Kuidas juhtus nii, et pidalitõbistest talupoegadest sirgusid ühel hetkel informeeritud maailmakodanikud, kes saavad lugeda telefonist Ameerika presidendi väljaütlemisi, Lähis-Ida finantsturgude analüüsi või mõnd BSH skandaalset seika? Vastuse saamiseks peame minema tagasi keskaega. Akadeemilise ajalookäsitluse asemel vaatame selles artiklis kommunikatsiooni ajalugu läbi õlleklaasi, isegi sunnismaine talupoeg saab aru, millest jutt. 

Vürst Soprano ehk Keskaja viimased päevad

Kasutagem keskaegse infomaastiku lahtiseletamiseks illustreeriva näitena „Sopranosid”. Vürst Tony Soprano alluvuses on mõisnik Paulie. Tema peab vürst Sopranot rahulolevana hoidma ja kick’ib talle iga mõne aja tagant kümnist. Mõisnik Paulie vastutab haritud põllu, rohke viljasaagi ja talupoegade kuulekuse eest. Rehepeksu innustavat ihupeksu ei teosta mõisnik ise, seda teevad lojaalsed barõga’dest kupjad. Feodaalühiskond on paikne, mistõttu seesugused maakonnad kujunevad isoleeritud klaaskuulideks, kus elurütm käib aastaaegade, viljatsüklite ja piitsalöökide taktis. Kõik on oma koha peal ja keskenduvad sellele, et ülemus oleks rahul. Tajutav maailm lõpeb otsese ülemuse maavaldusega, olgu selleks kihelkond, New Jersey või Kuramaa vürstiriik. Info liigub ühest klaaskuulist teise ainult siis, kui vürst Soprano tahab naaberriigi aadlikule mõne olulise sõnumi saata. „Hertsog Sacrimoni, selle piiskopiga peaks midagi ette võtma.”

„Sajanditega kujuneb välja süsteem, kus igas maakonnas on kindlaksmääratud postiljon-kuller. Tema ülesandeks on viia kiri maakonna teise otsa, kust järgmine postiljon selle vastu võtab ja edasi viib.”

Keskaegse maffia klaaskuulimaailmad suhtlesid omavahel käskjalgade vahendusel. Vürst Tony erakorralise kirja võtab enda kätte käskjalg Silvio ja hüppab hobuse selga. Aga hobune pole Cadillac, ta tahab vahepeal puhata ja süüa. Ja Silviol jääb mõnekümne kilomeetri järel kann kangeks. Info liikumine võtab sellisel viisil väga kaua aega. Erinevalt „Sopranodest” ei lõpe keskaeg järsu cliffhanger’iga, vaid järkjärgulise protsessiga. Sajandite jooksul pannakse killustunud klaaskuulimaailmad omavahel kokku, seda nii nõu kui ka jõuga. Maffiad muutuvad aina suuremaks, kiviheitemasinate asemele tulevad kahurid, kirveste asemele püssid. Piltlikult öeldes on teistele inimestele lihtsam tuupi teha, sellest tulenevalt ka võimu teostada. 

Riikide tsentraliseerumise ja kaubandusvõrgustike laienemise käigus kujuneb sajanditega välja süsteem, kus igas maakonnas on kindlaksmääratud postiljon-kuller. Tema ülesandeks on viia kiri maakonna teise otsa, kust järgmine postiljon selle vastu võtab ja edasi viib. Erinevalt käskjalg Silviost, kes on sunnitud kappama oma teekonnal läbi 500 kilomeetrit, peab kohalik postiljon liikuma 20 kilomeetrit. Kirja antakse edasi nagu teatepulka ja info liigub sama kiirelt kui hobune, kes kunagi ei puhka. Teatepulgasüsteemidest kasvavad omakorda välja postivõrgustikud, mis varauusajaks Euroopa eri piirkondi ühenduses hoiavad.¹ 

