Müürileht

Misha Panfilov kallab kosmosest alla kisselli.

Heas seltskonnas segast panna on rõõm isegi sittadel aegadel.

Ruutu Poiss läheb sündi sisse ja ei saa sealt enam välja.

Valner Valme pakub vastuargumente Raadio 2 õhtuse vööndi sulgemist põhjendavatale väidetele.

Ja see juhtus jälle! Mitmendat korda kuulan Laurel 2 uut plaati ja ärkan kuskil lõpupoole. Oma arust kuulan ja kirjutan arvustust, tegelikult teen mingeid muid asju (mida?!) ja eriti teise loo ajal deserteerun täielikult.

Piret Põldveri raamat teatab meile, et meil kõigil on alkohooliku nupp. Valik, kas vajutada, on meie. Või vajutab meie eest keegi teine?

Ave Vellesalu ja Helen Västriku teine album on kena küll, aga võtab end veidi liiga tõsiselt.

Saksa glitch’i mäetipp, maailma üks olulisim eksperimentaalelektroonika leibel Mille Plateaux pakub vigade ilu ja olematuid hetki Kiwalt.

Kuhu minna, mida teha? Maa alla või kosmosesse? Võib-olla kuhugi vahepeale – seenemetsa.

Parim avangard võiks olla nagu maailma loomine. Nagu muusikat ei oleks, inimesi ei oleks, maa ja taevas on mingi üks puder kõik ja me alles hakkame ette kujutama, kuidas võiks näha välja kuu ja tähed ning kõlada ookean.

„Tagamaa” kümme pala annavad edasi nukraid või valusaid pilte Eesti ääremaadelt, sealt, kuhu vabariigi edulood ja televisioonist nähtav õhtukleidiglamuur ei ulatu.

„Palava aia” lood tunduvad käigu pealt iseennast otsivat, ja see on mittetantsulises elektroonikas üldiselt hea märk – selline muusika on mõeldud sutsama sulle otse ajju ja ajul hakkab igav, kui kõik on ette teada.