödas, kuid paistab, et ühiskonna ja une suhe on endiselt kusagile 19. sajandisse jäänud! Selles ühiskonnas on eelisseisus varajased ärkajad, samas tõstetakse kilbile produktiivseid indiviide, kes praalivad, kui vähe aega nad magamise peale raiskavad. Ehk oleksime aga sootuks õnnelikumad, kui saaksime toimida omaenda sisemise kella järgi?