Sirged teed viisid apelsinimaale

Varauusaegne ettevõtja kaupmees Oleg istub oma kontoris ja tahab linnarahvale kangesti limonaadi müüa, aga ega elu talle niisama sidruneid anna. Sidrunid tuleb laevaga kaugelt sidrunimaalt kohale tuua. Teatepulgasüsteemi kaudu jõuab temani kiri usaldusväärselt informandilt, milles kirjeldatakse suurt sõda sidrunimaal: kõik kasvandused on sodiks pekstud, sadamad maha põletatud. Oleg teab, et sidrunibisness on praegu riskantsevõitu. Ehk saadab ta oma kaubalaevad teise ilmakaarde, rahuliku apelsinimaa sadamalinnadesse? Olegi lauale maandub järgmine kiri: „Mööda sirgeid postiteid on jõudnud teated riukalikest mereröövlitest, kes apelsinimaa lähistel laevu kaaperdavad.” Oleg pühib suu sidrunitest ja apelsinidest puhtaks ja saadab oma laevad hoopis laimide järele, kirjade järgi on laimimaal rahulik ja sealsed röövlid on ammu võlla tõmmatud. Oleg saab tänu informantidele kindel olla, et tema investeeringud ja kaup ei lõpeta merepõhjas, et mõni isehakanud Jack Sparrow ei põruta tema kaubalaevastikuga Kanaaridele puhkama. Olegi tengelpung täitub ja järgmisel aastal saab ta enesele all-linna uhkeima kaariku osta. Kirjadest kujuneb äritegevuse lahutamatu osa, infost saab müügiartikkel. 

Info liigub, mündid kõlisevad. Nüüd on vaja merkantilistlikku initsiatiivi! Idufirma rolli mängib meie jutukeses varauusaegne postmeister Aleksander, kes mõistab informatsiooni rahalist väärtust. Ta palkab informante ja lähetab neid eri linnadesse kuulujutte ja teateid kirja panema. Kirjapandu jõuab postivõrgustike teatepulgasüsteemi kaudu Aleksandrini tagasi, tema vaatab tekstid üle, vajaduse korral toimetab ja laseb trükipressile hääled sisse panna. Järgmisel hommikul on ukse taga järjekord. Kõige ees on kaupmees Oleg, mündid peos ja nägu naerul. Tema lasi oma informandid ammu lahti, tal pole nende kirju enam vaja. See, mis apelsinimaal toimub, on ju ajalehes kirjas! Kaanelugu kuulutab rõõmsalt: „Apelsinimaa hertsog kiidab Jumalat! Kõik mereröövlid on katku surnud. Sellest tulenevalt kuulutatakse välja tänupüha ja tehakse kahuripauku.” Pidu võib alata, limonaadid Olegi kulul! 

Türi kaudu Hollandi – 17. sajandi reaalsus

Ajaloolasena pean kahjuks tõdema, et apelsinimaa ja sidrunimaa on fiktiivsed. Aga meie oma Läänemere ümber kujunesid seesugused postivõrgustikud ja uudisekaubandus välja 16.–17. sajandil. Selle võrgustiku südameks oli Hamburgi linn, tähtis kaubanduskeskus, kuhu jõudsid uudised kogu Euroopast. Hamburgi lehtedes kirjutati nii Prantsuse kuningast kui ka Türgi sultanist, nii Ameerika kolooniatest kui ka Lüübekis arreteeritud varastest. Need ajalehed jõudsid samasuguse teatepulgasüsteemi kaudu Riia linna, kus oli palju uudishimulikke ja finantsiliselt motiveeritud kaupmehi. Aga Riia postmeister tahtis ka raha teenida. Ta tellis Hamburgi lehti, kirjutas nende sisu tühjale paberile ümber ja trükkis copy-paste-meetodil Riias ajalehte, mida ta kaupmeestele ja teistele huvilistele edasi müüs. Üks huvilistest oli Tallinna postmeister, kes Riiast tellitud lehe baasil omakorda Tallinnas ajalehte trükkis. Kõige varasem Revalische Post-Zeitung (Revali postileht) pärineb aastast 1689, sellest leiab huviline uudiseid Madalmaadest Indiani. Tallinna postmeistrist sai infomagnaat, ajalehti täitis plagiaat.²

Mõelda vaid, Tallinna, Tartu, Pärnu, Narva ja Kuressaare kaupmehed lugesid ajalehtedest juba 17. sajandil seda, mis toimus paavsti õukonnas või Indohiinas.³ Eesti- ja Liivimaal toimuva kohta loeti samuti uudiseid, seda nii Pariisis, Hollandis kui ka Roomas. Muidugi juhul, kui siin midagi märkimisväärset toimus. (1700. aasta Narva lahinguga seoses sai Euroopa pealinnades lugeda näiteks Ronga Tehvani vägitegudest, eesti talupojast sai ühtäkki üleilmne meediastaar.) Lisaks ajalehtedele liikusid postisüsteemi kaudu ka kirjad, disputatsioonid, lendlehed. Pole kokkusattumus, et teadusrevolutsioon ja kommunikatsioonivõrgustike teke ajaliselt kattuvad – märksa lihtsam on teha teaduslikke läbimurdeid, kui teadlaste tööga kursis oled.[1] Eesti- ja Liivimaa linnad olid juba varauusajal ülejäänud maailmaga otseses ühenduses, maailm kasvas mõne sajandiga maakonnasuurusest klaaskuulist terveks planeediks. Seal loomulikult ei peatutud ja teleskoobitorud suunati tähtede poole. Mõni agar astronoom lõpetas muidugi tuleriidal, aga sellest räägime teinekord. 

Harimatust matsist skisofreenikuks

Sunnismaine talupoeg rügab 16. sajandil põllul palehigis tööd teha. Künnab põldu, toimetab majapidamises, kasvatab peret. Kangutab kõrtsus õllekannu ja kuulab kirikus seda, kuidas asjad tegelikult käivad. Oma talust, külast või kihelkonnast ta eriti välja ei kipu, kui pole tarvis voori vedada või miskit turule viia. Sunnismaisust ei näe ta tõenäoliselt piiranguna, see on üks elu paratamatustest. Isegi kui ta lugeda oskaks, siis miks ta ajalehte lugema peaks? Saamaks teada Prantsuse sõduritest Madalmaades või järjekordsest paleepöördest Istanbulis? Põldu on vaja harida, lapsi on vaja kasvatada. Katus laseb läbi ja naabrimees käib vist öösiti küla peal vargil. Miks see Türgi sultan talupoja perset torkima peaks? 

„Kirjaoskus on justkui teine maailm, millesse astumine (kentsakate sümbolite kokkuveerimine ja saadud sõnade konteksti seadmine) põhjustas mõnedel talupoegadel koguni psüühilisi häireid.”

Varauusajal hakati kohalikku maarahvast harima eesmärgiga jumalasõna massidesse viia. Wicki-wicki-wassapjou, Martin Luther in da city. Nagu gümnaasiumi ajalootunnist mäletame, siis Wittenbergi naelutajale järgnesid Wanradt ja Koell, Stahl, Forselius ja nii edasi. Forseliuse käe all lugemise ja kirjutamise selgeks saanud Pakri Hansu Jüri ja Ignatsi Jaaku käidi suisa Rootsi kunnile näitamas.⁴ Kirjaoskajast eestlane, mis imeloom see veel on! Kuigi mõned talupojad läksid rootsiaegsete haridusprogrammidega usinalt kaasa ja oskasid õpingute järel rohkete vigadega oma nimegi kirjutada⁵, oli hariduse võidukäik tihtipeale sunniviisiline. Kirjaoskus on justkui teine maailm, millesse astumine (kentsakate sümbolite kokkuveerimine ja saadud sõnade konteksti seadmine) põhjustas mõnedel talupoegadel koguni psüühilisi häireid.⁶ 

Aadrilaskmise tutorial

Kui talurahvas juba veidi lugeda oskas ja enam tähtede veerimisest tingitud vaimsete hädade käes ei vaevelnud, hakkas literaat Peter Ernst Wilde Põltsamaa kandis „Lühhikest öppetust” välja andma.⁷ Halleluuja, saabunud on esimene eestikeelne perioodiline väljaanne! Ajakirja eesmärgiks oli talupojatarkuse (ja -lolluse) süsteemne väljajuurimine. Väljaandes kirjutatakse eri retseptidest, mille abiga kõiksugu haigusi ravida, käiku läksid jõhvikad, kadakamarjad, munakollased. Kui talupojal pole aega ravimtaimi korjata, saab näiteks karjalapsed ja naised ravimtaimi tundma õpetada, et nad oma vabal ajal korilusega tegeleksid. Samuti soovitatakse kogu perega pühapäeviti pärast kirikus käimist koos metsa seenele-marjule minna, selle asemel et kõrtsus molutada. Talupoegi õpetatakse ajakirjas ka oskuslikult aadrit laskma. Toonitatakse, et seda ei tohi uisapäisa teha, muidu on jama kaelas. Välisuudiseid ei kajastata, sest „Lühhikeses öppetuses” kirjutatakse sellest, mida talurahvas päriselt teadma peab. Näiteks seda, et lastele ei tohi viina anda, sest viinast jäävad nad vigaseks. Ja isegi kui ei jää, siis suureks saades on oht muutuda „väljaõpetatud joodikuks”. 

„Teie, joodikud, võtke ometi ükskord seda vaeva ning märkige iga kord need kopikad (üles), mis te kõrtsis ära joote. Lugege need siis kokku, panete imeks ning ehmatate, kui näete, et on suur hulk raha, mis ühe aastaga ära joonud olete. Sellega oleksite võinud palju head ning kasu enesele saada.”

Tänapäeva ajakirjandusega võrreldavate eestikeelsete väljaanneteni jõuame alles 19. sajandi alguses, kui hakatakse välja andma Tarto maa rahwa Näddali-Lehte.⁸ Seal on lisaks välisuudistele ka juba kohalikku sisu. Võrreldes ajalehtedega, mis baltisakslaste seas juba sajand varem ringlesid, on Näddali-Leht lihtsas keeles, selle sihtgrupiks oli sunnismaine eesti talupoeg. Lehte andsid välja baltisakslastest usumehed ja nende motiiviks oli rahvavalgustus. Pisut aega hiljem jõuame Sakala, Perno Postimehe ja ülejäänud rahvusliku ärkamisaja raudvarani, mis on tuttav gümnaasiumiharidusest.

Baltisakslane on ka inimene

Meie linnades ringles trükimeedia mitusada aastat enne Perno Postimeest. Tõepoolest, see polnud eestikeelne, aga suur osa meie ajaloolisest pärandist on kõigest hoolimata seotud saksa kultuuriruumiga. Lehtede sisu analüüsides saame aru, et saksakeelsed ajalehed hoidsid siinset eliiti ühenduses ülejäänud maailmaga. Me ei olnud perifeeria, me olime osa Euroopa kommunikatsioonivõrgustikust. Varauusaegsed ajalehed tõid Eesti- ja Liivimaale ülejäänud maailma teadmised, mis olid tolleaegsete eestlaste sita olukorra kontekstis tuleviku väetiseks. 

Ajalehtede lugemine oli viis ennast ümbritseva maailmaga ühenduses hoida. Aga see ei tähenda, et lehti lugesid ainult ajalehtede tellijad. Neid loeti ka koos sõpradega ja kõrtsulaua taga. Kameralist Paul Jacob Marperger kirjutab 18. sajandi alguses, kuidas uudishimulikud ajalehelugejad istuvad seltskondadena kõrtsus, joovad õlut ja veini, suitsetavad tubakat ja arutavad ajalehtede sisu üle. Marperger märgib, et niiviisi aja veetmine on märksa kasulikum kui kõrtsus niisama laiselda ja patust loba ajada.⁹

Noh, erudeeritud kulturnik, tundsid end baltisaksa kaupmehes ära? Mökus longerot lauale virutades ja Reutersi artiklist Trumpi tsiteerides oled igal juhul etem Kolme Lõvi ees tiksuvast viinaninast. Sa oled kosmopoliit, haritlane ja valgustatud isik, kes huvitub end ümbritsevast maailmast! Est natura hominum novitatis avida! Uudishimu on inimloomuses.

1. Behringer, W. 2006. Communications Revolutions: A Historiographical Concept. – German History, nr 24 (3), lk 333–374. ↩︎
2. Vanamölder, K. 2012. Kommunikatsiooniväli Rootsi Läänemere-provintsides 17. sajandi lõpul: Reval(i)sche Post-Zeitung varauusaegse informatsioonikandjana. Doktoritöö, Tartu Ülikool. Tartu Ülikooli Kirjastus. ↩︎
3. Ummelas, M. A. 2025. 17. sajandi lõpu ajalehelugejad Tallinnas, Tartus, Narvas, Pärnus ja Kuressaares. Bakalaureusetöö, Tallinna Ülikool. ↩︎
4. Piir, I. 2016. Edulugu XVIII sajandist: Talupoja perest pastoriks. – Tuna, nr 1, lk 83–87. ↩︎
5. Kaer, K. 2005. Malev. Exitfilm. ↩︎
6. Öpik, E. 1992. Eestlane Rootsi alamana. – Keel ja Kirjandus, nr 7, lk 385–393. ↩︎
7. Wilde, P. E. 1766. Lühhike öppetus mis sees monned head rohhud täeda antakse, ni hästi innimeste kui ka weiste haigusse ning wiggaduste wasto, et se kellel tarwis on, woib moista, kuida temma peab nou otsima ning mis tulleb tähhele panna igga haigusse jures (tlk Hupel, A. W.). ↩︎
8. Tarto maa rahwa näddali-leht: säilinud numbrid (koost. Tannberg, T.). Eesti Ajalooarhiiv, 1998. ↩︎
9. Marperger, P. J. 1726. Anleitung zum rechten Verstand und nutzbarer Lesung allerhand sowohl gedruckter als geschriebener, … ordentlicher und außerordentlicher Zeitungen oder Avisen.
   ↩︎